Eesti esimesed Valgamaalt

Mats Erdell sündis 16. aprillil 1792. aastal Pöögle mõisa Erdo talu noorperemehe Merti ja tema naise Tio teise lapsena. Ema töötas Pöögle mõisas toatüdrukuna. Tol ajal külastas mõisat tihti mõisniku Oettingeni sugulane Karl von Staden, kellele hakanud kenake Tio meeldima. Perekonnapärimuse järgi olevatki tema Matsi füüsiline isa. Kas see just nii oli, on raske tõestada. Mingil põhjusel hoolitses von Staden Matsi eest, koolitas teda ja pärandas talle raha, mille andis hoiule Voltveti mõisa omaniku von Stryki kätte. Matsi täisealiseks saamisel andis von Stryk raha Matsile üle. Samuti sai Mats endale Sõnni talu, mille Karl von Staden kunagi võitnud kaardimängus Taagepera mõisnikult.

1816. aastal vakuraamatu andmetejärgi kuulus Sõnni talu Taagepera talude seas keskmike hulka (maad üle viiekümne hektari). Selleks ajaks oli Sõnni peremeheks saanud Mats. Talus oli neli tööjõulist meest ja kaks naist. Talul oli kolm hobust, kaheks veist. Talu oli veel välja ostmata ja mõisa heaks tuli veel teokoormist teha.

Ühe Erdellide perekonnapärimuse järgi olevat Mats oma jõukusele aluse pannud Vene-Prantsuse sõja ajal hobustega kroonuvooris käies. Siiski võib arvata, et peamiseks sissetuleku allikaks oli Matsile talupidamine ning äri vilja ja linaga.

XIX sajandi algul, kui toimus perenimede panek, sai Erdo talu priinimeks Ertel, mis hiljem saksapäraseks Erdelliks muudeti.

1813. aastal abiellus Mats Erdo naabritalu peretütre Kertiga. 1826. aastaks oli perel juba seitse last.

1820. aastate lõpuks oli Matsist saanud teiste tolle aja talupoegadega võrreldes rikas mees. Ta rentis suurtükiväe kaptenilt Reinhold Otto Freyrag von Loringhovenilt Patküla mõisa. Mõisa majandamine läks edukalt. Tal tuli tahtmine ise mõisnikuks hakata.

Kui läks müüki väike heade maadega Roobe naabermõis, otsustas Mats selle ära osta. Tol ajal võis mõis omada vaid aadlik. Lõpuks leidis Mats lahenduse. Ta sõitis Peterburi ja tahtis seal Põllutööministeeriumi kaudu mõis ära osta, kuid talle ei antud luba, sest ta polnud aadlik. Mats ei jätnud jonni. Ta sõitis von Stryki juurde Voltvetti ja palus, et too ostaks Roobe mõis oma nimele. Von Stryk oli nõus ja ostis Matsi rahaga mõis ära. Roobe mõis ostuhinna (75 000 assignaatrubla väärtuses) pantkirjade ametlikuks omanikuks sai 21. jaanuaril 1833 Mats Erdell. Vastavalt rendilepingule tagas ta endale ja oma järglastele kuni 1909. aastani mõis valdamise õigused.

Erinevalt rentnikest oli pandipidajal mõis majandamise suhtes peaaegu piiramatud õigused ja kohustused, kusjuures omanikule jäid vaid maapäevast osavõtu ja provintsi omavalitsusametites olemise õigused ja kohustused. Seega sai Matsist täis mõishärra talurahva suhtes.

Erdellide perekonnaarhiivi andmeil oli Mats Erdell Liivimaal esimene eestlasest mõisaomanik.

1865. aastast alates lubati igal kodaniku saada mõis omanikuks. 27. aprillil ostis Matsi poeg Hans 18 000 hõberubla eest mõis päriseks.

Mats ise elas Sõnnil. Kui talu 1842. Aastal tütar Kerti ja Abjast tulnud koduväi Jaak Oja kätte läks, asus Mats Patkülla elama, kus 54-aastasena maovähki suri.

Pärast Matsi surma Erdellid Patküla mõisa enam ei rentinud, kuid Roobe mõis jäi Erdellidele kuni 1939. aastani.

Mats jäi oma mulgi kuuega elu lõpuni mulgiks, kuid pojad saksastusid.

Taagepera surnuaial Alal asub nelja kivisambaga perekonnakabel, mille laskis ehitada esimene eesti talupojast mõisaomanik Sõnni Mats ehk Mats Erdell. Kabeli keskel seisab suur kivitahvel eestikeelse kirjaga :

“Siin hingab rahhoga omma suure töteggemisest ja hoolekandmisest Sõnni perremees Rope mõisa Pfandhalter ja Pattkülmõisa Rentnik Matz Erdell – sünd. Pöögle valla Erdo tallus essimesse Kristuse ülestõusmise pühha jutluse aial 1792 aastal, surnud Pattkülla mõisan 2-sel Detsembre kuu päwal 1847. Kui hüad wimate keik surnud töuske ülles! So kässi olgu siis ka minno haua küljes, lass kuulda omma häelt, mo ihho ärrata, et kaunist selletud, saaks taeva seltsi ka.”

