Valgamaa
memuaarteostes
Leo
Allas (1921)
Leo Allase koolitee algas
1929. aastal Valgas Lembitu tänava koolis. 1939. a. lõpetas Valga Ühisgümnaasiumi. Õppis Tallinna Tehnikaülikoolis. 1944
lahkus Saksamaale. 1949 lõpetas tsiviilinsenerina Hannoveri Tehnikaülikooli,
1950 siirdus Austraaliasse, sealt 1958 Kanadasse, 1968 Brasiiliasse, 1970
tagasi Kandasse. Ehitas hüdroelektrijaama ja tammisid Austraalias, Kanadas,
Aasias, Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Oli Kanada aukonsul Minas Geraise osariigis
Brasiilias. 1970 lõi oma firma, ehitusobjektid asusid viiel mandril. Üldse
ehitanud 35 hüdroelektrijaama, üle 40 tammi, 240 elektrijaama, tunneleid.
Kuulub Rotary klubisse. Elab (2011) Vancouveris. „Kapten Irve tänav“ on autori
kuues raamat.
„Kapten Irve tänav : Lapsepõlve mälestusi“
(2010)
Irve tänav oli ennesõjaaegses Valgas autori kodutänav.
Praegu on see Raudtee tänav. Raamat räägib elust Valgas aastatel 1923-1941.
Raamatus on peatükid „Valga, „Noorte tegevus
ennesõjaaegses Valgas“ ja „Koolid okupatsioonide ajal“.’
Autor kirjutab:
„Peale Eesti uuesti vabaks saamist oleme külastanud
mitmel korral meie kodumaad. Valgas olles veetsime aega mu sugulastega, kes suviti
meie aias tööd tegi ja sellel ajal ka mõnda aega meie majas elasid.
Istusime mu endise lihtsa toa nüüd seal olevatel pehmetel sohvadel, sõime meie
köögis. Olime aias, kõndisime pikki Raudtee tänavat, käisime liivaauke vaatamas
ja ojakese ääres istumas.
Kõik on teisiti.
See idüll, mis minu noorusajal Kapten Irve tänaval ja ta ümbruses oli, seda enam ei ole.“
Jaan
Hanni (1927-2017)
Jaan Hanni oli eesti
baptisti vaimulik, endine Valga Betaania koguduse ja Kohtla-Järve
Saaroni koguduse presbüter.
Artikkel: https://teek.ee/teemad/19-in-memoriam/1968-in-memoriam-jaan-hanni
„Ehitajad : Eluloolisi märkmeid Jumala
riigi ehitamisest“ (2005)
Autor kirjutab: „Seda kirjutades olen uuesti läbi
elanud oma põneva elu, milles paistab veelgi selgemalt Jumala arm, kui otseses
võitluste pingeväljas. Sellest on saanud minu avatud eluraamat lugeja ees. Seda
lugedes, minuga kaasa tulles ja samastudes tunnetad sama külluslikku Jumala
armu, milles olen elanud ja töötanud kogu elu.“
Otu Jallai (1937)
„Tallatud radu ja käidud teid…“(2003)
Autori kokkuvõte sisust: “Jutustuses olen talletanud
oma isiklikke, ent ka ligi 200 isiku meenutusi aastaist 1937–1960. Kooliaastad Sagadis ja Viinistul, sõjajärgsed arreteerimised,
metsavendlus, 1949. a küüditamine, elu Siberis, haridustee jätkamine Valga II
(vene) keskkoolis.“
Artikkel: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=6&artid=83566
Ernst
Kirs (1910-1994)
1910. aastal sündinud Ernst Kirsi lapsepõlvekodu oli
tollasel Viljandimaal (a-st 1931 Valgamaa), Helme vallas Vansa
talus. Üldhariduse sai Tõrva Ühisgümnaasiumis, 1928.
a. astus Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Sealt viis tema tee läbi Tartu
Ülikooli õigusteaduskonna poliitilisse tegevusse. Ta oli aktiivne Põllumeeste
Kogude tegelane mitmes maakonnas, agiteeris Laidoneri poolt ja Pätsi vastu.
