(Mare
Reinumäe luuletusest lauluks kohandanud ja viisistanud Hilda Pikkur.)
Kuplinõlvu
kaisutamas orud,
udurüpes
tukub metsapiir.
Lapsepõlv
ja varajane noorus
jooksujalu
mööda ruttas siin.
Emajõe
rahulikelt vetelt,
kastemärjalt
põlluvaheteelt
kerkib
koidutunnil silme ette
kodukotus –
pesa kullane.
Isamaja
tilluke ja kauge
meenutama
sunnib tihti mind.
Väsinuna
reisimisest kaugel,
linnutiivul
koju lendaksin.
Kodutunne
peletada aitab
muremõtteid
käänulisel teel.
Ema kombel
ootab mind ja paitab
kodukotus –
pesa kullane.
Valgamaa,
su loodust kiita ihkan,
kui kätte
jõudnud õiteaeg.
Päiksepaistel,
tuisus ja ka vihmas
sinu ilu
lapse kombel kaen.
Kodukolde
imeline valgus
näitab
mulle majakana teed.
Oled
kodujaam ja teede algus –
kodukotus – pesa kullane.
Ma käisin läbi Eestimaa
ja Lätimaa ja Leedumaa.
Ei sellist
linna leidnud ma,
mis oleks
võrdne Valgaga.
See linn on
raskeid aegu näind.
On kurjad
jõud siit üle käind.
Kuid Valga
rahva elujõud
on võitnud
vaenujõud.
See linn ei
lase laiselda
ei meestel
ega naistel ka.
Siin pole
kulda kaevata,
ei saada
tulu vaevata.
On Valga
armas minule,
just nagu
pesa linnule.
Ka Tartust,
Pärnust, Tallinnast
jääb Valga
mulle kallimaks.
Ei ole maad veel tahta
ja armsamat ei tea,
kui Valga linna ja Valgamaa –
siin olla on nii hea.
Refr.: Valga, me kodulinn Valga –
kaunis on elada siin.
Linn, mis on Pedeli kaldal,
lahkuda oleks siit piin.
Need vanad vaiksed pargid
ja tuttav koolitee.
Kui viibin ka veel kaugel maal –
ei meelest lähe need.
Refr.: Valga, me kodulinn …
Me Valga linn nii väike,
mu kodu oled sa.
Ei suure linna vastu me
sind iial vaheta.
Refr.: Valga, me kodulinn…
Seal, kus Lõuna-Eesti algab,
ristuvad
nii mitmed teed.
Asub linn,
mil nimeks Valga,
naabriks
talle Valka veel.
Ühtsed
mured neid on saatnud,
aja hõlma
vaibund need.
Kodulinnad
kauniks muutnud
inimeste
töökad käed.
Konnaojast
üle astu,
oledki siis
Lätimaal.
Sõpru
lahkelt võtab vastu,
tunned end
kui kodus sa.
Ütled neile
Eesti “tere”,
kajab vastu
“labrit”siis.
Sõsaratel
ühtses peres
südamete
sõprusliit.
Ref.: Valga
Valka sõsarlinnad
alati on ühte jäänd.
Kindel sõprus nende rinnas,
seda täna kõikjal näed!
Ma elan
suures linnas,
mis suurim
meie maal.
Pool temast
Eesti pinnal,
pool asub
Lätimaal.
On linnu
seda liiki
üksainus
Baltimaal.
Siit naabervabariiki
võin minna igal a’al.
Mu linna
uhkus raudtee
ja moodsad
rongid ka.
Need rongid
viivad teele
ja toovad
koju taas.
Ma töötan
piirilinnas,
kus kuulen
mitut keelt.
Meil priius kõrgelt hinnas
ja sihid ühised.
Kord
kaunist Valka neiust
sai mulle
ainus pruut.
Nüüd töökas
Valga peiu
on talle
kaasaks truuks.
Kui
küsitakse minult,
miks Valgas
elan ma?
Siin päriskodu minul
ja minu lastel ka.
Rongis koju
sõites kaugelt
tärkas mõte
hea:
oma
kodulinna raudteelt
laulu
leidma pean.
Seda laulu
kannaks kaasa
pikal
rännuteel.
Viisi
vilistades tasa
rõõmsaks
muutuks meel.
Refr.: Rongid meid viivad ja rongid
meid toovad.
Rongid on sõpruse ammused
hoovad.
Valga on
raudtee ja rongide päralt,
Valga on
sõpruse avatud värav.
Kaugel-kaugel
viibin ammu
sinust,
kodu hea.
Oma kodujaama ammust
veelgi
kalliks pean.
Tema kutset
tihti kuulen,
sellel
nukker toon.
Küll
pidupäevaks tulen,
kingiks
laulu toon.
Ref.:
Jaanipäeva
õhtul Jaanikene astus
jaanikaski
tuppa tooma.
Luhta läks
see plaan tal, Janis tuli vastu,
kutsus
liigoõlut jooma.
Tüsedad on
vaadid, lõbusad on taadid,
lõke nagu
lõõmav ääs on.
Jutt käib
seda laadi, palju õllel kraadi,
meestel
paras kilk pääs on.
Siin, kus Eestimaa
lõunapiir,
siin, kus Lätimaa põhjapiir
–
kahe linna rahva rinnas
rõõmutundel puudub piir.
Neidudel ja
naistel lõkkeleegi paistel
sätendavad
juustel pärjad.
Hämarusest
vilgub ainult silmapilguks
tulukesi
rohus märjas.
Jaanituli
praksub, kiigepõhi naksub,
pingid üksi
nukrutsevad.
Lustakamas
laadis, noorukid ja taadid
jaaniõhtul
tantsivad.
Siis, kui kustumas ehapalg,
siis, kui virgumas koidualg –
üürikeseks õnnehetkeks
puhkeb õide sõnajalg.
“Suur on Issand ja väga kiidetav meie Jumala linnas” (Ps 48:2)
Valga
vaksal-palee…
Väike
vaikne linnake,
kuidagi nii
armsake,
siit käib
läbi minu tee.
Puudutades
püha pinda
kodutunne
valdab rinda.
Mälestused
üles tõusvad
ja mu hinge
noorendavad.
Noore
mehena kord tulin,
kaasas
kõrged volitused.
Rida
aastaid siin ma olin
täites
tähtsaid talitusi.
Ühislaulud,
tunnistused,
ristimised,
õnnistused,
rohked
leinatalitused,
üllad
ehituse aastad…
Rohked
rõõmud võitlusteedel,
sõbrad,
armastuse ilmingud.
Kokku
seotud südamed
ja välja
veetud koormad.
Paljud
paigad säravad
nagu tähed
selges öös.
Kuigi
sõbrad lahkunud,
paik on
siiski soe veel.
Mälestused,
oi kui helged,
siit ja
sealtpoolt piiri,
kaunimatest
aastatest,
mil nähtud
sõbra silmi.
Igakord,
kui Valka tulen,
jälle seda
sooja tunnen,
kui ma
siinset õhku hingan,
rahu oma
hinges kannan.
Valgas 18.
jaanuaril 1998. a.
(katkend)
Läinud
nelipüha pühapäeval, see oli 11. juunil, selle suve
Peaaegu
ainsal tõeliselt kuumal, heldelt lehvival päeval
Sõitsin
rongiga Tartus Valka, Valgast Piusale.
Sealt
matkasin Oravale ja sõitsin õhtul tagasi
Varsti need
rongid enam niikuinii ei käi, mõtlesin,
See maa
kaob kiiresti nagu jää Põhjapoolusel. Aga mina
Tahan teda
mäletada. Ma ei tea isegi, miks.
Nüüd ma
siis mäletan. Mu mälus on näiteks pilt:
Tüdruk
jookseb Sangaste kolhoosimajade juurest
Rongi
poole, rinnad hüppamas. Jõuab!
Tema
õnnelik nägu. Valga tühjad tolmused tänavad,
Ühe
väikelinna poisi pilk, nagu väljasaadetu pilk.
Salarõõm:
mina pole siiski enam
Viieteistkümneaastane
ega ela Valgas. Temaga võrreldes
Olen ma
muinasjutuliselt rikas ja vaba.
Neli
prantsuse vanameest Valga jaama puhvetis
Ootamas
Riia rongi. Üks neist vehib kätega
Ja räägib
erutatult: “Napoléon Bonoparte … venu jusqu’ici…
(Siiani
välja jõudnud”) Mais c’est extraordinaire!”
Riia rong
on väike punane kapsauss.
Piirivalvurid
veavad perroonile
Sümboolse
hõbedase keti.
Rahvusvaheline reis.
Ometi suvi
Valgasse saabus
Pedeli
rand, külm õlu, kõik laabus
Näitsik
soovijatele jäätist müüb
Uued näod,
mõni töölt alles vabanend nüüd
Ometi suvi
Valgasse saabus
Üks
kaunitar minu kõrvale maandus
Noored
kutid kambas võrku taovad
Märkamatult
tunnid rannas kaovad
17.06.2006
Lõpuni on viidud
asi,
mida aastaid aeti
–
lepet alla
kirjutama
kutsus Lavrov
Paeti.
Lepin näksas tüki
kirdest,
kärpis kagus saba.
Aga milleks taga
nutta
tükki soid ja
raba?
Meetutagem pigem
linna,
vabastatud Pajus
–
kuidas see küll
poolest saati
Läti küüsi vajus?
Kuperjanov andis
elu,
et saaks kommud
palga.
Tühja Petserist,
kuid, kurat,
ühendage Valga!
Wimberg (Sirp, 3.
juuni 2005)
Kui saabub
suvi ja puhkuse võtad
ning
Lõuna-Eestisse kulgeb su tee,
lausikult
kinkude rüppe sa satud –
kütkestav
vaatepilt avaneb ees.
Oo, kaunis
Otepää! Otepää!
Kaunis on
Otepääl Pühajärv!
Seal
saareksed sõsarad, sõsarad,
saareksed
sõsarad üheskoos!
Vaikselt
voogab järvepind,
kallas
peegeldub selges vees.
Sumedal
õhtul kohtasin sind
järvele
kummardund kase ees!
Oo, kaunis
Otepää! Otepää!
Kaunis on
Otepääl Pühajärv!
Kaunis on
elada kaunil Otepääl,
kaunis on,
kaunis on, kaunis on!
Kui väikse
Munamäe tipule jõuad,
siis Haanja
kuplistik sinab su ees.
Mäeveerul
helkiva lätte sa leiad,
saavad seal
alguse Emajõe veed!
Oo, kaunis
Otepää! Otepää!
Kaunis on
Otepääl Pühajärv!
Seal
saareksed sõsarad, sõsarad,
saareksed sõsarad üheskoos!
Mu sünnikoht Otepää on väikene,
seal, kus
Munamägi, muinasjutujärv.
Seal mind
esimest korda paitas päike,
võlus neiu
sinisilmade värv.
Õisi
noppisin Pühajärve kalda peal,
järvelaintele
annetasin neid.
Laine uhtis
nad jällegi randa,
saatus
näitas mulle tundmatuid teid.
Jää
jumalaga neiuke väikene,
võibolla
sind enam ei näe.
Jää jumalga
sünnimaa päike,
saatus karm
mulle ulatand käe.
Võibolla
aastad mööduvad rutuga,
millal
tagasi tulla ma saan.
Jääge
jumalaga neiuke ja sõbrad,
Pühajärvel
me kohtume taas.
Ühes väikses Eesti linnas,
kus minul on olnud hää.
Selles väikses Eesti linnas,
mille nimi on
Otepää.
Ühes väikses Eesti
linnas,
kus minul on olnud
hää.
Ühes väikses Eesti
linnas,
mille nimi on
Otepää.
Selles väikses Eesti
linnas
on Komsomoli allee.
Tuled Rõngu poolt,
pahemat kätt,
kõige siin poolsem majake.
Maja pööningul
tuttav naine,
hoiab talvel ka
sügise lõhna,
hoiab talvel ka suve
lõhna,
mina mõlemaid tunda
sain.
Ühes väikses Eesti
linnas,
kus minul on olnud
hää.
Ühes väikses Eesti
linnas,
mille nimi on
Otepää.
Kutsuv
maantee oma heleruuget paela
lehvitas
me maja taga –
maantee mindki, hakkasin kui kandma kaela,
ära viima
oli agar.
Jumalagajätuks
tare taga lehvis
ema pihus
valge rätik.
Käisin
roobastel, mis palju rattarehvi
olid
kulutand mu ätil.
Raamäelt
nägin viimast korda koduõue,
Koplikünkalt
järvekallast.