(Allikas: Viik, Piret. Esimene eesti soost mõisnik oli Viljandimaalt // Sakala kalender 2003.- (2002).- lk. 46-51)

Andreas Erlemann (1833-1915)

Esimese eestikeelse muusikateooria õpiku koostaja

Foto raamatu tiitellehest

Andreas Erlemann sündis 14. novembril 1833 Rõuge kihelkonna Vana-Kasaritsa külas mõisa kupja pojana. Kooliteed alustas Kanepi kihelkonnakoolis. Jätkas Võru kreiskoolis ja aastatel 1853-1856 õppis Valgas Cimze seminaris.

Oli 1856-59 Kanepi kihelkonnakoolis õpetaja ja köstri abiline. Sattus vastuollu kohaliku kirikuõpetajaga ning lahkus Helmesse. Oli 1859-81 Helme kihelkonnakoolis õpetaja ning 1859-1915 köster ja vallakirjutaja. Osales Eesti Kirjameeste Seltsi asutamises, pooldas ja toetas rahvuslikus liikumises Carl Robert Jakobsoni suunda.

Koostas ja avaldas esimese eestikeelse muusikateooria õpiku “Musika öppetus. Üks nodi, laulmisse ja mängimisse selletuse ramat, isseärranis koolmeistridele ja keigele laulo- ja mängo-söbradele” (Tartu, 1864). Raamat tutvustab muusikateooriat, harmooniat, vormiõpetust ja pillide tutvustusi.

Tegutses aktiivselt kohalikus seltsielus. Asutas Helme Laulu ja Mängu Seltsi ning kihelkonna laulukoori, osales üldlaulupidudel (1869, 1879, 1891). Juhtis Helmes Noortemeeste Heategevat Seltsi ja pidas õpetlikke kõnesid talupidamisest, oli Eesti Aleksandrikooli Helme abikomitee esimees, kuulus Helme Põllumeeste Seltsi. Oli aastast 1871 Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi peavolinik agraarstatistika alal ning Helme Laenu ja Hoiu Ühisuse asutajaid (1903-13 juhatuse liige.

Suri 12. juulil 1915 Helmes. On maetud Helme kalmistule.

(Allikas: Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide. – Tallinn, 2007)

Aleksander Läte (1860-1948)

Eesti esimese sümfooniaorkestri asutaja ja dirigent, esimene eestlasest professionaalne muusikakriitik

Aleksander Läte sündis 12. Jaanuaril 1860 Aakre valla Pikasilla külas kõrtsmiku pojana. Pikasilla küla asub praeguses Põdrala vallas. Peatselt kolisid vanemad Aakre-Rebastele, kus möödus Aleksandri lapsepõlv. Algõpetuse sai poiss kodus onu Peeter Muhle käe all. Onu õpetas viiulimängu ja teisi aineid, mis kuulusid vallakooli kavasse. Kui ta oli oma õpingutega jõudnud vallakooli lõpetaja tasemele, panid vanemad ta 1873. a. edasi õppima Rõngu kihelkonnakooli. Seal oli muusikaõpetus silmapaistvalt heal tasemel. Ta sai õppida viiulit, orelit ja ka klaverit. Pärast kooli lõpetamist 1876. aastal astus Aleksander Läte Valga seminari, mille juhatajaks oli Janis Cimze.

Pärast seminari lõpetamist 1879. aastal asus tööle Puhja kihelkonnakooli. Palk oli väike ja ei võimaldanud mingisuguseid sääste. Läte polnud veel loobunud edasiõppimise mõttest. Selleks oli aga vaja raha. Kui nõos tuli 1883. a. valimisele kihelkonnakooliõpetaja, kes kõrvalteenistusena võis pidada ka köster-organisti ametit, siis Läte vahetas töökohta. Nagu Puhjas nii organiseeris ta Nõoski meeskoori.

1891. aastal toimus Tartus neljas laulupidu, selle kavas oli ka kaks A. Lätte koorilaulu. Ka valiti Läte üheks orkestrite üldjuhiks.

1895. aastal täitus lõpuks ometi A. Lätte kauaaegne unistus pääseda konservatooriumi. Ta sooritas niivõrd edukalt Dresdeni konservatooriumi sisseastumiseksamid, et ta võeti vastu kompositsiooniklassi kõrgemale kursusele. Konservatooriumi lõpueksamid sooritas 1897. Aasta hiliskevadel ning siirdus siis tagasi Nõosse. Õpetas seal nagu varemgi kihelkonnakoolis lapsi, pidas köstriametit ning mängis Nõu kirikus orelit. Nüüd aga, omades konservatooriumi lõputunnistust ning kõrgemat eriharidust, hakkas enesekindlamalt otsima muusika alal uusi ning avaramaid teid. 1900. aastast tegutses Tartus koori- ja orkestrijuhi ning muusikaõpetajana, esines klaveri- ja orelisolistina. Töötas “Postimehe” muusikaarvustajana.