«Vaikival ajastul» tõrjuti ta selle eest poliitikast kõrvale. Teise maailmasõja
ajal teenis E. Kirs Saksa armees ning viibis selle eest hiljem kümme aastat
«külmal maal». Uue energiaga lülitus ta poliitikasse Eesti Vabariigi taastamise
ajal, jagades noortele poliitikutele oma rikkalikke kogemusi.
„Kord olin ma röövlite päälik…
: Ühe Mulgimaa hallparuni elukeerud“ (1996)
Raamatus on huvitavaid andmeid Mulgimaa ajaloo ning
paljude tuntud inimeste kohta. Illustreeritud fotode ja dokumentidega.
Oskar
Kruus (1929-2007)
Oskar Kruus oli eesti kirjandusteadlane, kriitik ja kirjanik. Sündis 1929 Vana-Otepää vallas.
Ta lõpetas 1953 Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina ja oli 1953–1973 Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi teadur.
„Tiibade kasvamise aastad : Mälestusi
1933-1953“ (2004)
Memuaaride
algusosa, mis jutustab õpinguaastatest Otepääl ja Tartus. Meenutatud on nii
anekdootlikke juhtumeid kui ka tõsiseid probleeme. Oma kodutalu ja selle
ümbrust, vanemaid ja suguvõsa meenutamine. Kujutatakse ka kirjanikuks saamise
kutsumust, mis avaldus juba koolipõlves.
„Unistuste
purunemise aastad : Mälestusi 1953-1964“ (1996)
«Olin tulnud Tallinna kümmekond aastat tagasi suurte
lootustega, pea täis naiivseid unistusi. Olin tahtnud armastada ja olla
õnnelik, olin ihanud teha suuri tegusid, võita kirjanduslikku kuulsust.
Ühiskond ei olnud mind toetanud, vaid tahtnud mind teerulliga lamedaks rullida.
Olin pidanud liiga palju jõudu kulutama enda kaitsmiseks. Olin tahtnud endaks
jääda. Kas olin seda suutnud?»
„Tahavaatepeegel: Mälestusi 1965-2000“ (2001)
Isiklike elusündmuste kõrval on suur osakaal
kirjanduselul, kokkusaamistel kirjanikega. Huvitavad on mälestused
välisreisidest, eriti Rootsist ja kohtumistest pagulaskirjanikega.
Helve
Kruus-Sarapuu (1933-2017)
Helve Sarapuu (1963. aastani Kruus) sündis Vana-Otepää vallas. 1941–1948 õppis ta Vana-Otepää koolis ja 1948–1952 Otepää keskkoolis. Õpingud jätkusid Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna bioloogiaosakonnas.
„Puu mõõdab inimest : Mälestusteraamat“ (2005)
Raamatus
antakse põgus ülevaade botaanik Helve Kruus-Sarapuu elust. Tutvustatakse
tema õpinguid Otepää keskkoolis ja Tartu ülikoolis ning tööaastaid Tallinna
botaanikaaias.
„Nüüd elan Mustamäel… : tõsielu episoode“ (2014)
Botaanik Helve Kruus-Sarapuu
mälestusteraamat on avameelne lugu naisest, kellele saatus tõi tõsiseid
katsumusi.
Kajastamist leiavad autori lapsepõlv Lõuna-Eesti väiketalus, õpingud Otepää
Keskkoolis ja Tartu Riiklikus Ülikoolis. Pikemalt käsitletakse Tallinna
Botaanikaaia rajamise lugu ja autori kauaaegset töötamist seal.
Raamatu lõpetab hiline armulugu.
Boris
Kull
(1925-2016)
„Kepp mul käes ja mantel üle õla…“ (2004)
Raamat räägib Eestist põgenenute elust Saksamaal
viimastel sõjakuudel ja esimestel aastatel päras sõda. Vanu päevikuid ja
fotosid appi võttes on autor püüdnud seda aega uuesti elustada ja lugejate ette
manada.