Kurb ja
rõõmus tunne asus kõrvu põue,
olin enda
meelevallas.
Kitsast
kodust suurde ellu viis mind rada,
ta ei olnud
sirge algul –
tihti tuli
ekselda ja otsiskleda,
kuni
kindlalt tundsin jalgu.
Sammu
kindlust läheb aga elus vaja,
teedel pole
kive vähe –
järjest
kaugemale kutsuvad mind rajad
ning neil
pole lõppu näha.
1961
Üle Köstre
ja Kaarnamäe palu
pühapäeviti
kumises kell –
kriipis
hinge nimetu valu,
süda
sellest nukker ja hell.
Meelde
jäänud on leeripühad,
millal
tolmavad maanteed
tõid kokku
vankreid ja jalgrattaid üha,
täkud lasipuus
märulit lõid.
Ronida
kõrgele kirikutorni
karjapoisile
suursündmus näis –
et hakid
karjusid ähvardav-mornilt,
asja juurde
siis seegi käis.
Küla
noorpere jalutas ringi,
muljus
manisk ja kägistas krae,
näidati
vastseid kleite ja kingi,
nutvast
orelist üle käis naer.
Kirikus
magusalt lõhnasid kased,
päikeses
tuhmiks lõi küünalde vilk,
lühtrid
läikisid rängast vasest,
neelas
praost Laurit eitede pilk.
Peremehi ja
eakaid taate
kambas
külitas pärnade all –
nii pops
kui asunik aameni saatel
kluksutas
lõbusalt: kull-kull-kall…
Haaras
alles siis rahvast keeris,
kui
kellamees kiriku välja lõi –
tulid
rongkäigus need, kes leeris,
kõik nii
uhked kui vähegi võis.
Plikad
poistele andsid pojenge,
närtsis
kiiresti kuumaga roos,
ainult okas
jäi torkima hinge:
milletarvis
siin vagatsev poos?
Ent vastne
ülikond rõõmustas silma,
õllest
õdusalt surises pea –
tööd sai
rügada ilmast ilma,
leeris kuid
pidu pidama peab!
1960
Minu noorus
jäi Otepää maile
ja viibates
kutsub sinna tagasi.
Ta jäi
karja hoidma Purdemäe pedastikku
ja vajus
koos õngege Vihtjärve vette;
ta jäi
äestama Raamäe kõveraid külgi
ja loogu
võtma Soesilla sohu.
Mu noorus
jäi maikellukesena lõhnama
Sõsarsaarte
vanade tammede alla,
ta jäi mõladega
mõõtma Pühajärve pinda
ja
Tondilossi kolama kevadöiti.
Ta jäi vana
valsi viimase taktina
helisema
keskkooli kitsasse saali
ning
esimese suudlusena
pühapaigastama
Pühajärve metsa.
Nüüd
Purdemäe pedastik harvaks on saetud
ja Rannamäe
rahule jätnud on äkked,
aga ikka
ulatab Vihtjärvelt tõusnud tuul
tooma Soome
laheni möödunud kevadete hõngu.
Pühajärvel
tuiskavad võidu mootorid ja süstad
ning
tõrjutud tondid on Tondilossist,
aga ikka
puhkevad maikellukesed
kannavad
endas nooruspäevade lõhna.
1960
Kord
seitsmesaja viiekümne aasta eest
jäi valvur
Pühajärve kaldal suikuma.
Nool
kiiruluus, lõi hommikhämus tuikuma
ning langes
maha. Kümme sammu eemal teest
noor veri
värvis ruskeks valget küünlalund.
Sõrm krampi
kiskus, odavart ei lasknud valla,
kui viskles
hingeliblik, tuli Toone tund.
Suur vägi
rühkis Otepääle, linna alla.
Ei sellest
sinna viinud enam keegi sõna.
Näen ikka
seda pilti. Kas see polnud mina?
Vana-Otepää,
1. II 1967
Rukkist
jäänud söestund õled.
Otepää
põles:
ränka kuma
nägin,
suitses
koolimaja
läbi öö- ja
päevaaja.
Löödud
Saksa vägi
vägivallast
joobus:
nagu
tuuleratas veeres gloobus,
täägiga
löödud haav
sinna, kus
Eestimaa.
Ja keset
Läänemerd
laik
hüübind verd.
22. IV 1967
Pühi
silmilt kae
pingsal
pilgul kae
üle
sookaela
latt ja
pars
tõrvalille
vars
ära
vikerkaart talla
talla alla
ruskab rooste
raudkülm
paneb jooksma
mööda
liikmeid jooksva
ära õdsus õõtsu
läbi soost
Pöörand
põndaku poole
kuulen kägu
poole
kõrvaga
laia
kaabuservaga
ait ei tuku
teede harul
saun
vajunud sohu
müürikivid
hajunud rohus
kaevu
katavad kasteheinad
palgid
pagevad seinast
lagi
laguneb pedakaiks Purdemäe lagi-
pähe
Aga üle
parrepuude läheb
naaberkülla
takupükstes mees
tüdruk teel
vahib end lättevees
nad ei saa
teineteisest mööda
kahel pool
järved ja sood
ees ja taga
pimedad ööd
ei jää muud
üle
mehel kanda
tüdruk süles
üles mäele
teha tuli
üles
noorikul
võtta laps kura-
käele hüvakule mure
kalmistuni
Muidu oleks
kõi see uni
mina ja
Purdemäe
22. 23. X
1971
Uandimäe
põues
soreda
kruusa all
magavad
muistsed mälestused.
Magavad
Ugandi hõimud
rõõmud
kopsakast kesvapääst,
valud turja
tabanud noolest.
Magavad
sünged saladused
tülidest
omavahel,
äraandmistest
võõrastele.
12. XI 1973
Enam ei
jõua, vermeis käed,
tuul koja
asemel keerutab tuhka,
löödud
liivid ja Lembitu.
Matame
maha, alla mulla,
Uandimäe
kivide alla
vana
hõbeda,
Kaleva
rahva kulla,
sõled ja
sõlmitud sõnad.
Kolm jalga
kodu poole,
kümme
küünart küla poole,
viie vene
looga võrra
võõraste
linna vastassihis.
Nüüd ei
leia kätte:
koda
kadunud,
kümme küla
kukil,
suured
linnad ümberringi.
Vana-Otepää,
22. IV 1971
Rehvijäljed,
rattaroopad
künkast
üles, kingust alla,
hobu
päästab sörgi valla –
üle sooniku
Uandimäele.
Orjaahel
leitud selle nõlvalt,
mälestuste
ahel küünib teopõlve,
kui kubjas
mõisast külla kannab
käsu
peredele nime panna.
Mina võtan
endale Kahro,
karukäpad
jäägu naabrile,
kruusakink
me vahele,
et Käpa
talud teineteist ei kisuks.
Kiskumisi
tuli siiski:
k r u u s
ja karuküüs
kippusid
krigisema,
Uandi ümber
urisema.
Lapsed
läksid nelja kanti
tuuleroosi
otsima.
Maa oli
mõnes kohas
ja kes oli
kindel endas,
sel rada
küündis taevani –
Kruuse Leo
lendas Põhjanaba katsuma.
Vana-Otepää,
31. V 1971
Kõrge
katusega tare
kruusakingu
harjal
nõmmepealne
rohi kare
toidab
suvel karja
vesi mööda
kive valgub
läte jätab
pildi silma
halapaju
peseb jalgu
nire pürgib
suurde ilma
üle
roikaist kalatõkke
oja voolab
Elva jõkke
Elva jõgi
Emajõe roogu
lisab
lainetele hoogu
Emajõgi Peipsi
järve
segab
rabarooste värve
Peipsist
uhab Narva jõgi
Soome lahte
rehenõge
Läänemeri
Sundist läbi
surub Käpa
metsa käbi
suure mere
teise randa
seeme
kinnitamas kanda
jälle kuuse
varjus tare
kerkib
kingu harjal
nõmmepoolne
rohi kare
hoiab hinge
sees taas karjal
Pühajärve
põllud
väikesed
nagu
peopesad
päikese
poole
kivid kui
rakud
parkunud
peos
mitmetoonilised
mitmemõõdulised
Pühajärve
põllud
kivikangrutega
peopesad
töökate
meeste
harida ja
hoida
armastada
ja austada
1982
Ma sündinud
ses hallis talus,
kus
tanumates vohas malts,
kus uibud
seisid valges tanus
ja õhtus
hõõgus pilvekalts.
Aeg voolas
sammaldunud sängis
ja higi
kattis kuri hall,
vaen
südametes trampis, mängis,
toas lendas
sõimu tulipall.
Seal vend
sõi
kuid kõiki
toitis ruske põld.
Ätt
närviliselt sente loendas,
et tasa
saaks kord vekslivõlg.
--------
Nüüd süda
haigelt tuikab rinnas,
kui
nädalateks venib vihm
ja otradest
saab rõugus linnas
või maisi
pureb külmakihv…
Sest
sirgusin ses hallis talus,
kus
uimastavalt lõhnas muld
ussaia taga
sünnivalus
mai soojal
sombus hommikul.
1964
(Mats Traat
on sündinud Palupera vallas
Meema külas
Kuutse talus)
Ma ei otsi
seda, mida polnud.
Tuletan
meelde vaid aastaid,
kui olin
siin karjapoiss.
Tee ääres
kruusaaugus,
kus praegu
kohised kõrgeid puid,
siugles
kuusejuuri.
Parandasin
nendega kartulikorvide põhju.
Petroolilambi
valgel
paikas ema
pastlaid,
mina
lugesin
vana
kokkuköidetud “Õpilaslehte”
ja “Don
Quijotet”.
Läbi
möllava tuisu
helendas
Eesti ajast
mesikollaseks
värvitud laudauks.
Kuidas
lõhnas siis õu suvel vahast ja
kummelist
ning nurmed
ja mets
meelt veel
ülendavad aegade tagant!
Kuid seal
akna all kord peremees,
puskarist
purjus,
vibutas
käes halja teraga kirvest
ja
kähistas:
ma lüü su
maha!
1991
Mis lapsena
paistis suur,
on jäänudki
suureks
ja saanud
aegade voos
veel
suurema juureks.
Ei hea tahe
ega usk
saa
õnnetust hoida,
kas jõuab
päästa ka tund,
mis niipea
ei koida.
Et päevad
tahma ei vaoks,
umbvalesse
valgus
ei hajuks
ajus, kus veast
leeb
vildakas algus!
Mis lapsena
paistis suur,
on jäänudki
suureks
ja saanud
aegade voos
veel
suurema juureks
kui kõrge
kirikutorn,
mis alla
kaeb maale,
täis ilu ja
saladust
ning tõe
ideaale.
1990
Kuupaiste
helk vilgub puude lehestikus
kui
võõramaa linnuparve vari.
Lind lendab
pelkkarges udus, lähestikus.
Ei kätte
saa, kõrgel lennu hari.
Ei linnust
ma, ei lennust.
Kas tühi
töö, vaese vaimu närimine
ei ole kõik
need üksindushetked
ja vaevaöö
vastamata pärimine
kõik
endeteed, rahutuseretked?
Apteekrimäe
torn paistab üle metsa.
Sa roni,
näe, morn, sinna otsa
Ja vaata
muldset, sügiskuldset maad.
Ja vaata
kaua, kuni rõõmsaks saad.
1972
Ikka
lapsena mööda,
mööda
õitsevast pajust.
Sama
tundega läbi
soojast
maikuisest sajust.
Aastakümned
ei muuda.
Elu möödub,
ei muutu.
Ema kordaks
kui hauast,
isa
kabeliaiast:
ära otsima
mine
õnne
maailmast laiast!
Hallid
juuksed ei muuda.
Elu möödub,
ei muutu.
Sama
tundega mööda,
mööda
õitsevast pajust.
Veel kord
lapsena läbi
soojast
maikuisest sajust.
1991
Lehmä
saiseva varjun
puu all,
saba sällän.
Päiv
paistse üle mõtsa,
parmu
olliva vällän.
Lamba
lõõtseva, nõna maan,
pulstunu
nigu tuustaku.
Üle
mäekondi paistse sääl
puulpalanu
Nuustaku.
1966
Polnud talli, tallist ühtki hobust võtta –
vanaisa kõmpis Pühajärve sõtta
asjalikult nagu talgutele, teole.
Isa sõitis
Palupera vallamajja,
sohu
heinale või küüti, kohtumajja,
laadale ja
pulma, sünnipäevapeole –
hobused tal
olid omast tallist võtta.