Vaevalt oli Läte end Tartusse sisse seadnud, kui ta hakkas otsima võimalusi oma muusikalise tegevuse laiendamiseks. Tema püüdlused olid suunatud sümfooniaorkestri asutamisele.

Eesti esimese sümfooniaorkestri esimene esinemine toimus 19. novembril 1900. aastal. Orkestrante oli 30. Mängiti Haydenit, Schubertit ning Cherubini ooperi “Lodoiska” avamängu.

Esimene sümfooniakontsert oli Tartus suursündmuseks, avades eesti muusikaelule uued perspektiivid. Sümfooniaorkestri avalik esinemine tõi veelgi juurde uusi mängijaid ning järgmist kontserti asus ette valmistama juba 35 orkestranti.

Läte korraldas veel mitmeid rahvuslikke sümfooniakontserte ja koos R. Tobiasega vokaalsümfoonilisi suurvormide ettekandeid.

Venna Eugeni surma järel 1932. aastal hakkas ta juhtima Tartus asuvat klaveritöökoda “Sprenk-Läte”. Ta täiustas klaveri konstruktsiooni, tema püüdeks oli valmistada nn rahvaklaverit, mis oma hinnalt oleks kättesaadav. Läte uuendused ja täiendused ei jõudnud veel praktikas juurduda. Sõda katkestas Lätte püüdlused.

Aleksander Läte on kirjutanud valdavalt koorimuusikat. Teosed on põhjamaiselt karged, meeleolult lüürilis-romantilised. Avaldanud laulukogumikke, uurinud värvusmuusika- ja akustikaprobleeme.

ENSV rahvakunstniku aunimetus anti 1945. aastal.

Sõjajärgsed aastad veetis Rõngus. 8. septembril 1948. aastal suri A. Läte 88 aasta vanusena. Tema mälestuse jäädvustamiseks asetati Tartus mälestustahvel 21. juuni tänava majale nr. 25 ning nimetati Lossi tänan ümber Aleksander Lätte tänavaks.

(Allikas: A. Vahter. Aleksander Läte. Tallinn, 1963)

Marta Pärna (1867-1939)

Esimene eesti rahvusest gümnaasiumidirektriss

Marta pärna sündis 1. detsembril 1867 Tartumaal Rannus kihelkonnakooliõpetaja J. Pehrna ja C. R. Jakobsoni õe Natalie Auguste tütrena. Alghariduse omandamise järel asus 1879 õppima Tallinna kõrgemasse tütarlastekooli, mille lõpetas 1887 koduõpetaja kutsega. Töötas koduõpetajana Vjatkas, Bakuus, Krimmis, Ukrainas ja Euroopa riikides 1889-1903.

Lääne-Euroopas täiendas end Cannes’is 1902-03 kirjandusloo ja arheoloogia alal ning Milanos ja Firenzes 1908 kunstiajaloos.

Oli Tsarskoe Seloos 1903-1908 E. Levitskaja eragümnaasiumis saksa keele ja kirjanduse õpetaja ning abijuhataja.

Aastatel 1908-1932 juhatas Valga tütarlastegümnaasiumi, olles esimene eestlasest koolijuht Eestis.

Koolijuhiks saamine ei olnud lihtne. Riia kuraator ei tahtnud eestlast ja veel naisterahvast kahe aasta vältel kohale kinnitada. Mõte eesti soost direktrissist tekitas võõristust ka Valgas. Pastor Treumanni mälestuste järgi oli opositsioon gümnaasiumile suur: “Ainult üksikud saatsid oma lapsed sinna õppima, sest Valgas tegutses ka mingi saksapärane erakool, kus õppis Valga „kõrgema seltskonna“ järeltulev sugu.“ Pikkamööda sulasid ka kõige tulisemad vastased. Kool, kus venestamise tingimustes anti ühena esimestest õpilastele emakeeletunde, sai hakata arenema.

1919. aastal alustas Marta Pärna juhtimisel tööd eestikeelne Valga tütarlaste gümnaasium. Selle 13 tegutsemisaastat olid tegusad, kool oli hea mainega. Daamiliku kasvatuse nõu oli esikohal. Preili Marta Pärna oli kindlakäeline juht ja kooli hing, tark naine, terava huumoriga, kuid inimhinge läbinägev ja mõistev.

1930. aastad tõid kaasa majandussurutise ja Valka otsustati moodustada üks ja ainuke ühisgümnaasium. Selle direktoriks Marta Päranat ei valitud ja ei aidanud seegi, et õpilased saatsid haridusministeeriumisse allkirju, paludes valimiste tulemusi muuta. 24 aastat kestnud töö Valgas lõppes.

Elu viimastel aastatel tegeles Marta Pärna Tartus oma meelistegevuste – lugemise ja tõlkimisega. Pärna on avaldanud ajakirjanduses üle 20 luuletuse ja jutte. On tõlkinud itaalia, prantsuse ja vene keelest. Pärana tõlkes ilmus R. Kiplingi teos „I. Dshungli raamat „Mowgli““ (Peterburi, 1900).