„Mälestuste kirevad killud“ (2009)
Valgas 1925. aastal sündinud väliseestlase
mälestuskillud Austraaliast, Kanadast, reisist Skandinaaviamaades ja
taasiseseisvunud Eestist. Oma uuest kodulinnast Tõrvast kirjutab Boris Kull nii:
„Eakale inimesele pakub Tõrva just seda, mida ta vajab – rahu ja puhkus.“
Artikkel: https://www.eesti.ca/boris-kull-kepp-mul-kaes-ja-mantel-ule-ola/article9686
Johan
Kõpp (1874-1970)
Johan Kõpp sündis Holdres, õppis Valgas. Oli eesti usuteadlane, ajaloolane ja
haridustegelane. Tartu Ülikooli rektor ning Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku
piiskop ja peapiiskop. Asutava Kogu ja I Riiginõukogu liige.
„Mälestuste radadel 1 : Kodu ja kool“
(1953)
Johan Kõpu mälestused ilmusid neljas köites. Esimene
raamat „Kodu ja kool“ jutustab lapsepõlvest ja kooliaastatest. J. Kõpp õppis
Valga Eesti Peetri koolis, Valga linnakoolis ja Hugo Treffneri koolis. Raamatus
on peatükid „Kilde eesti elust Valgas“ ja „Valga koolid“.
Jaan
Lattik (1878-1967)
Jaan Lattik oli eesti kirjanik ning usu-, haridus- ja
poliitikategelane.
Lõpetas 1908 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Oli prooviaastal Peterburi Jaani koguduses. Ordineeriti pastoriks 29. novembril 1909 Riia Jakobi kirikus kindralsuperintendent Theophil Gaethgensi poolt. Töötas Viljandi
Pauluse koguduse
(rahvapäraselt ka Viljandi maakogudus) õpetajana (ja ka
kooliõpetajana) 1910–1939.
Oli Kristliku Rahvaerakonna juhte, I–V Riigikogu liige, 1925–1927 haridus- ja
1928–1931 välisminister. 1938–1940 Eesti
saadik Leedus.
Lahkus 1944 Rootsi ning oli seal kirikuõpetaja. Alguses Södertälje kuulutuspunkti hooldajana, kuid 1952–1967 teenis emeeritusena Södertälje kogudust[5]. 1. märtsil 1945 valiti ta Göteborgi eesti pihtkonna õpetajaks.
Nagu paljud
teised põgenikud Balti riikidest, töötas Lattik ka
arhiivitöölisena. Tema töökohaks oli Stockholmi Kõrgkool.
Wikipedia
„Meie
Noored“ (1907)
Raamatu kaanel on tutvustus:
„Karula valla talurentniku ja kirikuõpetajast,
riigitegelasest ja kirjanikust poeg jutustab selles raamatus lugusid elust 19.
-20. sajandi vahetuse Karula kihelkonnas. Need lood kõnelevad kehvast, kuid nii
laste kui täiskasvanute poolt palavalt armastatud kodust, tollest kaugest
ajast, kui väikesel Jaanil veel püksa ei
olnud ning edimädsest armastusest… „
„Meie vanad“ (2002)
Tutvustus raamatu tagakaanel:
„„Meie vanad“ on ühtede kaante vahele koondatud
tagantjärgi. See on elu näinud mehe tundeline päevaraamat. Siin on kirjeldusi,
mõtisklusi, meelekosutusi ja palveidki eest rahvale saatuslikust sõjaajast ja
pagulaspõlvest. Kirja pandud vahetute elumuljete põhjal, see on mõnes mõttes
kogu rahva „sõjaraamat“. Need on lugejat meelekindlusele ja julgustavad kõnelused.
Meie saame nende kaudu vaadata aastatesse 1942-1961 oma minevikust.“
„Koolipoisid“ (1982)
Raamatu algusel on juttu koolielust Valgas. Valdav osa
raamatust on pühendatud Tartule ja õpingutele Treffneri koolis.
