Sisukord

Sisukord. 1

Kodukotus. 6

Viktor Kollin (1927-2008). 6

Ei ole võrdset Valgale. 7

Viktor Kollin (1927-2008). 7

Valga valss. 8

Elfriide Marmot (1922). 8

Valga – Valka sõsarlinnad. 9

K. Murakas. 9

Ma elan suures linnas. 10

Viktor Kollin (1927-2008). 10

Sõpruse värav. 11

Viktor Kollin (1927-2008). 11

Jaaniõhtu piirilinnas. 12

Viktor Kollin (1927-2008). 12

Valga. 13

Jaan Hanni (1927). 13

Nelipühad 2000.. 14

Anton Nigov (1962). 14

Suvi Valgas. 15

Aarne Anmann (1957). 15

Ühendage Valga! 16

Jaak Urmet (1979). 16

Kaunis Otepää. 17

E. Liebert. 17

Sünnikoht Otepää. 18

Rahvalik laul 18

Ühes väikses Eesti linnas. 19

Juhan Viiding (1948-1995). 19

Ma tulen Otepäält. 20

Oskar Kruus (1929-2007). 20

Otepää kiriku kell 21

Oskar Kruus (1929-2007). 21

Minu noorus. 23

Oskar Kruus (1929-2007). 23

Ajatagune mälestus. 24

Oskar Kruus (1929-2007). 24

Noorusmälestus. 25

Oskar Kruus (1929-2007). 25

Purdemäe. 26

Oskar Kruus (1929-2007). 26

Uandimägi 27

Oskar Kruus (1929-2007). 27

Uandimäe varandus. 28

Oskar Kruus (1929-2007). 28

Käpa talud. 29

Oskar Kruus (1929-2007). 29

Käpa oja. 30

Oskar Kruus (1929-2007). 30

Pühajärve põllud. 31

Aili Naruski (1946). 31

******. 32

Mats Traat (1936). 32

Ringkäik talus. 33

Mats Traat (1936). 33

Otepää kirikumäel 34

Mats Traat (1936). 34

Kuupaiste helk. 35

Mats Traat (1936). 35

Vana tee. 36

Mats Traat (1936). 36

Kauge suvi 37

Mats Traat (1936). 37

Tsükkel “Kuutse”. 38

Mats Traat (1936). 38

Hobused. 38

Kaskede all kõneleb hea. 38

Kiri loodesse. 39

Kevad kepsles sinu ümber. 39

I. 39

II. 40

Peaaegu nagu romanss. 41

Pesa on siiski üks. 41

See tee. 43

Mats Traat (1936). 43

Harimägi 44

Mats Traat (1936). 44

Lapsepõlve järved. 45

Mats Traat (1936). 45

1. Mäha järv. 45

2. Kaarnajärv. 45

I. 45

II. 46

3. Nõuni 46

I. 46

II. 47

*****. 48

Kersti Merilaas (1913-1986). 48

Pühajärv. 49

Otto Grossschmidt (1869-1941). 49

Pühajärvel enne päikese tõusu. 50

Ernst Enno (1875-1934). 50

Õhtu Pühajärvel 52

Ernst Enno (1875-1934). 52

Noore suve muinasjutt. 53

Ernst Enno (1875-1934). 53

Luulerikka Pyhajärve kaldal 54

Eduard Kallake. 54

Kirja saades. 55

Johannes Semper (1892-1970). 55

Pühajärvel 56

Jaan Kärner (1891-1958). 56

Otepää. 58

Juhan Sütiste (1899-1945). 58

Öö Pühajärvel 59

August Alle (1890-1952). 59

Tsükkel “Pühajärvele”. 60

August Alle (1890-1952). 60

Sügis I. 60

Sügis II. 60

Sügis III. 61

Sügis IV.. 61

Sügis V.. 62

Pühajärvele. 64

Velly Verev (1927-1987). 64

Laul Pühajärvest. 65

N. Laanepõld. 65

Pühajärve eleegia. 66

Oskar Kruus (1929-2007). 66

****. 67

Mats Traat (1936). 67

Pühajärve pildid. 68

Aleksander Suuman (1927-2003). 68

I. 68

II. 68

III. 68

IV.. 68

V.. 69

VI. 69

Pühajärve ema, sõdalase lesk. 70

Lehte Hainsalu (1938). 70

See linn on Tõrva. 72