Pojad
sirgusid ja mitmed viidi sõtta,
ei nad
saanud kangelaseks, leidnud kulda,
mõned küll
ideede eestki läksid mulda.
Noorimal
üks hobu, heina ei söö seegi,
kriitik
teda rautab, kühmline ta teegi.
Kui ta
latris ajaviiteks närib närve,
parim sõit
saab Paluperra, Pühajärve.
1965
Kaskede
alla, kaskede alla rohule,
maaema
rüppe langetan mukra pea.
Üles pilk,
vaade valgele kasetohule –
maailma
naaseb kadunud, vilkuv hea.
Siniseid
linde, siniseid linde tabama
meelitas
paiselehtede põlev mai.
Muutnud kas
värvi sinilind, mööda rabama
juhatas
verve igatsus, lõhkuv, lai.
Kohisev
kodukaasiku lõhnapillutus
vaigistab
valu, muresid mudib mul.
Hingest
käib hinge tohuna valge sillutus,
kuumab muld
kõrval maasikamahlast hull.
Sulguda
endas, julgeda endalt küsida
küsimust
igapõlevat, rasket, suurt:
suudad, kas
suudad koduski puuna püsida,
purevad
sala tulised tuuled juurt.
Tulised
tuuled, tulised tuuled tuisaku –
maaema
rüppe langetan nukra pea.
Humorist
surmagi vikatit vilkalt luisaku,
täna, vaid
täna kõnelgu vilkuv hea.
Moskva, 1961
Loodetuu,
sa rändur kõrk ja jäine,
karmilt sulle karjun: peata!
Nüüd, kui
möödas suvi rohupäine,
mulle kodu-uudist teata.
Tihti läbi
hinge tuul käis vinge,
välja tuulas kõhnu ivi,
nagu jõkke
ruttavtüüneid ringe
jättis mõni kuri kivi.
Kuutse
mäelt kes tuli – joostes ilu
elulennus taga ajas,
ootas
tuisus päikest, päikses vilu,
palju õhulosse rajas,
vaikselt
armastas ja valjult needis –
rohelises kevadmarus
kääris läbi
nagu õunakeedis
mõni mõiste noores arus.
Kannan
endas justkui tuulist katku,
päikeseta päev näib tühi.
Ikka
keevaist tänavaist ei jatku, -
süda küngasmaale rühib.
Öösiti ta
üksinduses karjub
teab mis kuradima keeli.
Iial kauge
linnaga ei harju –
sünnisügis segab meeli.
Pruunid
lehmad, sammaldunud kivid,
härmalõngad õhus, veeski.
Seal, kust
lennusklevad linderivid –
kuldseis vahtrais minu Eesti.
Mu aastad
kas ei lähe linnas raisku
kui liha, millel puudub sool?
Neis
aastais nõõtasid sa ruuni laisku
ja oli odranurm su kool.
Ja
pihlaõies oli sinu luule,
sest külviaega näitas see.
Said
aruharva viinaklaasi suule
ja kirikusse rohtus tee.
Su
kulupeale sahistas moraali
tamm üksi künka rinnakul.
Kesk põldu
seisid nagu keset saali
ja kevad ümber kepsles sul.
See huljuv
hõbedane valgus,
mis üle kingu voogab nüüd,
ehk see
kord lainetas su juustesalgus
kui kureparve sügishüüd?
On hääli,
mid enam ma ei kuule.
Kui kuulekski, ei mõistaks meel.
Liiv
vaikusena vajunud su suule
ja kriiksuv kilkki surnud leel.
Näe, ikka
läbi Sepikojasaare
tee mäkke tõuseb pärast sind
ja üle
sinetava õhtukaare
su aida kohal lendab lind.
Ei karda
talu ammu ühtki kratti.
Kõik põllud – paljas karjamaa.
Kuid sinu
hiirelõhnast kaeramatti
ei siiski maha matta saa.
Mu aastad
kas ei lähe linnas raisku
kui liha, millel puudub sool?
Neis
aastais vedasid sa vilja Pukka,
töö oli sinu ülikool.
Piki musta
sügisööd
nagu
värsket lõputut vagu pidi
tuled mu
juurde, isa.
Su sõrmed
on sõlmised
kui
saarepuu oksad.
Pakud mulle
kollast õuna
nagu
vahakarva mälestust,
pilvede
varjud on õunas,
heinamaa
äikeselõhnad.
Läheme üle
rinnaku alla.
Konnakapsad
on erekollased,
mutimullahunnikud
niidukaelal,
saun köeb
ja piip tossab.
Taat,
kes uskus,
et ajas oli kuristik?
Lepatriinu
ei öelnud tollal,
kevadpilved
varjasid tõde.
Su sõrmed
kui saarepuuoksad,
nad sebinud
rohus ja juustes,
kaeras,
rahas ja mullas, jah, mullas.
Lähed läbi
mu närvide
nagu
kõmisevat kiviteed mööda
ja haihtud
pimedusse
kui puu,
mille võrast
on
sügislinnud lahkunud.
Olid liiga
õiglane,
et pääseda
paradiisi.
Mine
kolkasse, süüta seal küünal
vakstuga
laula, kust küüritud kiri.
Kaas
paberit võta üks küünar,
tuju, mis
pole veel lobjakst viril.
Talumajja
aplaagrisse asu,
unusta
linnade muusika hele,
head ja
halba heaga tasu
ja mõtle
kuukede rohelusele.
Mine
kolkasse, ukse ees pühi
tallaalused
puhtaks kui muiste,
tunneta
hangede puhtust kui pühi,
kõnni läbi
lihtpäevade luiste
otsima
kadunud vaikust ja rahu,
kuni
kevadet künnavad tuuled.
Sumades
läbi liigvete ja vahu
koidus
minema kutsuvad huuled,
mille
tukslevat humalapära
elu ei
suutnud veel liisata ära.
Ma tõusin
aruheinast kodumäel
ja äkki
jalge ees, näe, kurakäel
üks jänes
pani hirmununa plehku.
Ma muigasin
– kas tõesti küti moodi
ehk välja
nägin, seistes keset rohtu.
Jäi maha
jänkul roheline voodi,
nüüd
inimene sinna pesa tehku
ja leidku
loodusvabaduses lohtu.
Mäelt
laskudes jäi mõte ajukurdu:
küll
tormanud sa vahtu, tuulemurdu,
kuid
jänkuna läks noorus koltund sallu –
vaid
mälestuste pikad, kõhnad kõrvad
su kannul
kõnnivad taas isatallu,
ööd-päevad
küsivad ja käivad kõrval.
On
kikivarvul lähenemas susi-
ta nimi
vanadus – erkhaljad värvid
kõik
hiljukesi muudab. Vahetuvad
metsloomad
ainult, nende maitsed, suvad.
Kuid pesa
üks on keset targutusi –
need minu
lihased ja närvid.
Suve lõpp
raudrohi hilju roostetab pruuniks
kõrge
valendav tolmusaba lehvimas kannul
kuumal
päeval sõidame kruusateed
see on see
tee mille Arula talumeeste kogu
(kohal oli
ka mõisamaapidaja ja von Bark ise)
otsustas
14. juulil 1889 –
(sada
aastat pärast Bastille’ vallutamist)
ehitada
Arula mõisast Puka valla piirini
sest
raudtee oli juba valmis
progressi
raudruun tormas rööbastel turnates
läbi
raudrohu köömnete metsalillede
alla Valga
poole
juhatades
sisse suure liikumise ajastu
kõik
kiitsid tee ehitamise heaks peale ühe
Teoreinu
peremees Ludvig Roose
(õpetaja
Lauri oletatava prototüübi isa)
oli vastu
Puka
raudteejaam on nüüd nukker ja tühi
raudrohi
raudruun roostes
taasiseseisvumisaegne
võsa
tungib
väsimatult peale
põllumaale
kingule ei
paista enam kätte
Rebaste
magasiaida maakivist müürid
ega
koolimaja mille ehitamist
vallavanemana
alustas minu isa
Euroopas me
kogu aega
(väitku
enesehaletsejad vastupidist)
kas tulevik
tähendab tühermaad
aga see tee
on armas
et vana et
isaaegne
see tee
2005
Vaata ja
imesta:
lõppematu
mets lõpeb
pilgule
avaneb puust eesti Eiffel
Üllatusvaade
tornist
lõikab laialt
nii kaugele
kui silm ulatub
üle
hüljatushalja Liivimaa
kus maastik
minetanud mineviku –
siit ülalt
tahaks valju häälega lugeda
Olevikku Nordlivländische Zeitungit
soojad
vihmapiisad haavlitena
rabisemas
vastu selga
läbistamata
tajumust
tolmlevast
rukkist
Kadunud
krahv
kõva
kuulmisega
puhub
jahilossi ees sarve
kõneleb
kevadel 1906
pärast
punast aastat
Sangaste
kihelkonnakooli lõpetajatele
grüünes
lõkketule ääres
asjust mida
muuta ei saa
paneb
südamele: õppige pillimängu
Vihm
tugevneb toksib transis rähnina
torni
käsipuud
kõmisevat
taevatreppi
läbi
tulevikuähma ei tungi
tänapäevlase
tühinägelik pilk
tõesti haub
vapustusi aeg
kas uusi
vanu
oleneb
vaatepunktist
2005
Kruusateel
põras
me vanker
mets kajas
vastu
kõrge ja
hele kui lapse meel
kuuskede
taga viirgas vesi
surutud
suurtee ja järve vahele
järsul
rannaribal
kükitas
armetu maja
ei umber
lapikestki maad
vahtisin
suuri silmi seda onni
kuidas siin
elada saab
tormilaine
käib vastu seina
uks avaneb
vette
isa vaikis
tükk aega
siis ütles
see järv
rändab
on kuskilt
tulnud
võib ka
minema lennata
Peremehe
noaga
millele
graveeritud viljapead
lõikasin
metsast
õngeviba
lõuna ajal
kui kari
kodus
õngitsesin
elu esimesed
ja viimased
kalad
perenaine
nurises:
möödunud
suvel
tegi
karjapoiss kõiki töid
oli sulase
eest
sina vahid
järve ääres
eelmine
karjapoiss
oli
viisteist aastat vana
mina üheksa
Ämblikuvõrgud
helendasid päikesepaistes
meie
kolmanda klassi lapsed
istusime
rohul
esimesel
koolinädalal
Kaarnajärve
kõrgel kaldal
peeti vabas
looduses
maateaduse
tundi
õpetaja
seletas
kuidas
maastikul määrata ilmakaari
kuidas
päike ja kuu
liiguvad
taevavõlvil
miks
tekivad varjutused
järvepind
virvendas sõbralikult
äratas
imelikke igatsusi
kauge saar
Tuhasillalt
üle Silla mäe
alla
Vanatare järvele
(ametlikult
Ahvenjärv)
kus
klaasjalt helkiva jää all
liigutasid
hapnikuvaeguses uimi
ahvenad
haugid
mööda Silla
talu ussaiast
üle
seljandiku
õhukese
lumega kaetud
Nõuni
järvele ees paremat kätt kaugel rannal
rootsipunane
koolimaja
märtsihommiku
kirkas päikeses
läksin
kooli üle kahe järve
suu ees ema
kootud sall
meeled
kinni Kippar Bontekoe laevapoistes
vihik
joonistatud täis
ererohelisi
palme
Lõnamere
rannal
üle
kahekümne kraadi külma
kohal viis
last tunnid jäid ära
klassijuhataja
võrk hallinevatel juustel
käes
saksakeelne Hauff
käigu pealt
tõlkides luges
meile
muinasjuttu
Kas kohises
järv all puukuuri taga
vahetunnil
kevadpäeval
kui ahav
lennutas tolmu ja linde
me
tormasime õue mängima rahvaste palli
või sügisel
kui koolimaja
uppus
floksidesse astritesse
peenras
paisunud porgandid
mis
külvasime maikuus
kui
koolijuhataja lausus poolehoidvalt
väike Mats
(see polnud
tõsi
olin suur
nagu hobune)
järv pidi
ju mõnikord
kõnelema
vihaste voogude keeles
enne tunde
pärast lõpukella
aga ei
mäleta lainete märatsemist
pinginaabrilt
küsida ei saa
lauda mille
taga istusime
mina akna
all Ilmar klassi pool
ei ole ka
enam
kool kinni
koolimaja küll alles
klassitoale
tehtud euroremont
see tundub
nii väike ja kitsas
kunagi
mahtus siia liitklass
alles
akengi kust paistis kooliaed
aia taga
kõrged vibajad kased
tee
Otepääle ja Tartusse
imelisse linna
kus seiklesid Tips Traps ja
Trull
2008
Otepää
kinkudel lõhnab loog,
liigeldi-loogeldi
silmuskleb voog;
otse ju
mäkke murda ei saa,
jõgi siit
läbi lõunasse lõikab,
käänuga tagasi
põhja põikab.