Alfred
Käärmann (1922-2010)
Alfred Käärmann on sündinud Harglas, õppis 1939-1943
Valga tööstuskoolis. Oli Omakaitse liige, 1944 mobiliseerituna Saks sõjaväes.
Nõukogude okupatsiooni naastes hakkas end varjama koduümbruse metsades, sai
1945. a. haaranguajal raskesti haavata. Arreteeriti 1952. a. ja mõisteti
järgmisel aastal 25 aastaks vangilaagrisse koos viieks aastaks asumisele
saatmisega. Oli kuni 1968. aastani laagris. Alles 1981. a. sa ta elamisloa
Eestisse.
„Vabaduse vaim“ (2000)
Raamat on autori elust Petserimaal ja Nõukogude Eestis
1992. aastani. Raamatu teljeks on autori kohtumised Nimetuga, inimesega, kes
okupatsioonivõimudele jäigi nähtamatuks.
„Surmavaenlase vastu : Eesti lõunapiiri
metsavenna mälestusi“ (1998)
Autor kirjutab:
«Eesti taasvabanemine ei toimunud ilma vereohvriteta.
Eesti vabaduse altarile on ohvriks toodud kõigi nende veri, kes kaitsesid
Eestit surmavaenlase hävitustöö eest 1941. aastal. Hiljem võideldi
surmavaenlase sissetungi vastu Narva rindel, Sinimägedes, Tartu all, jätkati lootusetut
võitlust Eesti metsades viimse meheni. Saatjaks kõigi surmavaenlase poolt
hukatute veri, küüditatute piinad ja hauad Venemaal, kümned tuhanded hävitatud
Eesti kodud üle maa. «Kes meist ellu jääb -- see teatagu tõtt, siis kui aeg
selleks tuleb.» Need palju kordi kuuldud sõnad mu kaaslaste suust on mulle
volituseks ja kohustuseks, et avaldada seda, mis muidu kaoks koos minuga.»
Jaan
Matt
„Teel mets“ (2004)
Elupõlise metsamehe mälestused läbikäidud eluteest
(kooliaastad Luual, tööaastad Vetlas, Mahtras, Purdis ja Pühajärvel) ja mõtisklused metsast.
Illustreeritud autori fotodega.
«Need
mälestuskillud metsateelt on mõeldud ehk enam noortele. See on elutöö
tulevastele põlvedele. Hea oleks, kui tänapäeva noor inimene saaks ettekujutuse
kunagisest ülekohtusest ajast tulenevatest muredest, hädadest ning sellest,
kuidas juba hilisemate pingutuste taustal, kirjeldatud eluloolistes visandites
lõpuks jõuti ikkagi mingisuguse lahenduseni.»
„
Juhan-Ivan
Manninen (1923-2010)
„Saatuse määratud“ (2004)
See raamat kirjeldab eesti hõimurahva ingerisoome esindaja elu- ja töökäiku sünnist kaasajani.
Raamatu autor põgenes vagunikatusel Venemaalt Eestisse aastal 1945. Leidis
mõistmist, tööd ja varjamist Võrumaa taludes. Aastast 1946 kuni pensionile
jäämiseni töötas ehitusalal Võru-, Valga- ja Viljandimaal.
Raamatu lisas on juttu Ingerimaa ajaloost ja väikese ingerisoome rahvakillu katsumustest.
Artikkel: https://lounapostimees.postimees.ee/2201563/valga-ehitaja-hakkas-kirjanikuks
Kiur
Mölder (1912-2005)
„Naistearst meenutab“ (1997)
Meenutused on aastatest 1940-1949. Juttu on lapsepõlvest
ja õpingutust Tartus ning tööst maa-arstina Pukas.
Bernard
Kangro (1910-1944)
Bernard
Kangro sündis Oe külas Vana-Antsla vallas Võrumaal taluomaniku Andres Kangro ja Minna (Kangro)
perekonnas.
Ta õppis Kiltre algkoolis (1919–1922), Antsla
kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga
gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja
üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum
laude.
Aastatel 1943–1944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal
põgenes ta Soome kaudu Rootsi.