Sven Malm... 72

Jaanipäev Tantsumäel 73

Sven Malm... 73

Kodulinnale. 74

Vello Jaska (1949). 74

[Tõrva]. 75

Vello Jaska (1949). 75

Mälestuste Tõrva. 76

Sulev Tailo (1920). 76

Mälestus Tõrvast. 77

M. Karjahärm... 77

Laul kodulinnast. 78

(Mare Reinumäe luuletusest lauluks kohandanud ja viisistanud Hilda Pikkur.)  78

Kodulinn, mu Tõrva. 79

Autor teadmata. 79

Legend Tõrvast. 80

Vello Jaska (1949). 80

Tõrva Tõnise laul 81

Vello Jaska (1949). 81

Suveöö Helme kantsin. 82

Hendrik Eichenbaum (1925). 82

Orjakivi 83

Jakob Tamm (1861-1907). 83

Ohver. 85

Lehte Hainsalu (1938). 85

Võluläte. 86

Viktor Kollin (1927-2008). 86

Sant pulmas. 87

Lehte Hainsalu (1938). 87

Kodulävel 89

Vello Jaska (1949). 89

Kodutalu. 91

Vello Jaska (1949). 91

Koduõuel kasvab kuusk. 92

Vello Jaska (1949). 92

Koduteel 93

Vello Jaska (1949). 93

Laul kodusest Pikasillast. 94

Vello Jaska (1949). 94

Metsa veerel väike maja. 95

Johannes Taul (1922). 95

Kodu. 96

Erni Hiir (1900-1989). 96

Kodule. 98

Lembit Eelmäe (1927). 98

Koduretk. 101

Salme Raatma (1915-2008). 101

1. Kivimäe. 101

2. Puu om kõvaste kasunu. 101

3. Aindujaagul 102

4. 102

Hummuli kooli laul 104

Vello Jaska (1949). 104

Sangaste rukis. 105

Viktor Kollin (1927-2008). 105

Sangaste väljadel 106

Viktor Kollin (1927-2008). 106

Sangaste valss. 107

Tiina Jakobson (1960). 107

Puka valss. 108

O. Roots. 108

Laul armsast Laatrest. 109

Jaan Sõrmus. 109

Iigaste marss. 110

Jaan Sõrmus. 110

Laul Tsirguliinast. 111

Jaan Sõrmus. 111

Tsirguliina koolinoorte marss. 112

Jaan Sõrmus. 112

Karula – meie kodu. 113

Viktor Kollin (1927-2008). 113

Kasutatud kirjandus. 114

 

Kodukotus 

Viktor Kollin (1927-2008)

Kuplinõlvu kaisutamas orud,

udurüpes tukub metsapiir.

Lapsepõlv ja varajane noorus

jooksujalu mööda ruttas siin.

Emajõe rahulikelt vetelt,

kastemärjalt põlluvaheteelt

kerkib koidutunnil silme ette

kodukotus – pesa kullane.

 

Isamaja tilluke ja kauge

meenutama sunnib tihti mind.

Väsinuna reisimisest kaugel,

linnutiivul koju lendaksin.

Kodutunne peletada aitab

muremõtteid käänulisel teel.

Ema kombel ootab mind ja paitab

kodukotus – pesa kullane.

 

Valgamaa, su loodust kiita ihkan,

kui kätte jõudnud õiteaeg.

Päiksepaistel, tuisus ja ka vihmas

sinu ilu lapse kombel kaen.

Kodukolde imeline valgus

näitab mulle majakana teed.

Oled kodujaam ja teede algus –

kodukotus – pesa kullane.

Ei ole võrdset Valgale

Viktor Kollin (1927-2008)

Ma käisin läbi Eestimaa

ja Lätimaa ja Leedumaa.

Ei sellist linna leidnud ma,

mis oleks võrdne Valgaga.

See linn on raskeid aegu näind.

On kurjad jõud siit üle käind.

Kuid Valga rahva elujõud

on võitnud vaenujõud.

 

See linn ei lase laiselda

ei meestel ega naistel ka.

Siin pole kulda kaevata,

ei saada tulu vaevata.

On Valga armas minule,

just nagu pesa linnule.