Ühele poole
jääb Mulgi-,
teisele
Tartumaa.
Kaldad need
mõndagi näinud,
palju siin
rapsitud päid.
Kes kõik
siit üle on käinud,
tulnud ja
olnud ja läinud,
mulk ja
tartlane jäid.
Liigeldi-loogeldi
Emajõe veed,
vinderdi-vänderdi
valged teed.
Mida siis
teha, kui muidu ei saa?
Mulgi
mõistest ja tartlase tarkust
rohkem kui
varem
vajab see
maa.
1959
Kuulen sinu
laente laksu,
Sala vete
kohinat,
Näen su
vaikse voode pinnal
Päikse
kiiri helkivat.
Siis su
rannal sõuan, jõuan
Välja
väikse venega,
Ja su halja
saaredele
Tõttan
vaimus rändama.
Sinu saare
puude varjult
Leian
Ja ma tahan
hoolimatult
Teda ära
noppida…
Kaugel,
kaugel end’se ajad,
Pühajärva,
sa kaugel ka, -
Siiski sinu
sala kahin
Hingest ei
saa kaduda.
1900
Koidu
nägemata lained mängivad
Suveöö
hämaral palgel,
Mäetippude
metsaladvad
Naeratavad,
Nagu
seletaksid nad
Läbi une
Ligineva
valguse
Kuldsete
voogude harju…
Järv hingab
nagu ununend sügavus,
Kui öö
igatsevad mõtted
Uduna
otsivad
Valguse
eksinud helki;
Saarte
kallaste üksilduses
Ümisevad
lained laulu
Põldude
põuasest pinnast,
Väljade
vaikivast janust,
Kauge mere
sügavuse rahust;
Ja virve
hõõgub
Nagu arm
nende südames,
Kes
pimedusse
Teed
raiuvad
Nõrkadele.
Üksinda
vaatan ma kõrgel kaldal –
Tukkuvas
viljas
Hüüab üksik
rääk
Ja koidu
nägemata lained
Punuvad
paisudes
Talu
sammaldunud pää ümber
Tuleva
hommiku
Ilu ja
võimu.
Veel
valitseb öö;
Mäetippude
metsaladvad aga
Naeratavad,
Nagu
seletaksid nad
Läbi une
Ligineva
valguse
Kuldsete
voogude harju, –
Ja ma
kuulen ilu-unenäos
Looduse
saladuste juttu
Pühajärve
kõrgel kaldal.
1905
Üle järve
lendavad varjud
Nagu
tasesed õhtu-palved;
Päikese
viimased kiired
Sosistavad
raugedes
Tervitusie
kevade-ööle,
Kes
armastuse-laulu tasa ümisedes
Saarte
vaikuses üksinda seisab
Ja
veerevale valgusele järele vaatab;
Vesi
virvendab
Nagu
avaksivad lained
Oma
igatsevat südant
Ja näitaksid
teed
Kadunud
varanduse poole,
Mis
sügavuses ootab…
Ma näen
pisarpärleid sätendamas,
Tarkuse
kulda kumendamas,
Mida orjad
lunastanud
Talu-tarede
tumeduses
Vabaduse-laste
ehteks…
Ja kevade
võimsas rahus
Hõõguvad
põllud,
Koit vaatab
Hämariku silmi
Ning kaldal
tõstavad
Jaanililled
ja kullerkupud
Oma lõhna
udutiivu
Lennuks
Emajõe jälgile
Ilu-unenägusid
viima
Wäsinute
vaimu.
1905
Kuskil
kaugel küla taga vainul
Pillihelin,
pidujutt;
Kõmin
metsas, kaja kaugel –
Ja nad
laulvad vallatades –
“Oh sa
Pühajärveke” …
Käsi kätt
nii pigistades –
“Armas oled
minule” …
Valgel ööl
on tuhat armu,
Tuhat kokku
mõistmata,
Õö ja õnn
ei kest kaua –
Tõtta õnne
otsima.
Ja nad
laulvad vallatades,
Laulvad
kütked südame –
Oh sa Pühajärvekene,
Armas oled
minule…
Kõmin
metsas, kaja kaugel,
Pillihelin,
pidujutt –
Oh sa kauge
kuldne kodu,
Noore suve
muinasjutt.
1920
Luulerikkalt vastu
kallast löövad lained lusti loost,
toovad tervist vete vallast,
kõnelevad suurest soost.
Pyhajärve pärli pinda
vaatab vaba särav silm.
Sõsar saari lilli rinda
palmib laulik – luule-ilm.
Kaldail kuulen kaunist koha
ennemuistse hiie puist.
Vanemuine vaimu pyha
luules laulva linde suist.
Pyha põhjan paistva päikse
kiiriga kulleatnd kodurand. –
Ehit Eesti Pyhajärv väike …
ilmund ilma luulelend.
Jaanip. 1922
(Värsid
Pühajärve postkaardilt)
Kui talt
mulle – oli valge öö –
ootamatult
kiri ulatati,
süda äkki
tühiseks
jäi laual töö.
Mägesid ja
metsi udus selgus,
lehestikust
välja veeres Pühajärv.
Oli suveöö
kuupaisteline helgus,
vett ja
kallast kattis hõbevärv.
Oli hea
seal kahekesi
järvel
laisalt mõlatseda koos,
kuulda
sahinat, mis tekkis roos,
näha,
kuidas hõbejoomeks langes vesi.
Liuglesime
kogu öö nii koos.
Aegapidi
nagu loeraskus
hingepõhja
raske suudlus laskus.
Lähedal
kaks südant peksles,
paat – see
kaua mõlatuna eksles.
Avan akna.
Valgus õhetavad soojad puud.
Tähetatud
vaagnal taevas kannab kildu kuud.
1919
Su juurde
jälle tulen täna, Pühajärv,
kui
kuuteistkümne ma kauge aasta eest.
Sest ajast
muutunud on minu juuste värv, -
seesama
nägu vaatab vastu sinu vees.
Ei kaeba
ma, et murdnud mind on saatuslöök:
veel kõnnin
inimeste keske püstipäi.
Mis sest,
et kõigist meist saab muld ja ussisöök, -
nüüd tahet
mõte teritab kui terast käi.
Ma tahan
elada kui loom, ja lind, ja taim,
ent siiski
teisiti, sest olen inimen:
et selgeks,
sügavaks ja haaravaks saaks vaim,
ma avasilmi
käies kõiki silmitsen.
Su rannal,
Pühajärv, ma olen armastand, -
ja suur
ning jumalik on esimene arm.
Sekssamaks
igavesti jääb su kaunis rand,
ja kuni
kestab ilm, jääb samaks naise ðarm.
Kui joomar
meeletuks ma olen sellest joond:
mis võiks
küll asendada rikkust kireöö!
On päike
taevane kord maise elu loond –
tuld
taevast säilitab kui altar naisevöö.
Oh, musta
pettumust ja mürki kibedat!
Oh,
kaksipidi-mõtteid, needmist, ahastust,
ja tühja
heitlemist, keelt sala-libedat,
ja hinge
vassimiste vahel lahastust!
Teist
aastakümmet ju sa hingad mulla all,
ja mina
elan veel, ja mina armastan.
Maa liigub
laotuses kui kerge mängupall,
sa vaevalt
tõusta saad, kui õhtu juba man.
Ja nõnda
lüinud aeg, ja ajas taltund tusk:
mis oli
valus kord, on rohtu kasvand nüüd.
Ja uusi
katsumusi kannatand mu usk,
ehk mürki
kaasa toond küll mõni mungarüü.
Kõik elus
rändama me peame sama rea:
öö päeva
üsast saab, ja ööle järgneb päev.
Aeg heidab
unustusse suurimagi vea,
ja pöördub
sadamasse ükskord lahkund laev.
Su juurde
jälle tulen täna, Pühajärv,
kui
kuuteistkümne aasta eest.
Kui peenim
kandlekeel nüüd nõtke minu närv:
on heitlus
enesega lapsest tahund meest.
Suurt rahu
igatsen, mis varjab sinu pind,
suurt
sügavust, et kõik, mis tajub kõrv ja
silm,
kui
äraseletatult kajastaks mu rind,
ja et ma
laulda saaksin: kaunis on maailm!
1929
On iga pale huvitavam ilman,
löönd teravjooneliseks mille aeg, -
niisama Pühajärve vetesilmad
maapinna musklilisen näon.
Maastikust sellest palju minu täon
ränd iga-aastane on hoidnud alal, -
nüüd künkad järjest madaldunud all sae
ja kuusist tahut seinad, talad.
Siin läbi käidud iga tipp ja alang
ja palju kirjutet neist vetest, sellest maast,
on palju kiidusõnu järve valat –
mu kordamine oleks plagiaat.
Sel õhtul ainult tahan näha
su eha pehmet kadumist:
kui päike surub punamütsi pähe
siin saarte tardund ladvule,
siis vette vaikselt kaevad tähed
ja kungi kriiksub üksik aer,
õhk jaheneden üle järve hoovab
ja kaldatalun helab naer.
Ning hetkel sel, mil udukoonlad
ju roomavad alt rannasoist,
kui lakkab lehist viimne müha,
kui väsib eha kätehoid –
sel hetkel minulegi oled püha.
1930
Kloostrisaarele* rinnuli laskund
on tohutu
kollane kuu
nii kohutav
suur.
Järve veed
on tõusul
talle
kõrgele vastu
metalliks
vaskund.
Aer üksiku
paadi
elavhõppe
kastub.
Öö tuuletu
mingi
kui võlu
hing.
Kuu juba
saarel
näib maha
astund:
must metsa
vari
on veele
raskund.
Öise
vaikuse saared
ja uinuv
järv,
kust
kustund on hõbeda
virve ja
värv.
1933
*
Kloostrsaar on saar Pühajärves, ka Mungasaarena tuntud
Ülal kõrgusen sinitaeva
kaaretab kurgede rida,
ja korduvalt kurnitseb alla
säält kaugusi igatsev hüüd.
Kuni varjutab neid Noalaeva
hõbesulgedest vine.
Nii palju kirkust, külma
sügistaeva hõbedat, sina
verivärisevat roostet haabade.
Kullaks kolletund kaskede rüüd,
millest helluvad silmad.
Kõrvun kohiseb kurgede hüüd:
ära kaugele siit!
Ent jalgu on valat kui tina –
igivana Ikaarose müüt…
Sügisämblik härmaniidi
vedand kõrtel peene võrgu,
mille üle taevas kõrgub
hõbehalli kiulist siidi.
Pilve alt toob vinge tuul
kaasakutse kauge kaja
kaaretava kurekarja
üle vete siniraja
lennul lõunapäikse valda.
Kummargile pihlapuul
üle järve järsu kalda
veretavad valmis tarjad,
ruske sülem punamarja.
Sinivetest tõuseb saari
Kloostri, Kuuse, Sõsarpaari,
kolletusen kummalisi:
vahel lausa purskab tuld,
pärna ladvan põleb kuld;
vahele vargsi nagu hiir
kuldsen-koldsen lehestikun
kargleb sügispäikse kiir.
Raskub, laskub sügistaevas
pilvesompu jäigalt halli,
matab Noa hõbelaeva
saarte kuldsed kuplid kallid.
Peagi kraasib, laasib tuul
kuldse kolletus puult.
Ah, noid mõtteid leinalisi!
Kui veel suur ja soe päike
lossi poole kaldus loode,
erevärvi suple-
jate pyjamade ja trikoode-
vallatleva naeru kilkest
kõlas saarte-, pargirand.
Kuna nüüd ta nagu pilkeks
sügistaeva käima pand:
madalkaareks mandund käike
varjab männik Hangoneeme
sünge, tumm.
Saarte rängast rohelusest
sügis võlvib kullat kupleid
vahtra, pärna kolletuse.
Mõni üksik kuusetorn
kõrgub tollest must ja morn.
Upuks nagu sinivette
sügisvõlu silmapette
kuldne lumm.
Hallid udud pääsend valla.
Üle koldse lehevärvi,
sätendava sinijärve
vajub madalale alla
pilvekumm.
Koldse kohevil vahu
kuldseid kobrutab lehti
saare puistu hämaral teel.
Kõduhõngu sooja, niisket
maast tõuseb pehtind.