Aastatel 1950–1994 töötas ta
ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti
Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega "Eesti sõna" (1942),
"Puhkus ja elurõõm" (1943), "Kodukolle" (1945) ja "Stockholms-Tidningen" (1946).
Bernard
Kangro oli Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1945.
Wikipedia
„Kipitai“ (1992)
Romaani “Kipitai” (1992) alapealkirjaks on
„Autobiograafiline romaan”, kuid tegemist on tavalise memuaariraamatuga.
Pealkirja on “Kipitai” saanud Valga gümnaasiumi
koolipoiste rõõmu väljendavast hüüdlausest: “Ai-ai kipitai, ilm suur ja lai, ai-ai!”
“Kipitais” saab ülevaate Valga linnast, elust koolis,
kaasõpilastest ja õpetajatest.
Rein
Kalberg (1943)
Rein Kalberg sündis 1943. aastal Otepää lähedal Päidlas Sillamäe talus.
„Noorusaja lood ja vanema ea filosoofia“ (2013)
Raamat on elust Otepää lähedal pärast sõda ja natuke
hiljemgi. Mõnede inimeste nimed on privaatsuse huvides muudetud.
Raamatu esimese poole (aastatest 1948–1968) sisuks on
kergelt nukra alatooniga humoorikad lühilood autori noorusajast isatalus ja
sellest, mis juhtus samal ajal ümbritsevates külades.
Järgnevad kirjutajale meeldejäänud seigad koolides ja
ülikoolides juhtunust.
Raamatu lõpuosas on autori sõnade kohaselt kodukootult, aga südamega kirjutatud
mitmetest meid kaasajal ümbritsevatest probleemidest ning sekka ka poliitilis-filosoofilisi mõtisklusi.
Lugusid toetavad autori enda joonistatud naljakad illustratsioonid.
Madis
Kõiv (1929-2014)
Madis
Kõiv, füüsikateoreetik, filosoof ja kirjanik, sündis Tartus pedagoogide
perekonnas. 1936-1944 käis Valgas koolis, 1948 lõpetas Tartu I Keskkooli.
Lõpetas 1953 TRÜ füüsikuna. Füüsika-matemaatikakandidaat 1961. 1953-61 TPI
õppejõud, 1961-91 Eesti TA Füüsika Instituudi teadur. Aastast 1989 ajakirja
Akadeemia toimetuskolleegiumi liige. Avaldanud uurimusi väljade kvantteooria ja
elementaarosakeste füüsika alalt. Madis Kõivu tegevus on mõjutanud oluliselt
nii kaasaja Eesti teadust kui ka kunstielu. Tema algatusel 1992. aastast
rakendunud analüütilise filosoofia seminar on andnud märgatava hulga
filosoofiahuvilisi noori teadlasi. Oli kunstiühingu Pallas
taasasutajaid (1988). Madis Kõiv on Tartu Ülikooli ja
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor (1999). 1994/95 oli Tartu Ülikooli
vabade kunstide professor. Madis Kõivu maalidest on koostatud mitu isiknäitust.
On kirjutanud nii romaane, näidendeid, kuuldemänge, esseid kui filmistsenaariume.
Kasutanud oma teostes sageli murdekeelt, koostanud võru keele lugemiku.
Artikkel: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/in-memoriam-madis-koiv/
„Rännuaastad. Studia
Memoriae I“ (1994)
Autori varajased lapsepõlvemälestused ka Valgast.
,„Kolm tamme. Studia
Memoriae III“ (1995)
Autori mälestused oma lapsepõlvest Valgas, aastast
1937.
Artikkel: https://epl.delfi.ee/kultuur/madis-koiv-kui-agressioon?id=50722819
„Kalda ja raamatud. Studia
Memoriae IV“ (1998)
"Kalad ja raamatud" loob mulje meenutamise
ja kirjutamise sünkroonsusest. Kõivu huvitab mälu ulatuvus,
intensiivsus ja saladuslikkus. Mälu valgustuslikkus (mälu kui paistus) ja mälu
pimestus. Kord ja kaos mälus. "Kalade ja raamatute" raamat on tõeline
mälustuudium, samas aga mitmekihiline kirjandusteos, mille kaante vahele on
õnnelikult ühitatud dokumentalistika, filosoofia ja ilukirjandus.