Viimased aastad elas Tartus, kus suri 15. augustil 1939, maetud on Vändrasse Kurgja talu kalmistule.

Valgas tütarlastegümnaasiumi endisel hoonel Vabaduse tn. 13 on mälestustahvel.

(Allikad: Eesti kirjarahva leksikon. – Tallinn, 1995 ; Unt, Kristel. Valga ajaloos seisab ikka eredalt Marta Pärna isik // Valgamaalane, 2002, 12. detsember.)

Johannes Märtson (1868-1935)

Esimene eesti rahvusest linnapea

Johannes Märtson sündis 25. augustil 1868. aastal Lõve karjamõisa rentniku pojana. Haridusteed alustas 5aastasena Viljandimaal laialt tuntud väikeste laste kasvatusasutuses - “Bokaari koolis”. 7aastaselt viidi poiss Fr. Kuhlbarsi õpilaseks.

Pärast isa surma 1876. aastal kolis ema lastega Viljandisse. Laste eestkostjaks sai onu Jaan Kuppits. Peagi saatis ta Johannese edasi õppima Tartu kreiskooli. Õpingud jätkusid apteekriõpilasena Peterburis ja Tartus. Aastail 1891-1893 õppis ta Tartu Ülikoolis rohuteadust ja lõpetas proviisori kutsega, rentis apteegi Tõrvas ja pidas seda aastatel 1893-98. Seejärel ostis maja Valgas ja avas siin rohukaupluse.

1901. aasta detsembris toimunud Valga linnavolikogu valimistel saavutas eesti-läti valimisblokk võidu seni domineerinud saksa vähemusrahvuse üle. Sakslaste ringkondades tekitas uudis tõelise tormi, nii et nad andsid kohtusse protesti valimiste vastu ja nõudsid valimistulemuste tühistamist. Alles märtsis 1902 kinnitas kohus valimistulemused ja linnapeaks valiti eelnenud sündmuste agara organiseerijana silma paistnud Johannes Märtson, kellest sai esimene eesti rahvusest linnapea Eestis.

Asjatundlik ametipidamine, hoolsus ja püsivus võitsid Johannes Märtsonile lõpuks ta vastaste lugupidamise ja juba 1906. a. valiti ta kõigi parteide nimel üksmeelselt tagasi. Selge pea ja kindla käega juhatas ta 15 aasta jooksul linnapeana Valga eluolu.

Valgas teatakse Johannes Märtsonit agara seltskonnategelasenagi. Ta oli Valga Eesti Seltsi “Säde”, Laenu- ja Hoiu-Ühisuse, Valga Vastastikuse Krediidi-Ühisuse asutajaid ja juhatuse liige ning juhtivalt tegev nii reaalkooli ja kommertskooli asutamisel kui ka “Säde” teatrimaja ehitamisel.

1917. a. märtsis astus Johannes Märtson linnapeaametist tagasi ja kolis Tartusse. Oli seal mitmetes ametites, ka linnanõunik. Tema poliitiline karjäär jätkus üleriiklikul tasandil: ta oli I ja II Riigikogu saadik Kristliku Rahvaerakonna liikmena.

Aastast 1931 veetis Johannes Märtson oma vanaduspäevi Tõrvas. Ta suri 9. jaanuaril 1935, maeti Tõrvas Helme kalmistule.

Valga raekojas on mälestustahvel.

(Allikad: Mets, Esta. Johannes Märtson – esimene eestalsest linnapea // Valgamaalane, 1998, 11. juuni, Eesti biograafilise leksikoni täiendusköide. – Tallinn, 1940)

Georg Hellat (1870-1943)

Esimene eesti rahvusest professionaalne arhitekt

Georg Hellat on sündinud 4. märtsil 1870 Pukas talurentniku perekonnas. Hellatite suguvõsa oli päris Sangastest. Georg õppis algul Tartu reaalkoolis, kuid läks edasi õppima Peterburi, täiendades end algul Anna koolis. 1893 asus ta õppima Nikolai I nimelisse Tsiviilinseneride Instituuti. 1900 lõpetas ta Tsiviilinseneride Instituudi ja asus tööle Peterburi Karl Schmidti büroosse.

Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed tõid ta Tartusse seltsimaja projekti tegema. Tema kavandatud EÜS-i majast (1902, Tartu) loetakse eesti professionaalse arhitektuuri algust.

22. veebruaril 1901 sai Hellatist siseministeeriumi ametnik ja juunis asus ta tööle nooreminsenerina Mogiljovi kubermangu. Pärast selle ametikoha likvideerimist töötas ta alates 21. jaanuarist 1902 Liivimaa kubermanguvalitsuses teedeinsenerina. Alates 1906. a. Liivimaa Hüpoteegiseltsi insener-arhitektina.