Raagun puie all ringi
suure äraminemise rahu
kui ahistaks hinge.
Ent rahu siiski pole kuskil:
siit ära, taas siia kisub.
Ladvik kõrkjal on ruske
kui küpsel nisul,
raske, tilgendav piiske
sügisöise kaste.
Ülal valkjaid pilvi
tuul puhub kui hõbelaaste
üle sinise võlvi
heleda kanga.
Ujub lehti langend
sinihaljale veele
kui kuldseid naaste.
Olen püüdnud noid tabada
oma sügismeeleolude
tumeda kahaga.
Ent muutub kõik halliks,
mis säras haljas
kui võrdlus tühipalja
kuldrahaga.
Sügispäevade sõõri ahtaid käike
kahe hämara vahele hajub.
Vaksakõrgele vaevu küünitab päike,
siis väsinult vajub.
Järve kohal on päevalgi nõrgumas
udurõskete ööde võrgud.
Saarte raotu puistu kõrgub vast
õhtu hämaran hallist sombust
uttu ujuvaks pilvetombuks.
Taevas hallim on veel kui varesetiib.
Veed kohavad kaldast kalda.
Vahel tuul end kerra kisub kui siil,
siis järvele vihiseb virvendav iil.
Üheks hetkeks säratab hõbeviir,
kui põgusa suve kahvatu kiir,
mis südame sügisel tagasi viib
mu suvise unelma valda.
Ürgne rohelus pärnade, tamme
saarte kõrgele kobrutab kuhilad
sinivete sügavast vilust.
Õhtul rõdu een vaikiva suvila
järv pillutas mängleivaid särgi,
sulahõbedast tilkuvaid märgi.
Nüüd vihiseb rajutuulte rutt.
Kuulduks talvegi hiilivaid samme.
Siiski põvven pesitseb muinasjutt
suve, kuldse sügise ilust.
Oleks möödund kui igavik terve,
ent mälestus leiutab tuge.
Puil narmendab härmatis lume.
Jääkirmetis rautab perve.
Kuid lainetus sinkjastume
veel tuulega ragiseb randa,
roon murrab rabedaid nuge
jääklaasisse klirinal puruks.
Teed talvised kitsuvad kuruks,
ja keegi, nime kuis anda,
külma käe kui südamel’suruks.
Su kaldad
kutsuvad mind puhkeviivul,
kui hämarus
ja laotub pehmeil tiivul.
Mäenõlva
mööda siis su juurde lähen,
öö süütab
taevas esimese tähe.
Sa mind ei võlu, veetelev Pühajärv,
liig tujukas sa, muutlik vete värv.
Liig
magused su metsad-kulmukaared,
idüllilised
liiati su saared.
Ning kuigi
veed sul sageli on tüüned,
mul näib,
et sul on saagiahned küüned,
kui edevana kahistad sa roos.
Sa kahtlemata oled Eeva-soost.
Kuid sa ei
ole mingi süütu neitsi,
vaid
paljudele püüniseid sa heitsid.
Sa kadedana
inimõnne vaagid,
lööd
tuulevaiksel päeval ümber paadid
ja tihiti neil, kes äsja rõõmsalt
koos,
säng viimane su salalikus voos.
Mul
petlikuna tundub ka su hardus,
veed
loojangul kui liikumatuks tardund.
Et laintel
su rüpes liigne priius,
su nimi
sinu loomusega riius.
mul mõtetes on Peipsi, sinu vend.
Sul puudub
tema avarus ja tuuled,
seepärast
kiidusõnu mult ei kuule.
Ja siiski
sulle sooje pilke heitsin –
on sinuski
ju piisakene Peipsit.
1960
Kui lilled
kauneis värves
ja helged
noorusunelmad
mul tunded
Pühajärvest
on hinge
jäänud ilusad.
Ja kui kord
kaugelt kannab
mind järve
juurde tee,
siis jälle
kaunil rannal
ma hetkeks
peatun veel.
On järve
muistses
ehk varjul
mõni saladus,
et kaunis
ta kui ime
ja sügav
nagu armastus.
Nii vaikne
metsa kõne
ja lainte
lauluviis,
kui kaja
kaugest õnnest,
mis rännul
kaasa viin.
Paks udu
laotunud kui valge lina
on üle
suveöise järve vete,
vaid
hetkeks kerkivad kui silmapete
veest
Sõsarsaarte rannad läbi vine.
Kui
õitsituli kaldal miski kumab
– nii
helendab ehk hinge kõrgepinge –
siis raske
sadu veele peksab ringe,
kõik hele
hääbuvat näib hallis sumas.
Ja järsku
nagu
nüüd udu
kerkib üles läinud ajalt:
kui
mälestuste saar – ees noorusajad.
Kus on vaid
paat, mis sinna võiks meid viia?
1986
Pühajärv,
Su põhi on
must
ja pime.
Kes sinna
vajub,
see ahmib
päikseta ahastust,
minetab
nime
ja
kõiksuseks hajub.
Nagu
kodumurdeta rahvas.
1973
Mööda
erekollast purret,
mis vabiseb
jalgade all,
astub kuu
üle järve,
kus
tulikate vahel
tantsivad
linalakk-kased padespanni,
hallikassinised
udusokid jalas.
Suur Vanker
kukkus
kummuli järve.
Nüüd kuu
ujub kõrkjate vahel,
vesiroos
suus.
Nüüd, tähed
käevangus,
jalutavad
linaskid mööda muda.
Häda pol
midagi.
Heinakuhjad
nagu
vatravad eided,
pisikeste
peade
ja tüsedate
taljedega.
Oja-onuke,
silmini
täis,
lengerdab
lustakalt
järve
poole.
Siiradi-viiradi
kulpjal
kõrremaal
helpleb
jalgtee
kui
hagijas.
Pronksist
põllu
ja vaskse
heinamaa vahel
jookseb
hõbedane jõgi.
Mööda jõge
jookseb tuul
kõrkjaisse,
mis on nagu
roostes traadid.
Igaüks
neist sosistab talle:
Olen üksi.
Olen üksi.
Sügishommik.
Järv supleb
udus.
Pole midagi
näha
peale
alasti halapaju
harali
silueti.
Pole midagi
kuulda
peale
murduva-mängleva jääkirme
üksluise
klirina.
Pole midagi
tunda
peale soovi
joosta
mööda sooja
ja rohelist
kallast.
On noorkuu
kui huupi
pistetud koma
keset pikka
tumesinist
luuletust.
Ütlemata
sõnade kumin,
ära pigista
nii kõvasti.
Valus on
ju.
Pühajärve.
Sügis 1962
Muistsel
ajal laasi leidus,
kus on
linnu jalg vaid keksind,
kuhu võõras
eal ei eksind.
Elas eit
seal metsapeidus,
hiiu kavu,
mehe rühti,
mõõtis
laialt metsa-alust.
Eemal
elust, ilma jalust
ei ta üksi
kartnud ühti.
Viis tal
poega kasvas kukil,
viis tal
möllas mürakaru,
rõõmust
rõkkas laas ja aru,
eidel õhe
põsenukil.
Selles
hellas õnnepidus
sõjasarv
kui kaaren huikas.
Nagu ärkvel
hammas tuikas,
vana valu
võrseid idus.
Eit kõik
aknad kinni mattis,
aga sõnum
kätte jõudis,
sõjasõnum
poegi nõudis.
Vesi eide
pilgu kattis.
Poisid olid
kohe traksis –
seni
tühjalt aega viitsid,
mängumõõgal
ohtjaid niitsid,
kas see
meeste vaeva maksis!
Surmaohtu,
võitlusmaru
õige
mehepoeg ei põlga.
Kui on
käsivart ja õlga,
siis on
oidugi ja aru.
“Küsib
isamaa me higi.
Kallis eit
võid hiljem nutta,
praegu
kähku aita rutta,
tubli
moonakott sea ligi.
Ei me lähe
sõtta kauaks,
lahing
meeste käes ei veni.
Noorem vend
las jäägu seni
pesamunaks,
ukserauaks.”
Vööle mõõk
ja selga vammus,
vennad
valmis sõjaretkeks.
Eite
kaisutasid hetkeks,
läksid öhe
südis sammus.
Kostis sõda
metsa takka,
kuuldi
huikeid lõõbikära,
hooste
hirnu, relvatära,
nähti tule
punast lakka.
Noorem vend
ei leidnud püsi.
Ja siis
eite embas äkki,
näitas tare
poole päkki,
nagu oleks
püksis süsi.
Eit ei hüüdnud,
jooksnud takka.
Isust ilma,
unest ära,
kuulas
ahnelt tapakära.
Kuni äkki
kõik jäi vakka.
Hirmus
aimus hinge asus,
ema räti
umber rabas,
luusis
lanes, roitis rabas,
kahlas
kõrges laibalasus,
välku lõi
ja vihma kallas,
sumpas läbi
vereojad,
leidis
kätte poisid-pojad,
leidis kõik
nad surmavallas.
Ema lapsed
kokku kandis,
ise
tuikus-suikus jalgel,
kaevas
hauad täiskuu valgel,
viimset
korda suud veel andis,
käharad
kõik kauniks silus,
enne kui
need mulda peitis.
Väsind,
kääbastele heitis.
Elutöö kõik
kalmuvilus,
milleks
köhmid vanuigi,
kui sul
köhmida ei maksa.
Tundis,
nuttagi ei jaksa,
kuid ta
nuttis ometigi,
vaevakrambis
kulmukaared.
Kus on mure
lõpp ja algus?
Pühajärveks
vesi valgus,
Aga
kääbastest said saared.
1974
See linn
järvesilmade vahel,
see linn
iial meelest ei lähe.
On kaunitar
Õhne ta pulbitsev soon.
On Tikstele
ööbikud kuulsust toond.
See linn
kauni Tantsumäe kõrval,
see linn on
mu kodulinn Tõrva.
See linn
kui õitsev lilleaed,
see linn on
mu nooruseaeg.
Ulatub
üksik mänd üle ümbruse puude,
ta latva
peitnud end Tantsumäe kaitsevaim.
Ei teda
hirmuta karmid põhjatuuled,
jälgib, et
kaunina püsiks me kodulinn.
See linn on
mu nooruseaeg.
See linn on
mu nooruseaeg.
Jaanipäev
Tantsumäel kokku meid esmakordselt tõi.
Käsikäes
kaua sääl otsisime jaaniõit.
Jaaniööl tantsu lööb Hämarik oma Koiduga.
Samal ööl Tantsumäel tantsisid sa minuga.
Jaanipäev
Tantsumäel kokku meid esmakordselt tõi.
Sel kaunil
ööl sinu sädelev naeratus mulle taeva maa peale tõi
ja kauaks
vee sinu pilk nõnda vallatu
meenutab
jaaniööd sinuga
Jaanipäev
Tantsumäel kokku meid esmakordselt tõi.
Koduteel
käed mu kaela ümber lõid.
Kolm tähte
ülal särasid, kui vallatus tuhinas suudlesid mind.
Kolm tähte
peitu pugesid, kui silmakirjaks noomisin sind.
Tõrva kui
looduse ime
seisab
maanteede ristmikul siin.
Pole eales
armsamat nime,
mida hinges
kord kaasa
ma viin.
Helgib taamal
kui tähted hõbe
Vanamõisa
ja Riiska järv.
Koduakendes
mänglevad tuled,
nagu
virmaliste
võluvärv.
Tärkab
kevad Tantsumäe nõlval
kuldse
päikese lembuses.
Kastepärlid
on sädelemas
koduaedade
embuses.
Tikste
orus, Õhne jõe kaldail
linnud
kaunimaid laulusid loovad.
Pargivaikuses
loojuvad kiired
udukangast
hõbedast koovad.
2008
On paiku
küll
lähemaid, kaugemaid,
kuid ühte
neist südames
kanname vaid.
Meie armas
kudulinn,
Tõrva on see,
siia
kõigile alati
Siin lilli täis
aiad
ja
pargialleed
ning uduloor hõljumas
järvede
veel.
Lossivaremeis
Helmes
hõljub
ajastu hõng
ja päikeses
sillerdab Õhnejõe lõng.
Laulab
hümni
Tantsumäe mändides tuul
ja
õiteleumest kiirgavad
põõsad ja puud.
Siin rõõm
ja mure
vaid ühte meid seob
ja kestma
meist
jäävad
meie ühised
teod.
1998
Veel nüüdki
tungib mu kõrva
üks
leekideahne aasta.
Ma kuulen,
kui hüüab Tõrva
läbi
aastatepikkuse saasta.