„Poisid ja tüdrukud. Studia
Memoriae V“ (2010)
Kirjanik ja mõtleja Madis Kõiv jätkab oma
autobiograafilisi
mälu-uuringuid Studia Memoriae
viiendas köites pealkirjaga „Poisid ja
tüdrukud“. Teos käsitleb muude põnevate teemade hulgas ka
sugudevahelisi suhteid autori lapsepõlves Valgas.
Are Pilv: “Studia” tegelevad
mõlemad lapsepõlvemäluga, kujutavad ühtaegu nii tollaseid sündmusi kui ka
mäletamise protsessi ennast. “Studia” I osa
“Rännuaastad” kujutab varasemat lapsepõlve, II osa “Kolm tamme” varast kooliiga
Valgas, võrukeelne III osa “Kähri ker’ko
man Pekril” suvesid vanavanemate juures maal ning IV
osa “Kalad ja raamatud” keskendub lapsepõlve kalalkäikudele ja loetud
raamatutele. “
“Studia memoriae”
on nauditav lugemine just selle poolest, et siin on õnnestunud esile manada
kunagise lapsepõlve fluidumit, atmosfääri, meeleolusid – pangem tähele, jutt ei
ole nn ajastu atmosfäärist, vaid isikliku mälu põhjast esile kerkiva mineviku
fluidumist ja isikliku mälu värvidest. Omaette lugemisnauding tuleb sellest, et
kunagise lapse ja nüüdse mõtteterava vanamehe vaatepunktid pole eraldi, need
sulavad kokku üheks kummaliselt aega läbistavaks “minaks”.
Elmar
Orav (1941)
„Olen sündinud 23. juulil 1941 Hummulis. Õppisin
Hummuli koolis, Tõrva ja Valga Keskkoolis ning Tartu ü. Ülikoolis. Hariduselt
olen eesti filoloog. Töötanud põllul, karjas, metsas, koolis. Hummuli
raamatukogus töötan 1968. aastast.“
Elma Orav on avaldanud 6 mälestusteraamatut elust
Hummulis:
„Lapsepõlve
radadel“ (2005), „Igatsus õnne järele“ (2006), „Kodupäikese all“ (2007), „Taas lapsepõlve
maile“ (2009), „Kui me viil latse ollimi“ (2015) ja
„Hetki minevikust“ (2017).
Tiit Loim: „Need, kes on
lugenud Elmar Orava palu, teavad, et need on ühtaegu südamlikud ja muigama
panevad, liigutavad ja siirad ja loomupäraselt huvitavad. Ning jäädvustavad
autentsel moel maaelu läbi aastakümnete, visates siin-seal pilgu kaugemalegi.
Tänu kirjamehe üliheale mälule ja tundlikule pilgule on talletatud suur jupp
aja- ja kodulugu, mis vajunuks paratamatult aja sumedusse.“
Kalju
Pähklamets (1921-2004)
„Ühe leegionäri päevik II maailmasõja
päevilt“ (2011)
Kalju Pähklamets mobiliseeriti Saksa sõjaväkke 1943. aasta
kevadel. Tegemist on päevikuga sõdurielus
Ȇhe
leegionäri päevik» on rindemehe päevaraamat, pandud kirja sündmuste keskel
1943.a. kevadest kuni 1945.a. hilissuveni. Autori kirjaviis on jäetud võimalikult
puutumata isikupära säilitamiseks.