1908-1913 tegutses vabakutselise arhitektina. Projekteeris põhiliselt Tartusse, Pärnusse ja Valka. Tartus on tema projekteeritud Peetri kiriku kool ja kogudusemaja (1910), Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi hoone J.Tõnissoni 3 (1914) ning eramud.

Pärnus juugendlik elamu Aia tn 6 (1908) ja Pärnu Endla Seltsi maja algkavand (1909, valmis 1911, hävis II maailmasõjas).

Valgas: juugendlikud „Säde“ seltsihoone (1911) ja sellega liituv võõrastemaja (1913), tütarlastegümnaasiumi hoone Vabaduse 13 (1908), rahandusameti hoone Aia tn 18 (1908), neoklassitsistlik reaalkool Kuperjanovi 10 (1910-1915), algkool Lembitu tn 2 (1914-24), suured kauplustega üürimajad Vabaduse tn 26 (1908) ja Vabaduse 5 (1910).

Tallinnas: Oru tn 4 juugendi uusklassitsistlik variant (1928), haldushoone Suur-Karja 19 (1927-1928) , tuletõrje maja Viru 14, mille juurdeehitus Vana-Viru tänava poole projekteeriti 1922.a. Hellati poolt, koolimaja Vabriku 18 (1915) – Kalamaja Põhikool.

1913 -1915 oli Georg Hellat Tallinna esimene linnaarhitekt. 1917 – 1923 oli ta Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna juhataja, alates juunist 1927 kuni pensionile minekuni 1939. aastal samas inspektor. Georg Hellat suri Tallinnas 21. augustil 1943.

(Allikad: Eesti entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Tallinn, 2000; http://www.valgapk.edu.ee/uldinfo/ajalugu/ )

Adolf Rühka (1878-1901)

Esimese lavakunstikäsiraamatu koostaja

foto raamatu tiitellehest

Adolf Rühka sündis 14. veebruaril 1878. aastal Tarvastus. Hariduskäigu kohta puuduvad teated. Temast sai kohtukirjutaja, kellena töötas viimastel eluaastatel Otepääl (Nuustaku alevis).

Tema sulest pärineb algupärane autobiograafiline jutustus „Vanaisa vaim“ (1901), kus on näidatud Otepää olusid sajandivahetusel. Teos kutsus esile äia pahameele ning viimane püüdis raamatud üles osta ja hävitada.

Enne seda oli Rühka kirjutanud jutte Põhjasõjast „Tannior“ (1900) ja tõlkinud lühinäidendi „Sõjamehe jõulu-õhtu“ (1901).

Rühka oli innukas näitekunsti propageerija ning tema postuumselt avaldatud esimene eesti lavakunstikäsiraamat „Lühike näitemängu õpetus“ (Valga, 1904), leidis asjaarmastajate poolt rohkesti kasutamist.

Postuumselt avaldati ka näidend „Vanaaegsed mälestused“ (1908), käsikirja jäid näidendid „Priiuse varemetel“ ja „Kalev ja Linda“ ning „Leena kosjad“.

Oli tegev A. Wiera „Vanemuises“ dramaturg ja tõlkijana.

Adolf Rühka suri tiisikusse Tartus 19. märtsil 1901.

Eesti Draamateatris etendus 2005. aastal Andrus Kivirähki näidend „Adolf Rühka lühikene elu“.

(Allikad: Eesti kirjarahva leksikon, Tallinn, 1995 ; Eesti teatri biograafiline leksikon, Tallinn, 2000)

Karl Saral (1880-1942)

Esimene eesti rahvusest loomaarstiteadlane

Karl Saral sündis 6. veebruaril 1880. aastal Kuigatsi valla Saviküla talus 8-lapselises peres. Alghariduse sai Soontaga koolis.

Lõpetas 1904. aastal Tartu Veterinaariainstituudi, seejärel töötas seal assistendina 1907. aastani.

1907-1917 oli Harju maakonnas ja 1917-18Tallinna loomaarst.

Võttis osa Vabadussõjast.

Oli 1919-26 Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonnas kirurgiadotsent ja 1926-41 professor, ühtlasi 1919-40 veterinaarhaavakliiniku juhataja ning 1923-31 ja 1936-37 loomaarstiteaduskonna dekaan.

1924. aastal kaitses ta esimese eestlasena loomaarstiteaduste doktori väitekirja.

Osales agaralt ühiskondlikus tegevuses. Oli Tallinna Eesti Põllumajanduse Seltsi, Eestimaa Spordiseltsi „Kalev“, Eestimaa Põllumeeste Keskseltsi ja Akadeemilise Loomaarstiteadusliku Seltsi ning Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. Tema algatusel ehitati Tartusse näituseväljak ja korraldati seal esimene põllumajandusnäitus.

Oli Eesti Rahva Muuseumi Ühingu abiesimees ja Tartu Skaudisõprade Seltsi esimees. Ühtlasi pidas 1924-41 Kuigatsi vallas Kukula talu.

On raamatu „Eesti farmakopöa“ (1937) koostajaid.