Nüüd päevade lehist takku
ketrab lõputult pimedusriik.
Veel Kalevil kaljuprakku
on takerdunud vabaduspiik.
Koovad
päevad vaid valu ja piina,
seda hinge
enam juurde ei mahu.
Tean, tõe
kord koju saan viima
üle tuhande
kalmuderahu.
Siis Tõrva mägedel leegib
taas tulikuid jaaniööl.
Ei murda küll jõua keegi,
kui võitluseks mõõk on vööl.
Lööb
õitsema järvederinges
vesirooside
igatsev palmik.
Seal
tunnen, kuis saabujal hinges
on valminud
tänusalmik.
Nii heliseb viisideahel
igal õhtul ja hommikul kõrva.
Kord kustub öö meie vahel,
sinitaeva ja –järvede Tõrva!
See kunagi,
kunagi oli,
kui
õitsesid noored puud.
Üle pilvede
mõtted kui tulid
ja latvades
kõneles tuul.
Ref.: Meie
ümber taas Tantsumäe männid,
on imehea –
nagu siis
meie
kõrvuti kõnniks
öise Õhne jõe
kallaste peal.
Sa vaatasid
rahutuid tähti,
kohal
metsade kumavat kuud.
Vikerhelkivais
värvides lehti,
kus
muusikat kanneldas tuul.
Me metsad
vaigused kajad
nii
kumedalt kutsusid meid.
Siin algas
ja lõppes rada,
mis kummalgi omaks meil jäi.
Aeg pagenud
kuskile ära –
uus päevad
mõtete ling.
Kannab
järvede mõtliku sära
kõik olnu
ju tuleva ring.
Kenas
väikses Tõrva linnas
sündisin ja
kasvasin.
Nagu taim,
mis mullapinnas,
siin ma
suureks sirgusi.
Kevadel ma Keisripalust
sinililli noppisis.
Õhne jõe niidukäärult
kullerkuppe korjasin.
Vanamõisa
järves tihti
käisin
suvel suplemas.
Tantsumäe
kõrgel pervel
kaunist
laulu kuulamas.
Tikste oru ürgsest ilust
noor ja vana joobuvad.
Selle põlispuude vilus
hellad tunded ärkavad.
Tahaksin
nüüd valjult laulda,
otse
rõõmust hõisata:
“Küll on
kaunis minu kodu,
minu väike
sünnimaa!”
1998
Pole ilmas
linna
armsamat
kui Tõrva!
Oled eemal
koduraalt, -
oi kuis
ihkad sinna!
Tussimets ja Keisripalu,
Vanamõisa järve veed,
Tsistremäe ja Luhapalu, -
kellel tundmata nood teed!
Igas paigas
ilu,
mets ja
vetevõlu.
Ümberringi
orud, mäed,
nendest
rõõmu näed.
Tikste oru vaiksed rajad,
Veski pais ja Riiska järv
kutsuvad, kui puhkust vajad
või sul pinguli on närv.
Ela, kosu,
kasva,
kodulinn,
mu Tõrva!
Tõusid
tuhast varemeist
kaunim veel
kui enne.
Sinu aiad, luhad laiad,
metsapargid viludad,
nendest õhkub maa hõngu,
kodutunnet õdusat.
1981
Kord
juhtumisi kuulsin
üht imelist
legendi
ma oma
vanematelt
kauges
lapsepõlves.
See haaras
minu mõtted sedamaid.
Sellest kujutlusse
kaunid meelepildid jäid.
See legend
on Tõrvast,
mu
kodulinnast väiksest.
Siin kõrged
mäed
ja metsa
tume viir.
Siin
järvepeeglid
sillerdamas
päikest
ning
pargipuudel
mängleb silmapiir.
Siin kõrgel taevas
lendab sinilind.
See võõrsilt koju
ikka juhib mind.
Ei mõistnud ma vee aastaid,
mis aaret endas hoidsin,
mis salasõnad minus peidus.
Nüüd aga
tean ma seda kindlalt vaid,
et meist ja meie linnast
aeg kauni legendi lõi.
2008
Ma olen Tõnis,
on tõsi see.
Ma rändan ringi
metsades.
Siin kändest
tõrva põletan.
Sest Tõrva Tõnis
olen ma.
Mul koduks mets,
see tume laas.
Ja toaks on
tuulte tallermaa.
Mul sängiks
samblasüli soe.
Ning taevast
taevatähti loen.
Siin puudele
ma jutustan,
kuis tules kännust
tõrva saab.
Kuis varjud
põgenevad eest,
kui leegid
löövad lõkkele.
Nii taandub mets,
see tume laas
ja ükskord
rohetab siin aas.
Ja rahvas
siia kodu loob.
See on mu
unistus
ja
soov…
2008
Päiv om lännu mõtsa taade,
põllun lõpp om tettü tüül.
Järvest üle luhamaade
tõusep auru suve üül.
Helme pargin Vanemuine
sõrmip kandlen tantsuviit.
Jaanipäeva õhtu suine,
mäe pääl lõõmap tuleriit.
Pidulisi tulep kokku
aurupilvest, õhust, maast.
Kik kes lännu ajalukku
kas vai ennemuistsest aast.
Laulu lööva sõbra, velle,
kellen mulgi meeste järg.
Siin om pantu sõsarelle
pähä karikakra pärg.
Pruut viip allik-aldjal elme
ohvriss oma kaela kiist,
sõnup loitsu, soovi salme,
sigivust juup selgest viist.
Peig läeb Keisripalu mõtsa
otsma sõnajala õit,
et saass igavesti otsa
tapluse ja surmasõit.
Kantsi lossi-varemeten
kõmap vaherahu trumm,
tõstesilla väratiten
valvepostin Anna lumm.
Taeva temple pilve sängin
Ehal musu annap Koit.
Maa pääl elu, surma ringin
valgusel piap jääma võit.
2003
Helme mõisast eemal
maanatee ääre sees
seisab kivi kindel
kraavi kalda ees.
Kui vast möödakäija
teda vaatma läeb,
isteastet kohe
kivi küljes näeb.
Orjakivi nimeks
on sel kivil veel;
tema üle nõnda
räägib rahva keel:
Helme mõisas ori
suisa sõgenes,
piinajate paeltest
ära põgenes.
Halastust tal polnud
kurja kupja käes;
väljal vaikust otsides
viimses rammuväes.
Hirmsad haavad ihus,
verevermed pääl,
ihaldavalt ihkas
surmakohta sääl.
Jooksul aga lõppes
jõud tal jalge seest:
kõva külma kivi
leidis tema eest.
Selle kivi pääle istus
maha mees,
et võiks surma minna
vagususe sees.
“Oh sa kuri kubjas!”
ärkas rinnas hüüd:
“Süda sul kui kivi,
kuhu istun nüüd!”
Aga vaata, ime
sündis otse sääl:
tundis mees, kui istuks
pehme padja pääl.
Unerammestuses
mõtles kurtja meel:
“Halstus ei ole
ilmast kadund veel!”
Kui ka kõvaks kiviks
sundja süda jääb –
kivi ise kohe
lausa pehmeks läeb!”
Selle peale vajus
rinnale ta pää…
Oh, kuis oli uni
nõnda magus, hää!
Ja kui sinna saivad
orja otsijad -
külma surnukeha
kivilt tõstsivad.
Aga imestusel
polnud piiri sääl:
isteas oli
kõva kivi pääl.
Ennemuiste, kui Helmesse linna rajati,
võtmehoidjaks üht südikat näitsikut vajati.
Ja see tüdruk, kes allikal ujutas kannu,
täitis riista kolm tunnikest järjepannu,
nõnda sügavalt mõtles. Siis täitus ta kann.
Tüdruk ütles: “Mind võtke. Mu nimi on Ann.”
Vähe elanud ta, vähe elust veel teadis,
linna käekäigu enesest ülemaks seadis.
Pühas allikas tütarlaps luikpuhtaks küüriti,
anti võtmed ja nurgakivisse müüriti.
Uduhämaralt kostis ta vanglasse sinna,
kuidas velled ja sõsarad ladusid linna.
Kerkis Helme nii ilus ja uhke ja jõukas,
sõjakäigule himukaid vaenlasi tõukas.
Kaua piirati linna suurtükiga lasti, aga
linn oli võlutud nähtavasti.
Sestap allikal eideke, ristluudest kange,
kinni võeti ja küsiti, linn miks ei lange.
Hoidis eideke kannu ja vaikis kui haud.
Palju elanud eit, palju elust ta teadis,
enda olemist linnast veel tähtsamaks seadis.
Pole nutuväärt linn -
selle uue võib laduda.
Eite üksainus on, ei ta raatsi veel kaduda.
Naine kostis, kui jutud taas surmale tüüriti:
“Teada saage, kes tüdrukuist valdijaks müüriti.”
Küllap lootis, et pikemalt kinni ei peeta.
N i m e nõuti siis talt. Ei saa poolikult reeta.
Piisku läigatas vanas käev väratav kann,
kui ta kogeldes ütles: “See nimi on Ann”.
Nagu vaenlane teada sai tüdruku nime,
kohe uduloor linna eest langes kui ime,
kohe sülgavad suurtükid täpipealt tabasid,
kohe orjusse suruti helmekaid vabasid.
Lasti pihuks ja puruks kõik majad ja taremed.
Sissemüüritud Annega püsti jäid varemed.
1974
Kurval meelel saatis sõtta
neiu oma kallima.
Hingevalus rohtu võtma
tõttas Helme allikalt.
“Võta minu soovi kuulda!”
palus neiu lätte ees.
“Aita minu peiul tulla
võitjaks raskes heitluses!”
Ref.: Helme lätte peekris
imerohi keeb.
Tema hõbepeegel
kaunimaks meid teeb.
Lätte vete kõne
saladuslik keel
vestab suurest õnnest,
mis meid ootab ees.
“Kui sa soovid,” lausus läte,
“oma peigmeest näha veel,
anna oma helmed minu kätte
igavesti hoiule!”
Pärleist, mida kinkis neiu,
tundis rõõmu vetevaar.
Lahkest neiust, vaprast peiust
saigi õnnelikem paar.
Ref.:
Muistne ordulinnus ammu
hääbunud on aja ees.
Elu astub julgel sammul
talurahva majades.
Helme allikas on jäänud
võluväena elama.
Tema lahkust aja käänud
pole suutnud keelata.
Ref.:
Valge külas pulmi peeti.
Tongutades kepile,
pidumaja trepile
pime kerjus pojast veeti.
Siin käib rõõmurahva trall,
kuidas, räbal, tulla võis ta!
Kodutust kes suudaks mõista
looja helde päikse all?
Mis teab küllaline näljast?
Tervisest mis terve teab?
Õnne teenituks ehk peab,
vaesus on kui laiskus väljast.
Tagakambris laud kaeti,
lõhnas sült ja vulksus viin.
Sant on üleliigne siin,
kerjalised trepist aeti.
Ei see tohi olla äge,
ilma armust hing kel sees.
Pojast hoides astus mees,
astus tiidsalt ülesmäge.
Pimedal on võluvägi:
Suureliste tühisust
nägijatest rohkem nägi.
Leidis tiidakile tares
leivatüki, seljatoe.
Jälle tuksus veri soe
hädalises inimvares.
Sirevil ta ahjupingil,
tuli peale mõnus tukk.
Nii kui kires kesköökukk,
virgus vaevamõttel mingil.
Täiskuu otsaaknast vaatis,
kustund silma säratas.
Kerjus poisi äratas,
pulmarahvast kaema saatis.
Poeg käis vaatas: “Makava,”
vajus maha, uinus ohkelt.
Isa arvas aimusrohkelt:
“Küll nad tandsma nakava.”
Poiss see lõõskas, suugi praotas.
Suhas sandi sammulohin,
uhas suurte vete kohin,
maa pealt pulmaküla kaotas.
Ärkas pere, imestas:
Valgjärv silmi pimestas.
1974
Ma oma lapsepõlve
esimesi samme
olin hakanud vist
üsna vara tegema.
Aga selleks kulus
kuid ja päevi,
kui mõndagi maailmast
suutsin tajuda.
Ma vargsi kodulävelt
pilgu heitsin
üle õue,
mis nii avar näis.
Siis seisma tardusin
ja viivuks tundus,
et aeg mu ümber
hetkel seisma jäi.
Seal tundma sain ma
ema hingesoojust
ja isa elutarku sõnu
kuulsin tihti.
Seal mõistsin ma,
miks päike õhtul loojub,
miks sügismaru
puudelt lehed viib.
Seal nägin, kuidas
kirkad koidukiired
kastepärleist koovad
võlukeed.