Sõja ajal hoolikalt peidetud päevik on nüüd esimesena omalaadsete seast näinud
ilmavalgust. Lugejani jõuab 60 aasta tagune sõjamehe tee algus, lahingud,
võidurõõmud ja kaotusevalu.“
Kalju
Roolaine (1925-2010)
Kalju Roolaine pildil vasakul
Artikkel: https://lounapostimees.postimees.ee/2222469/raamat-malestuste-kutkeis-vaarib-lugemist
„Skaudipoisina
elu miiniväljadel : Kodu-, kooli- ja sõjamälestusi
aastaist 1925-1945“ (1999)
„Mälestuste
kütkeis : Kodu-, kooli- ja sõjamälestusi aastaist 1925-1967“ (2007)
Vello Jaska:“Romantilise
hingelaadiga Kalju Roolaine kirjutatu pole sugugi puhas sõjaraamat. Väga
huvitavalt ja värvikalt jutustas ta lapsepõlve- ja koolipoisiaastatest,
skaudiliikumisest Valgas enne ja pärast juunisündmusi 1940, poliitvangide
sõjast platnoidega, elust vangilaagris ja raskustest
töö otsimisest sünnimaal.“
Liina
Reiman (1981-1961)
Liina Reiman oli üksi
esimesi eesti kutselisi näitlejaid. Ta sündis 1891. aastal Valgas. Õppis
aastatel1902-1908Valga C. Schützi erakoolis. Täiendas
end Saksamaal, võttis eralaulutunde. Mängis „Vanemuises“, „Endlas“, „Estonias“,
Draamateatris ja Soome teatrites.
Aastast 1944 elas Soomes ja töötas seal näitlejana, lavastajana ja teartipedagoogina, on mänginud ka filmis.
„Rambivalgus süttib“ (1956)
Üle «Vanemuise», «Endla» ja «Estonia» kulges Liina Reimani näitlejatee - ta sai eesti sõnalavastuse suurimaks
täheks. Sellesse teekonda mahub tükk eesti teatri elavat ajalugu. Selle argi- kui ka pühapäevseist
pooltest jutustab Liina Reiman oma mälestustes.
Niisama suur nagu Liina Reiman on dramaatilise
lavakujuna, niisama võluv ja kaasakiskuv on ta jutustajana. Inimesed, sündmused
ja olukorrad saavad tema sule all elavaiks. Me kas nutame või naerame koos
autoriga, kuid külmaks ei saa me jääda kunagi.
„Lava võlus“ (1960)
„Lava võlus“ on järg Liina Reimani
teatrimälestustele ja hõlmab peamiselt aastaid 1917–1924, mil autor töötas
Draamateatri juures. Tollest perioodist pärinevad ta kuulsad kujud paljudest
suurdraamadest. Seekord on autor eriti üksikasjalikult süvenenud teatritöö
probleemidesse. Teatrielu murede ja rõõmude kõrval antakse värvirikast
ajatausta, eriti meie iseseisvuse algaastate rõõmsast kultuurioptimismist ja
reipast rühkimisest edu ning arengu suunas. See on tark ja teadmisterikas
raamat, kirjutatud sügava kaasaelamisega, tõeline suursündmus meie memuaarikirjanduses.
Valve
Saretok (1911-2004)
Valve Saretok oli eest kirjanik ja tõlkija. Ta sündis Valgas ärimehe tütrena. Ta õppis aastatel 1924–1931 Valga tütarlaste gümnaasiumis. Aastatel 1932–1936 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti kirjandust ja Põhjamaade ajalugu, hiljem jätkas ta õpinguid Helsingi Ülikoolis. Aastatel 1938–1943 töötas ta ajakirjanikuna ja Riigi Ringhäälingus Tallinnas. Ta avaldas jutte ja vesteid väljaannetes Uus Eesti, Perekonnaleht, Kirilind, Rahvaleht, Noorte Hääl ja Rahva Hääl. Aastatel 1942–1944 ilmusid ajalehes Eesti Sõna (pseudonüümi Säde all) kümned tema ajakajalised vestekesed ja artiklid.
Siirdus
aastal 1944 Saksamaale, kust aastal 1950 omakorda
lahkus. Aastast 1957 elas ta USA-s, alguses Chicagos, aastast 1967 aga New Yorgis, töötades kindlustusametnikuna ning tegutsedes
kirjaniku ja tõlkijana.