Uurimusi kirurgia valdkonnast, sh traumalise retikuliidi kirurgilise ravi alalt, lõi täkkude püstikastreerimise meetodi ja rakendas Forsselli operatsioonimeetodit hobuste künahaukamise puhul.

Vabadusristi kavaler.

1941 küüditati. Suri Tomski oblastis 13. juuni 1942. aastal. Säilmed sängitati 2009. aastal Raadi Vana-Jaani kalmistule.

(Allikas: Eesti entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Tallinn, 2000)

Hendrik Bekker (1891-1925)

Tartu Ülikooli esimene eestlasest geoloogiaprofessor

Hendrik Bekker sündis 29. detsembril 1891 Tartumaal, Pühajärve-äärse võõrastemaja omaniku pojana.

Õppis 1903. aastal Tartu poeglaste gümnaasiumis ja 1904. aastast alates Tartu Alexandri gümnaasiumis. Selle lõpetamise järel astus 1912. aastal Tartu Ülikooli loodusteadusi õppima ja lõpetas stuudiumi 1918. aastal kandidaadi astmega.

Lõpetamise järel määrati Bekker tööle geoloogia kabineti nooremaks assistendiks, aasta hiljem sai ta mineraloogia ja geoloogia kabineti ajutiseks juhatajaks, olles samal ajal ka õpetajaks ühendatud Treffneri- ja Aleksandri gümnaasiumis. 1919-21 viibis Bekker kolmel korral Inglismaal Briti Muuseumis ja Londoni ülikoolis, kus kaitses 1921. aastal doktoriväitekirja. 3. märtsil 1922 sai ta dotsendi kutse. Bekker sisustas Ülikooli Aia (nüüd Vanemuise) tänava õppehoones geoloogia muuseumi ja rajas seal Eesti aluspõhja geoloogia vaatekogu.

23. mail 1924 kinnitati ta erakorraliseks professoriks geoloogia ja paleontoloogia alal. On Tartu Ülikooli esimene eestlasest geoloogiaprofessor.

Ta algatas 1924. aastal sarja "Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi Toimetused", oli aastatel 1823 -25 Loodusuurijate Seltsi sekretär ja osales Eesti Kodu-uurimise Seltsi kodumaa tundmaõppimise toimkonnas.

Bekker uuris Eesti aluspõhja Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni stratigraafiat ning fossiile. Tema peateosed on ühenduses meie põlevkiviga: Kukruse lademe üksikasjaliku kirjeldamisega tegi ta kindlaks Loode-Eesti põlevkivikihtide paksuse ja leviala ning kirjeldas leitud uusi brahhiopoodide ja sammalloomade perekondi ning liike, andis nime Aseri lademele ning alustas Saaremaal Siluri ladestu stratigraafilist ja Kagu-Eesti karbonaatse Devoni lasundi uurimist. Hendrik Bekker võttis osa nii eestikeelsete taimenimede ja botaanika oskussõnade kui ka emakeelsete geoloogiliste oskussõnade loomisest ning joonistas Eesti geoloogilise kaardi.

On esimese eestikeelse ajaloolise geoloogia õpiku „Ajaloolise geoloogia õpperaamat“ (1923) ja mitmete geoloogiaalase populaarteadusliku teose autor. Loonud palju eestikeelseid erialaseid oskussõnu (kivim, kivistis, juhtkivistis, tootsad kihid, ladestu, ladestik, lade jpt).

1974. aastal avati Pühajärve lähedal asuva Poslovitsa elumajal mälestustahvel loodusteaduste doktoritele H. Bekkerile ja A. Audovale.

Hendrik Bekker suri 33-aastasena 22. juunil 1925 Tartus.

Allikad: Eesti entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Tallinn, 2000; http://www.elus.ee/planeetmaa/?show=3&do=1)

Jaan Mahlapuu (1894-1917)

Esimene eesti rahvusest õhuäss

Jaan Mahlapuu sündis 11. (või 9.) novembril 1894. aastal Valgas raudteelase 6-lapselise perekonna esiklapsena. Pärast algharidus omandamist töötas raudtee depoos lukksepana.

Kui algas Esimene maailmasõda, läks Jaan Mahlapuu vabatahtlikuna armeesse. 1915. aastal suunati ta Pihkva lennukooli, mille lõpetas 1916 ja saadeti Riia rindele. Esimene lahing, millest Mahlapuu oma lennukiga Nieuport 11 osa võttis, toimus 25. augustil 1916. Üldse sooritas Jaan Mahlapuu üle neljakümne lahinglennu.

Ta tulistas alla 5 Saksa lennukit ja oli seega esimene eestlasest õhuäss.

10. märtsil 1917 pidas õhulahingu Riia kohal linnaelanike silme all, selle võiduka lõpetamise eest autasustati teda Georgi risti III järguga ja ta valiti Riia aukodanikuks.

Lipnik Jaan Mahlapuu hukkus lennuõnnetuses 6. augustil (20. juuli) 1917. aastal.