Ja et päris
koduvärava alt
suundub kaugustesse
kitsas looklev tee.
Mu meelde jäid need
haljad viljapõllud
ja karjamaa ning
kaevu ürgne viis.
Ja taamal kingunõlval
kohav puudesalu,
kus tookord lõppes
minu silmapiir.
Kuis tahtsin siis,
et alatiseks kestma
jääks kodulävelt
süüviv nägemus.
Et iialgi ei vaibuks
kodutunne,
et jaguks õnne,
jaguks armastust.
Ent aastad läksid,
aeg ei seisatunud.
Mind kodunt ära viis
seesama tuttav tee.
Kuid unelmates tihti
nagu tookord
ma oma kodulävel
seisan nüüdki veel.
2008
(Vello Jaska on sündinud Pikasilla lähistel.)
Ma tervitan sind,
armas kodutalu,
mis täies hiilguses nüüd
seisab meie ees.
“”Sind kandnud hinges,
süda tulvil valu,
ka siis, kui käinud
kaugel võõral teel…””
Sind ajatormid
oma karmi käega
kord hoolimatult
põrmu sõtkusid.
“”Ja minu hinge
mälestustelaeka
nad igaveseks
ajaks avasid…””
Ma uskusin ja
lootsin kogu hingest,
et õiglus võidab ükskord
ülekohtu ees.
“”Kord jälle vabana
ja võitmatuna
saan seista kodutalu
tanumatel veel…””
Nüüd tänan sind, mu saatus,
usk ja lootus,
et unelmatest
tõelisus on saanud.
“”Siin tervitan sind taas,
mu kodutalu,
mu unistuste
kauge õnnemaa…””
Mu koduõel kasvab kuusk
võimas iidne puu
aastkümneid on ta olnud
mulle silmapiiriks
tema okstesüles
peitub mälestus
kaugetest aegadest
igas tema okkas on midagi möödunust
kuuse pahklik tüvi
levitab läinud aegade hõngu
tema tugevad juured
sügavale maamulda kaevununa
väljendavad elutahet ning jõudu
alati vaatlen teda sügava hardumusega
minu ema vaateles teda sügava heldimusega
sest selle puu juured said mulda
kunagi ammu
just tema
käte läbi
2008
Ma rändan tihti mõttes
lapsepõlvemaal,
kus avar koduõu
ja sinav taevakaar.
““Kus tuttav koduvärav,
kaevu ürgne viis
ja taamal kingunõlval
kõrguv püha hiis.””
Seal puhkes jaaniõhtul
õide sõnajalg
ja lõkkekumast
õhetasid palged.
“”Seal suveõhtulumma
varjas uduloor
ning hümni kodust laulis
ööbukute koor.””
On aastad sellest koonud
ajamerelaineid,
mis kandnud endal on
võõraid ideaale.
“”Ei kätkenud need
armastust ning hellust
ei kodutunnet,
kauneid unelmaid.””
Mu lapsepõlvest jäänud
üksnes mälestus
ja isatalu varisenud
põrmuks.
““Kuid lootus hingepõhjas
siiski elab veel,
et saan kord käia taas
ma oma koduteel.””
On igaühel
kuskil peidus juured,
igal
laevalgi on ankrupaik.
Igal
majakal on oma tuled,
igal
lillelgi on oma läik.
On meie kodu Vooremäe
nõlval,
kõrgumas kus Pikasilla
kaar.
Elanud me üheskoos siin
aastaid,
see on meie ainukene rõõm.
Meid
hellitavad Emajõe lained,
igatsevalt
lõnab mustav muld.
Sinitaevas
vabalt lendleb linde,
valges
lumes uinub kasekuld.
Nüüd hinges kannan
ikka sind,
mu kodu, vanemate
armastust ja hoolt.
Et ei iila rohtuks
kaunid rajad,
ikka jagaks
vaimuvalgust kool.
2001
Kui päike
taevas käib kõrgel
ja saabunud
kevad on taas,
siis loodus
jälle on virge
ja
lilledest kirendab aas.
Mind
rännuärevus valdab
ja kaugusse
sööstaksin ma.
Siis sinna
ma ruttaksin,
kus ammugi
ootab mind
koduselt
kohisev laas.
Refr.:
Metsa veerel väike maja
varjul pärnapuude all.
Õitseb tooming aia taga,
varsakapju allikal.
Seal kord minu kätki hällis,
ammu, ammu oli see.
Kuid mu kodupaik, nii kallis,
ealeski ei unune.
Ma tihti
mõtetes rändan
koduniitude
kastesel teel
ning
karjakelli ma kuulen
veel
kaikumas loojangu eel.
Ja memme
käed imehellad,
kui
paitaksid väsinud pead.
Unelaulu
laulab ta,
võiksin et
uinuda nõnda
kui kord
lapseeas.
(Johannes
Taul on sündinud Riidaja vallas)
Ei lagendikke,
välju vabu,
vaid aina
nii sünki noid
padrikuid,
pidemmetsi, rägastikke,
mülkaid,
laukaid ja rabu,
jõhvikuin,
kuluheinan soid
umbjärviga
täis soetõlvu ja kalmust,
mätlikke
niite roosteveen kui lägastikke
ümber
jändrikmändade või leinakaskede salu,
äären
palukmarjade kusiratsikrikka palu.
Äkki, kuid
ootamatult siis
võssa
eksind väsiva ränduri een:
ei
uritulede lohutust, ei palvelushiis,
ei lummutuski peletava näki,
vaid
kuskilt kui peotäis almust
lepastikku
peitunult,
otsekui
avarusest heitunult
paistub
pagevana ribake liivalagedad mulda!
Isegi
valmistataks’ põldude kulda
eemal künka
siilule kogut
hundisavist,
mille huumendand hoolsuse higi.
Oo,
soojust, mis viirub südamelle ligi!
Eks tagan
seal sööti jäet kingu,
läbi
uudismaie kütise urivingu,
äären
sõnnikrugaden kesa,
ennäe! kui
külmast võet nurmkanad,
kakend, maa
ligi ja vanad
hoonete
logud.
Neid terve
seal trobikond,
kummaline
tiivutute pesa,
ümber mille
paimendab inimen,
tundmatuseni tuim, tusani sond!
Pesan ju sellen mu ilmaletuleku kisa
esakordselt lõikund õhku
kui päeva igatsev agu!
Tööga vaevalt emaüsast
varakevadel siin ellu viskund,
mil uudismaal alata vagu
kavatsend isa ja vanaema kiskund
parajasti õlgkatuselt põhku,
nälja aal mida loomile söödaks heita.
Põhust kuid sellest sõim mul sai,
kuhu mind taheti kisalist peita,
lausuden: vakka, pai-pai!
Siin ma
kuid siiski inimeseks sirgund,
oo, olen
siit võitluseks ja eluks virgund:
emalt mul
süda ja isalt mul sooned,
rabade,
laugaste, metsade heitlik hing,
laantetaguse
mere muinasjutlevad jooned
mu
hergavain silmin ning
veren
lõõmab põldude sigitav huum!
1926
(E. Hiir
sündis Taagepera vallas Karjatnurmel Ala-Pääbu talus)
Hall majake suuretii veeren,
kun vangerde login ja tolm…
Seis sedäsi kodu mu meelen
ja aast, ku mul aastit sai kolm.
Kaits pihle all köögiakne,
aia asemel kuuseekk
ja eki all pujuse, takje,
mäel kajo man murutekk.
Kolm piindretäit lille aian,
sinilillakas sirelimõts,
üits asi neid lilli kaian
iki laulu mul valla võts.
Paar puhmukest sitikumarju,
tõne punasit õrakit,
perveveeren all tuulevarjun
kasve kõrvitsapõrakit.
Vii mälete mõtsikut uibut
ja rootsikut reegipuud
ja nänni, kes uibi all toibut
mu tillukest, vallali suud.
Vana, suitsunu sepikoasara,
esä ääsi een must ku tont.
Sepälise tulliv’ ommuku vara
– taht ravvute obesekont.
Ääsin tantsu lei punane kikas,
ohass rasselt nahkine lõõds,
ku põllumiis põline rikas
esä sente peo pääle mõõts.
All loosu pääl lohu veeren
jo mängit sai pimmeni,
sopp põlvini saapaseeren.
Poiss, reo, teit sa nimme nii?
Ku pallu sa palle ja luni,
nänn tuppa mu ära viis,
kun õrnuke latseuni
mut uuts ja uneviis.
Ku süäüü tunni leive
ja kukseve kellakäo,
mu näo pääle aseme teive
õbekõllatse unenäo.
Pääl sirave pelleriini,
kos lennässiv’ libliku,
laassilmne ja –siibuge kiini
ja mu vellerübliku.
Ja ainult mia ‘s saa maast valla
- jala kinni ku pakelden,
tuuleterägi siibu alla
ei ikken ei kakelden.
Es saagi ma sedäsi nätä,
mis om tagan Veinpärgi mäe.
Ja täädä, kas suure ei petä,
et üüse sääl makas päe.
Sai ommuku alle ma rahu,
et unen sii olli kik,
mul kudaki pähä es mahu,
misjaoss om küll üü nõnda pikk.
Kõrd aig olli niikaugel aga,
et ehen uuts koolitüü,
üü läbi ma sis es maga
ja ommuku ‘s juu ega süü.
Ku lätsi, sis vihma lagast
hall septembre päeväsoss,
varsti paistegi puude tagast
Õhne jõgi ja Holdre loss.
Om meelen, ku õpeteje
mult küsse: “Kas tähti täät?”
“Joba loe ja ka Issameie
teil üles või ütelde pääst.”
Ei mõista, ei suta usku,
et kodu nüüd harva ma näe,
ma tunne, et mujal jusku
nõnda lämmeld ei paist päe.
Om kadunu esä ja emä,
lännu velle ja sõsare
ja ümmer mu kodupesä
kasvav’ vitsa ja võsare.
Kullatüki – mu esä ja emä,
mu memm ja vanamiis.
Saass kudaki ellu viil nemä.
Me ei tää, mis ma ärä tiiss.
1973
(Lembit Eelmäe on sündinud Holdre vallas)
Sõsareke, sõtsikene,
oh minu hella õekene!
Tahtse mia tulla tuhat kõrda,
kaema kävvaä ja kõnelde,
süäme päält ärä ütelde
kik, mis mõne metsa taka,
mitme maa ja mere taka
miilde tullu, henge jäänu,
ammuki ajanu ütleme.
Nüid mia tulli, nüid mia olli,
kaie kadajit Kivimäel,
taevavõtmekesit tuhansit.
Kaie Sulle silmä sisse,
kui me käevangun käiemi,
kateksi kõrvutsi kõndsemi
nigu latse Lantsiorun,
Aindujaagu õunaaian,
Õhne jõpervi piti.
Ilmaimet siss uutsemi!
vannu aigu nüid ikemi…
25.5.1991
Mõts on kasunu kojani,
lepäpuhmas pumba manu,
ravvakoli kik kotus täis.
Saisva viil tamme tõsitse,
kasunu om kolmekõrdses,
toes pantu taevalaele.
Pedajä ja kuuse, kase,
mõtsapuu mõnetsugutse,
keväjese kõevaossa
kiikva üle kesäperve.
Kullerkupu kõnelese,
meelespää mutku äitsenese.
Midä mia kaie, midä mia näie,
sii miu silmä valla teie,
suu pandse sõnnu tegeme:
Iks seda samma
Maakest omma
ütski vägi ei võtta saa.
Iks sedä samma
Maakest me omma
kigest hengest ma kallis piä.
15.6.1991
Lätsi kaema kodukotust,
otsma oma ahjuaset,
nurgakest, kos nuur om oldu,
emä ilmale mu toonu.
Es taha ikke, es õhate,
hädä hääl olli otsa saanu,
suu olli tühi ja tõsine.
Kaieve silmä selgeste,
otseve ilma ikute.
Iku aig om müüda lännu,
viha om vällä valetu,
tuul om toonu tolmu pääle,
vihm om uhtan ja uputen.
Es saa istu, es saa
kaia ussaiast edesi ütsinde.
Võõra vahtseve varju alt,
mõõtseve mõrru mõttege.
Maja puha maha kistu,
tarest ei tunne tuhkagi.
Tahtse muldre pääle istu?
Esä hääl kui kõrvan küsse: -
Kas sa jalgu ei puhkagi?
Essä õnnis, ooda avvan!
Ooda, aiga om ommengi.
Rahepilv viil puie kotal,
päevlik paksu pilve taka.