Ka Tartust, Pärnust, Tallinnast

jääb Valga mulle kallimaks.

Valga valss

Elfriide Marmot (1922)

Ei ole maad veel tahta

ja armsamat ei tea,

kui Valga linna ja Valgamaa –

siin olla on nii hea.

 

Refr.: Valga, me kodulinn Valga –

kaunis on elada siin.

Linn, mis on Pedeli kaldal,

lahkuda oleks siit piin.

 

Need vanad vaiksed pargid

ja tuttav koolitee.

Kui viibin ka veel kaugel maal –

ei meelest lähe need.

 

Refr.: Valga, me kodulinn …

 

Me Valga linn nii väike,

mu kodu oled sa.

Ei suure linna vastu me

sind iial vaheta.

 

Refr.: Valga, me kodulinn…

Valga – Valka sõsarlinnad

K. Murakas

Seal, kus Lõuna-Eesti  algab,

ristuvad nii mitmed teed.

Asub linn, mil nimeks Valga,

naabriks talle Valka veel.

 

Ühtsed mured neid on saatnud,

aja hõlma vaibund need.

Kodulinnad kauniks muutnud

inimeste töökad käed.

 

Konnaojast üle astu,

oledki siis Lätimaal.

Sõpru lahkelt võtab vastu,

tunned end kui kodus sa.

 

Ütled neile Eesti “tere”,

kajab vastu “labrit”siis.

Sõsaratel ühtses peres

südamete sõprusliit.

 

Ref.: Valga Valka sõsarlinnad

         alati on ühte jäänd.

         Kindel sõprus nende rinnas,

         seda täna kõikjal näed!

Ma elan suures linnas

Viktor Kollin (1927-2008)

Ma elan suures linnas,

mis suurim meie maal.

Pool temast Eesti pinnal,

pool asub Lätimaal.

On linnu seda liiki

üksainus Baltimaal.

                Siit naabervabariiki

                võin minna igal a’al.

Mu linna uhkus raudtee

ja moodsad rongid ka.

Need rongid viivad teele

ja toovad koju taas.

Ma töötan piirilinnas,

kus kuulen mitut keelt.

                  Meil priius kõrgelt hinnas

                  ja sihid ühised.

Kord kaunist Valka neiust

sai mulle ainus pruut.

Nüüd töökas Valga peiu

on talle kaasaks truuks.

Kui küsitakse minult,

miks Valgas elan ma?

                   Siin päriskodu minul

                   ja minu lastel ka.         

Sõpruse värav 

Viktor Kollin (1927-2008)

Rongis koju sõites kaugelt

tärkas mõte hea:

oma kodulinna raudteelt

laulu leidma pean.

Seda laulu kannaks kaasa

pikal rännuteel.

Viisi vilistades tasa

rõõmsaks muutuks meel.

            Refr.: Rongid meid viivad ja rongid meid toovad.

                      Rongid on sõpruse ammused hoovad.

Valga on raudtee ja rongide päralt,

Valga on sõpruse avatud värav.

Kaugel-kaugel viibin ammu

sinust, kodu hea.

Oma kodujaama ammust

veelgi kalliks pean.

Tema kutset tihti kuulen,

sellel nukker toon.

Küll pidupäevaks tulen,

kingiks laulu toon.

            Ref.:

Jaaniõhtu piirilinnas 

Viktor Kollin (1927-2008)

Jaanipäeva õhtul Jaanikene astus

jaanikaski tuppa tooma.

Luhta läks see plaan tal, Janis tuli vastu,

kutsus liigoõlut jooma.

Tüsedad on vaadid, lõbusad on taadid,

lõke nagu lõõmav ääs on.

Jutt käib seda laadi, palju õllel kraadi,

meestel paras kilk pääs on.

                   Siin, kus Eestimaa lõunapiir,

                   siin, kus Lätimaa põhjapiir –

                   kahe linna rahva rinnas

                   rõõmutundel puudub piir.

Neidudel ja naistel lõkkeleegi paistel

sätendavad juustel pärjad.

Hämarusest vilgub ainult silmapilguks

tulukesi rohus märjas.

Jaanituli praksub, kiigepõhi naksub,

pingid üksi nukrutsevad.

Lustakamas laadis, noorukid ja taadid

jaaniõhtul tantsivad.