(Allikad: Eesti entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Tallinn, 2000; http://airfighters.ru/mahlapu.php)

Alfred Neuland (1895-1966)

Eesti esimene olümpiavõitja

Alfred Neuland (kirikuraamatus Karl-Alfred Neiland) sündis Valgas 10. oktoobril 1895. aastal. 20. sajandi esimetel aastatel kolis Neilandite pere Riiga. Isa sai katlakütja koha lauavabrikus, ema pesi sakste pesu.

Kooliteed alustas Alfred Riias, kus algasid ka tema treeningud spordiseltsis Marss. Seal märkas teda võimlemispedagoog Voldemars Cekuls. Ta lasi teda ujulasse, õhutas võimlema ning suunas hiljem poisi tõstetreeninguid. Esimesed ülevenemaalised rekordid püstitas juba 1911. aastal Riias olles ainult 16 aastat vana.

Peterburis elav kalevlane, raskejõustikutegelane Ernst Aastalu kutsus Neulandi Peterburi, kus sealses Kalevis olid lahedamad treenimisvõimalused. Ta sai treenida ka Gerkulessis ja Sanitases.

Neuland võitis 1914. aastal Venemaa olümpial kergekaalus kulla, 1915 tuli kergekaalus ja 1916. aastal keskkaalus Venemaa tõstemeistriks ning 1916 Petrogradi Kalevi meeskonnas Venemaa köieveomeistriks.

Esimene maailmasõda katkestas sportimise. Tsaariarmee autojuhina viidi Alfred Neuland Kaukaasia rindele. Mõni kuu oli Neuland Tiflisi laatsaretis ja siis jälle Piiteris.

Revolutsioonikeerises tuli Alfred Neulad Eestisse, kodumaale saabus Riiast Neulandi pere ja Valga Purakülas hakati elujärge sisse seadma.

1918. aastal treenis Alfred Neuland juba Tallinna Valvajas. Kui algas Vabadussõda, läks Juhan Neilandi kõik kolm poega sõtta. Alfred oli esiti soomusrongil, seejärel soomusautol.

1919. aasta sügisel hakati Tallinnas sõjaväe spordikursusi korraldama, Neuland oli üks osalejatest. Eesmärgiks oli Antverpeni olümpiamängud. Antverpeni läks 53 atleeti 14 riigist. Kergekaalus Alfred Neulandil arvestatavat vastast ei olnud.

Alfred Neuland võitis 1920 Antverpeni olümpiamängudel kergekaalus tulemusega 257,5 (72,5+75+110) kuldmedali ja sai Eesti esimeseks olümpiavõitjaks.

Edukad esinemised jätkusid: MM-il 1922 sai kergekaalus kulla, 1923 võitis esikoha Göteborgi mängudel.

1924. aastal Pariisi olümpiamängudel võitis keskkaalus hõbemedali (455). Autasuks sai moodsa külgkorviga mootorratta – punase „Indiani“. Tsikliga mindi kalavetele, käidi mööda Lõuna-Eesti kauneid paiku uudistamas.

Isiklikke rekordeid: surumine 97,5, rebimine 100, ühe käega rebimine 82,5, tõukamine 125, ühe käega tõukamine 92,5, viievõistlus 455 ja kolmevõistlus 305.

Alfred Neuland on püstitanud 12 maailma-, 14 olümpia- ja 45 Eesti rekordit. Ta oli tõstespordi uuendaja: lai haare ja sügav kükk rebimisel, lukkhaare (pöial kangi haaramisel sõrmede all).

1921. aastal asutas Alfred Neuland Valgas Vabaduse tänav 12 kalaspordi püügiriistade äri, kus tegutses 20 aastat. Ta armastas ka ise kalevetel käia.1922. aastal Neuland abiellus, perre sündis 4 poega. Valgas tundis Neulandi iga inimene. Alfred olnud üle linna kõige paremate maneeride ja kõige soliidsema esinemisega mees. Ta oli ka agar seltskonnategelane, juhatas Kaitseliidu Valga spordiosakonda. Tema hobiks oli viiulimäng ja viiulite kogumine. See on andnud ainest Valev Uibopuule novelli „Toselli serenaad“ kirjutamiseks.

Teise maailmasõja ajal põgenes Neulandi pere Jõhvi, sealt naasti Valka, sealt Lääne-Eesti rannikule, kuid üle mere ei jõutud minna. Elupaigaks sai Viljandi, kus ta teenis leiba väikeste piiritustootjate artellide juhina.

1950. aastal kolis Alfred Neuland perega Tallinna. Kalevlaste juht Lembit Lüüs korraldas nii, et Alfred Neulandist sai Tartu Õlletehase karastusjookide Tallinna osakonna juhataja. Pärast karastusjookide tootmise ümberkorraldamist 1951. aastast juhatas Tallinna Limonaaditehast. Oli selles ametis 1955. aastani. Töötas Kalevis ja Kommunaaris tõstetreenerina. Tegutses kohtunikuna.

Alfred Neuland oli Kalevi auliige (1964), ENSV teeneline sporditegelane (1964).

Ta on kirjutanud tõstespordi teemal Eesti Spordilehes ja Kehakultuuris.