„Läbi uduliniku. [I, II], Noore vabariigi koolis“ (1956-1957)
Helju Keskpalu:
„Rain Soosaar peatus pikemalt romaanil „Läbi
uduliniku“. „Pole teist nii mahukat ega detailset raamatut, mis käsitleks
noorte igapäevaelu 1920. aastatel
Valgas,“ on Soosaare hinnang. Saretokki nimetab ta
väga andekaks lugejaga lobisejaks. Lugedes soovitab aga arvestada sellega, et
Valve Saretoki lapsepõlv oli mõneti erandlik, kuna
tema isa oli rikas ja mõjukas mees ning kodus oli kehtestatud palju kõlbelisi
reeglid, mida tuli täita“.
Jaan
Sõrmus (1926)
Jaan Sõrmus on sündinud 21. juunil 1926 Meremäe vallas
Vasla külas. Asus 1950 tööle Keeni koolis, 1952 Laatre algkoolis, kus töötas kooli likvideerimiseni 1971.
Seejärel töötas Tsirguliina koolis aastani 1994. Töötas pensionärina aastatel
1994–2002 Laatre lasteaias muusikakasvatajana.
„Külakoolmeister : Tõsilugusid elust“ (2007)
Autor mälestused tööst Keeni, Laatre
ja Tsirguliina koolis.
Rosalie
Säinas (1911-2007)
Rosalie Säinas sündis Valgamaal Tõlliste vallas Pruksi talus 1911. aastal. Põhihariduse omandas Valgas.
Artikkel: https://lounapostimees.postimees.ee/3365173/armastatud-opetaja-kodukula
„Rosalie Säinas:
Jäljed elumurul“ (2008)
Hea sõnaga meenutab autor oma noorusaja õpinguaastaid
Valga 2. algkoolis, tütarlaste gümnaasiumis ja Kehtna Kõrgemas
Põllumajanduskoolis, kus omandas majandusgeograafia ja keemia õpetaja kutse.
Raamatus on meenutusi ekskursioonidest, vemmalvärsse ja õpilaste mälestusi
õpetaja Rosalise Säinasest.
Hella
Wuolijoki (1886-1954)
Hella Wuolijoki (aastani 1908 Ella
Marie Murrik; 21. juuli 1886 Ala, Taagepera vald – 2. veebruar 1954 Helsingi) oli eesti päritolu soome kirjanik ja
ühiskonnategelane. Tuntud ka pseudonüümi Juhani Tervapää all.
Tema tuntuim teos oli näidenditsükkel „Niskamäe noorperenaine“.
Murrikute perekond siirdus 1897. aastal Taageperast Valka.
Kolimise põhjustas laste koolitamise vajadus. Ella Murrika
õppis Ha. Eineri koolis aastatel 1897-1901.
Aastal 1908 lõpetas ta Helsingi ülikooli, õppides folkloristikat, ajalugu ja esteetikat.
Samal aastal
abiellus Sulo Wuolijokiga (1881–1957), kes oli Lenini lähedane
sõber. Nad lahutasid aastal 1923.
Ta on maetud
Helsingi Hietaniemi kalmistule.
Wikipedia
Bibliograafia aadressil: http://www.valgark.ee/Hella%20Wuolijoki%20bibliograafia.htm
Elulugu aadressil: https://sobranna.postimees.ee/3868199/labi-aegade-rikkaim-eesti-kirjanik-draamakuninganna-hella-wuolijoki
Hella Wuolijoki on
kirjutanud 3 mälestusteraamatut: „Koolitüdrukuna Tartus 1901-1904“ (1986).
„Ülikooliaastad Helsingis : 1904-1908“ (1996) ja „Minust sai ärinaine, ehk,
Valge vares 1908- 1918“ (2004). *
*Ilmumisaastateks on eestikeelse tõlke ilmumise aasta.
Raamatus „Koolitüdrukuna Tartus“ on peatükk „Mu
lapsepõlve Eesti“, kus on sissevaade 19. sajandi lõpuaastate elusse Eestis ja
mõne reaga on iseloomustatud Valga tütarlastekooli.