Ooda ära hommikuni –
ütskõrd om õigus õvve pää!
15.06.1991
(Salme Raatma on sündinud Helme vallas Liinakülas)
Me tuleme kõik
oma lapsepõlvest.
Jäi saatjaks teele
kodukolde hõng.
Nüüd oma kool,
seesama Hummuli
meid ühendab
kui habras elulõng.
See lummav maja
iidse pargi servas
meid majakana kutsub
ikka veel.
Ja koolikella
tuttav häälekaja
kui ema laul
me hinges heliseb.
Siin puude vilus
õitseb meelespea
ja aed on tulvil
vikerkaarevärve.
Õrnsametise
muruvaiba süles
näed sädelemas
kirkaid kastepärleid.
Kui ükskord aastad
sinilinnu tiivul
meid lahutavad
sinust, kallis kool.
Jääd südamesse sa,
kui kauge aare,
mis kiirgab töökust,
armastust ja hoolt.
Kured viisid kaasa viimsed lahked ilmad.
Kõikjal sügisnukrus astub vaid.
Metsaveerel paitab põllumehe silma
uudserukki roheline vaip.
Muld ei karda talveiket pikka.
Maal on lausa vägilase jõud.
Igapäevast leiba ta meile annab ikka,
kas olgu vihm või kurnav põud.
Ref.: Kui rukist näen Eestimaa väljadel,
tean, leib meie laualt ei kao.
Kõik saagid, mis sündind ja sünnivad veel,
jäägu me jäämise jaoks.
Päikesekangur põimub kullendavaid niite
salamahti vilja kangasse.
Leivavili liigub oma loojat kiites
iidses koduhällis – Sangastes.
Igas viljapeas on taeva andi,
igas kõrres visa töö ja hool.
Rukis, millele siin kodunimi pandi,
on saanud kuulsaks mitmel pool.
Ref.:
Põlispuude hõlmas majad,
iidses pargis uhke loss.
Kodutunne ammust ajast
siinset rahvast hoidnud koos.
Majand väike, pere väike,
katsepõllud väiksed ka.
Soojust mõõdab lahke päike,
saaki jagab helde maa.
Ref.: Sangaste väljadel sündinud rukis
piisavalt pakkunud leiba nii head.
Kes seda leiba on veidigi pruukind,
maitsvamat pala ei soovida tea.
Leivavilja valikseemet
üle saja aasta siit
nagu mõnda kallist meenet
põldur külviks kaasa viib.
Rukis nurmel, rukis haual
sordiloojat meeles peab.
Meie rahva toidulaual
olgu jätku leival heal.
Ref.:
Kõigil on kodu siin ilmas
ja paljudel Valgamaal,
Sangastes Lossiküla
kutsub meid taas.
Väikses koolimajas
saatis meid armastus, hool.
Südames heliseb aegade viis,
sest mälestust miski ei vii.
Sangaste, metsapark, tammeallee,
kodune taevas ja järvede veed
meid tagasi kutsuvad need.
Sangaste, lossitorn ja pargiteed
siin ammused tuttavad,
sõbrad nii head – küll kohtume jällegi pea!
Aeg ruttab linnutiivul,
ei möödunut tagasi saa
elutee lahku meid viinud
me väikesel Eestimaal.
Meenutame neid aastaid,
mil olime, naersime koos –
kodul on kahju meid jällegi saata,
kuid talle me laulame koos.
Sangaste metsapark, tammeallee…
Ajal on
alati kiire,
lapsepõlv
möödub pea.
Kuid temast
me kaasa endaga viime
mõndagi
armast ja head.
Ref.: Puka,
mu kodu
keset
Lõuna-Eesti haljust
laiub ta,
Ebumäe
päikesesoojal
nõlval
käidud teed!
Kui armsad
need!
Puka, mu
kodu,
mulle
andnud
oled palju,
palju sa,
südamesoojas
sind
ma hellalt
hoian veel!
Maanteede
heledad paelad,
rohevad
metsvööd.
Ja põllud,
kus vili sirutab kaela.
Käed tihti
karedad tööst.
Hällis kord
kuulatud viisid
kajama
hinge jäid.
Ja kuigi
mind rännud kaugele viisid,
nüüdki kui
kuuleksin neid.
On kauneid
paiku ilmas,
neist mõni
armsakski saand.
Ma ühte paika
pean silmas,
see on
Laatre, mis koduks mul jäänd.
Ref.:
Laatre, armsaks mul saand,
Laatre,
koduks mul jäänd.
Tihti
sinule mõtlen ma,
sinust see
laul loodud ka.
Seal eemal
Muhkva mägi,
kuhu
paistavad tornid ja teed.
All orus on
Laatre jõgi,
mis
Võrtsjärve saadab oma veed.
Ka Laatre
koolimajast
on mälestus
jäänud mul hell.
Ja koolielu
kajast,
kui helises
koolikell.
Mei aeg
kaob ruumis, õues,
kord siit
ilmast tuleb lahkuda.
Siis Laatre
kalmistu põues
tahan rahus
puhata.
2007
Laatsi
mäelt kui lõuna poole vaatad,
näha saad
siis põlde, heinamaid.
Jõe ääres
külakene asub,
kus võid
näha mõisa pargipuid.
Iigaste on
selle koha nimeks,
kus kord
elu täie hooga käis.
Oli kool ja
seltsimaja,
elu üsna
toredana näis.
Tuli sõda,
tuues palju häda,
tules hävis
seltsimaja, kool.
Pärast sõda
elu raskeks muutus,
taludest siis tehti ju kolhoos.
Nüüd võib
jälle vabalt talu teha,
arendada
põllumajandust.
Seda ongi
Iigastes ka näha,
laiendatud
tootmistegevust.
Igal suvel
kindlasti siin toimub
järjekordne
suvespordipäev.
Aga mõne
aasta järel jälle
peetakse ka
siinne külapäev.
Et ka
möödund aegadest jääks jälgi,
kuidas
rahvas siin on elanud.
Selleks
kodukoha patrioodid
muuseumi
ongi rajanud.
2007
Kas tuled
sa Laatrest või sõidad sa Soorust
või koguni
kaugemalt, siis Tsirguliina asulat
näha sa
saad, võid tutvuda lähemalt.
Ent kui aga
saabute rongiga, siis ärge pange imeks,
et
Tsirguliinas asuval raudteejaamal hoopis Sangaste nimeks,
et
Tsirguliinas asuval raudteejaamal hoopis Sangaste nimeks.
Siin
Nooruse tänava alguses asubki koolimaja,
just seda
tarkuse templit on me noortele väga vaja.
Siin igal
kevadel lõpetab uus järjekordne lend.
Sa tule
siis siia ka kindlasti, kui täitub sul hõbelend,
sa tule
siis siia ka kindlasti, kui täitub sul hõbelend.
Iga
jõulukuu alguses on koolil ju sünnipäev
ning viie
aasta möödudes taas saabubki juubeli päev.
Kas õppur
või õps kord olid siin sa,
ära kooli
siis unusta.
Sa tule
siia ka kindlasti ja kooli tervita,
sa tule
siia ka kindlasti ja kooli tervita.
Meie oleme
õppivad noored,
kelle
tarkusetempliks on kool.
Sest me
teame kui tähtis on tarkus,
selleks
ongi meil õppimise hool.
Refr.:
Tsirguliina, Tsirguliina,
on meie kooli asupaik.
Tsirguliina, Tsirguliina,
sest see sõna ütleb meile kõik.
Tsirguliina, Tsirguliina,
meie armas lindude linn.
Tsirguliina, Tsirguliina,
meie ikka kalliks peame sind.
Kui meil
tuleb kord pealinna sõita,
kus on laul
ja rahvatants.
Eks siis
rongkäigus meiegi laulust
kajab vastu
Kalevite kants.
Refr.:
Tsirguliina…
Karula – looduse kinkide maa,
su kuplite nõlvad ja orud
meid kutsuvad sageli mõtlema
su ilust, mis ehtis me noorust.
Nii meenud sa meile me lapseeast,
mil oli meil mahti sind kaeda.
Kes elama siin ja töötama peab,
neil ilu jaoks napilt jääb aega.
Ref.: Kord olnud siin suur karulaas
ja palju karukoopaid.
Nüüd meile meie Karula
on kaunim koht Euroopas.
Ja meie jaoks me Lüllemäe
on veetlevam kui Nizza.
Siin kuplid just kui Alpi mäed
ja Köstrijärv kui Ritsa.
Karula - künklik ja kivine maa –
on muret ja vaeva meilt nõudnud.
Su juurde me peame tulema,
et saada siit hingele jõudu.
Nii mõnus on käia taas koduteid,
kus tuttavad sillad ja käänud.
Vaid lauluga saame tänada neid,
kes kodule ustavaks jäänud.
Ref.:
Alle,
August. Valitud tööd : valik luulet ja publitsistikat. Tallinn, 1954.
Alle,
August. Karmid rütmid. Tartu, 1934.
Anmann,
Aarne. Loomine ja kadu. Tartu, 2007.
Eelmäe,
Lembit. Mu tõne mailm. Tartu, 1997.
Enno,
Ernst.Valge öö : uus kogu luuletusi 1916/1918. Tallinn, 1920.
Hainsalu,
Lehte. Põhjavesi : ballaadid. Tallinn, 1974.
Hanni,
Jaan. Sügisvärsid.Valga, 2005.
Hiir, Erni.
Lemmiklaulud. Tartu, 1926.
Jaan
Sõrmuse laulud. /Koost. Koidu Ahk. MTÜ Eesti Rahvamuusikakool, 2007.
Jakobson,
Tiina. Äraõitsenud meelespea. Tallinn, 2002.
Jaska,
Vello. Koduläevel. Tõrva, 2008.
Jaska,
Vello. Mõtteväljadel. Valga, 2004.
Jaska,
Vello. Mööda kõnnumaad. Valga, 1998.
Jaska,
Vello. Nagu kauge kaja. Valga, 2001.
Kollin,
Viktor. Kodutunne.Valga, 1994.
Kruus,
Oskar. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969.
Kruus,
Oskar. Ma tulen Otepäält : luuletusi 1956-1961. Tallinn, 1962.
Kruus,
Oskar. Rändaja purdel. Tallinn, 1977.
Kärner,
Jaan. Valitud luuletused. Tallinn, 1957.
Kärner,
Jaan. Tormilüüra: seitsmes kogu värsse (1928-1929). Tartu, 1929.
Linda,
1905, nr. 11/12
Laule
trellide ja okastraadi tagant. Tallinn, 1989.
Looming,
1933, nr. 8, 9.
Looming,
2003, nr. 6.
Looming,
2005, nr.12.
Looming,
2008, nr. 6.
Loov mõte :
kirjanduse ja kunsti almanahh. Tartu, 1960.
Maailm nagu
joonealune : värsivalimik. Valgamaa, 2004.
Maarjalill
(vokaalansambel), esitaja. Maarjalille laulud [Helisalvestis] / juhendaja ja
klaverisaatja Elle Puusta. Valga, 2003.
Malm, Sven.
Laulud on rõõm… : 40 laulu taidlusansamblitele 1948-1998. Valga, 1998.
Merilaas,
Kersti. Valitud teosed 2. Tallinn, 1986.
Mulkide
Almanahh. Tartu, 1994.
Mulkide
Almanahh. 5. Tartu, 1995.
Mulkide
Almanahh. 14, Tartu, 2004.
On kallis
mulle kodupaik : laulik. Tallinn, 1985.
Pikkur,
Hilda. Eluteelt korjatud / Hilda Pikkuri lood ja laulud. Helme, 1998.
Raatma,
Salme. Muld ja tuuled : valitud luuletused. Tallinn, 2000.
Semper,
Johannes. Teosed. 1. kd.,Luuletused. Tallinn, 1962.
Suuman,
Aleksander. Oh seda inimest. Tallinn, 1963.
Sütiste,
Juhan. Peipsist mereni : luuletusi. Tartu, 1930.
Tailo,
Sulev. Sinine laul. Tartu, 1999.
Tamm,
Jakob. Kogutud luuletused. Tallinn, 1959.
Taul,
Johannes. Metsa veerel väike maja : Laule Johannes Tauli viisidega. Tartu,
2002.
Traat,
Mats. Küngasmaa : luuletusi 1959-1963. Tallinn, 1964.
Traat,
Mats. Laternad udus : luulet 1963-1966. Tallinn, 1968.
Traat,
Mats. Valitud teosed kd. 3., Päike on ränduri kodu : luulet 1957-1979. Tallinn,
1985