Alfred Neuland suri 16. novembril 1966 ja on maetud Metsakalmistule.

Valgas on püstitatud mälestussammas (1995, skulptor Mati Karmin) ja tema kodumajal on mälestustahvel.

(Allikad: Eesti spordi biograafiline leksikon. Tallinn, 2011; Saarmann Henn. Alfred Neuland. Tallinn, 1995)

Ferdinand Linnus (1895-1942)

Eesti esimene etnoloogiadoktor

Ferdinand Linnus (a-ni 1935 Leinbock) sündis 20. mail 1895. aastal Riidaja valla Kalma talus rätsepa pojana.

Lõpetas 1915 Tartus Aleksandri gümnaasiumi. Õppis 1915-17 Tartu Ülikoolis. Mobiliseeriti tsaariarmeesse ja saadeti Peterhofi lipnike kooli, 1918-19 osales leitnandi auastmes luurekomando ülemana Vabadussõjas. Töötas lühemat aega ametnikuna Tallinnas Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuses.

1921 jätkas õpinguid TÜ filosoofiateaduskonnas, peaaineteks kujunesid etnograafia ja arheoloogia. Töötas õppimise kõrvalt ERM-i rahvateaduse osakonnas.

1927 kaitses magistritöö. Suviti tegi uurimis- ja kogumisreise Saaremaale, Muhusse, Hiiumaale, Läänemaale, Põhja-Eestisse ja Ruhnu saarele.

1927-29 kogus etnograafilist ainest Kuramaa Liivi külades.

1929 määrati ERM-i direktori kohusetäitjaks, aastatel 1938-41 oli direktor.

Linnusel on suuri teeneid ERM-i teadusasutuseks ning tugevaks vajaliku muuseumiainese, teatmekataloogide ja bibliograafiliste kogude etnograafilise uurimistöö baasiks arendamisel. Ferdinand Linnus algatas ülemaalise ERM-i korrespondentide võrgu rajamise. Tema toimetamisel ilmusid ERM-i aastaraamatud, etnograafia osad EE-s ja ÕES-i kogumikes. Ta on koguteose „Eesti ajalugu“ autoreid. Algatas koostöös „Eesti Kultuurfilmiga“ etnograafiliste filmide tegemise.

Ta täiendas end Soomes, Rootsis ja Taanis.

Kaitses 1938 Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Eesti vanem mesindus I. Metsamesindus“, sai Eesti esimeseks etnoloogiadoktoriks.

See töö, mis tõi noorele teadlasele rahvusvahelise tunnustuse, paistab silma oma võrdleva haardeulatuse ja naaberteaduste kasutamise poolest, olles niiviisi esimese kompleksse uurimismeetodi praktilisi tulemusi.

Ta oli mitme teadusliku ühingu liige ja esindas eesti etnograafiat paljudel rahvusvahelistel nõupidamistel. Temalt on ilmunud ajakirjanduses ja koguteostes ligi 100 artiklit või ülevaadet etnograafia, museoloogia, kodu-uurimise ja rahvakunsti taaselustamise vallast.

Ferdinand Linnus vangistati valesüüdistuse põhjal 1941. aastal ning saadeti Gorki oblastisse vangilaagrisse, kus suri 23. veebruaril 1942.

(Allikad: Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000; Veri, Karl. Nimekaid teadlasi Valgamaalt // Kommunist, 1982, 17. aug.)

Tiiu Koplus (1901-1987)

Eesti esimene naisloomaarst

Tiiu Koplus (a-ni 1939 Markus, Ottilie-Therese) sündis Valgas 10. jaanuaril 1901. aastal tisleri peres kolmanda lapsena.

Alghariduse omandas Valgas, keskhariduse aga Tartus, kus 1917. aastal lõpetas A. G. Žilova tütarlastegümnaasiumi. Aastatel 1919-25 õppis Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonnas ja 1925-26 filosoofiateaduskonnas.

Oli 1925-40 Riiklikus Seerumiinstituudis ja Tartu Ülikooli seerumilaboratooriumis teadur, 1944-67 töötas Tartu Rajoonidevahelises Veterinaarbakterioloogilises Laboratooriumis.

On teinud uurimusi nakkushaiguste laboridiagnostika ja vaktsiinide alalt. Osales veterinaarpreparaatide hemamiini ja laktamiini ning sigade tursetõve preparaatide väljatöötamises.

ENSV teeneline veterinaararst (1965).

Tiiu Koplus tegeles aktiivselt spordiga. Eriti tuntud oli iluuisutajana, on saavutanud sel alal Tartus esikohti ning vabariiklikel võistlustel auhinnalisi kohti. Teda tunti kui väljapaistvat tennisisti.

Suri 23. aprillil 1987. aastal Tartus.

(Allikad: Eesti teaduse biograafiline leksikon. 2. köide. Tallinn, 2005; Kristal, T. Eesti esimene naisloomaarst 85-aastane // Sotsialistlik Põllumajandus, 1986, nr. 2, lk. 40)