                  Siis, kui kustumas ehapalg,

                  siis, kui virgumas koidualg –

                  üürikeseks õnnehetkeks

                  puhkeb õide sõnajalg.

Valga

“Suur on Issand ja väga kiidetav meie Jumala linnas” (Ps 48:2)

Jaan Hanni (1927)

Valga vaksal-palee…

Väike vaikne linnake,

kuidagi nii armsake,

siit käib läbi minu tee.

 

Puudutades püha pinda

kodutunne valdab rinda.

Mälestused üles tõusvad

ja mu hinge noorendavad.

 

Noore mehena kord tulin,

kaasas kõrged volitused.

Rida aastaid siin ma olin

täites tähtsaid talitusi.

 

Ühislaulud, tunnistused,

ristimised, õnnistused,

rohked leinatalitused,

üllad ehituse aastad…

 

Rohked rõõmud võitlusteedel,

sõbrad, armastuse ilmingud.

Kokku seotud südamed

ja välja veetud koormad.

 

Paljud paigad säravad

nagu tähed selges öös.

Kuigi sõbrad lahkunud,

paik on siiski soe veel.

 

Mälestused, oi kui helged,

siit ja sealtpoolt piiri,

kaunimatest aastatest,

mil nähtud sõbra silmi.

 

Igakord, kui Valka tulen,

jälle seda sooja tunnen,

kui ma siinset õhku hingan,

rahu oma hinges kannan.

 

Valgas 18. jaanuaril 1998. a.

Nelipühad 2000

(katkend)

Anton Nigov (1962)

Läinud nelipüha pühapäeval, see oli 11. juunil, selle suve

Peaaegu ainsal tõeliselt kuumal, heldelt lehvival päeval

Sõitsin rongiga Tartus Valka, Valgast Piusale.

Sealt matkasin Oravale ja sõitsin õhtul tagasi Tartu.

Varsti need rongid enam niikuinii ei käi, mõtlesin,

See maa kaob kiiresti nagu jää Põhjapoolusel. Aga mina

Tahan teda mäletada. Ma ei tea isegi, miks.

Nüüd ma siis mäletan. Mu mälus on näiteks pilt:

Tüdruk jookseb Sangaste kolhoosimajade juurest

Rongi poole, rinnad hüppamas. Jõuab!

Tema õnnelik nägu. Valga tühjad tolmused tänavad,

Ühe väikelinna poisi pilk, nagu väljasaadetu pilk.

Salarõõm: mina pole siiski enam

Viieteistkümneaastane ega ela Valgas. Temaga võrreldes

Olen ma muinasjutuliselt rikas ja vaba.

Neli prantsuse vanameest Valga jaama puhvetis

Ootamas Riia rongi. Üks neist vehib kätega

Ja räägib erutatult: “Napoléon Bonoparte … venu jusqu’ici…

(Siiani välja jõudnud”) Mais c’est extraordinaire!”

Riia rong on väike punane kapsauss.

Piirivalvurid veavad perroonile

Sümboolse hõbedase keti.

Rahvusvaheline reis.

Suvi Valgas

Aarne Anmann (1957)

Ometi suvi Valgasse saabus

Pedeli rand, külm õlu, kõik laabus

Näitsik soovijatele jäätist müüb

Uued näod, mõni töölt alles vabanend nüüd

 

Ometi suvi Valgasse saabus

Üks kaunitar minu kõrvale maandus

Noored kutid kambas võrku taovad

Märkamatult tunnid rannas kaovad

 

17.06.2006

Ühendage Valga!

Jaak Urmet (1979)

Lõpuni on viidud asi,

mida aastaid aeti –

lepet alla kirjutama

kutsus Lavrov Paeti.

 

Lepin näksas tüki kirdest,

 kärpis kagus saba.

Aga milleks taga nutta

tükki soid ja raba?

 

Meetutagem pigem linna,

vabastatud Pajus –

kuidas see küll poolest saati

Läti küüsi vajus?

 

Kuperjanov andis elu,

et saaks kommud palga.

Tühja Petserist, kuid, kurat,

ühendage Valga!

 

Wimberg (Sirp, 3. juuni 2005)

 

Kaunis Otepää

E. Liebert

Kui saabub suvi ja puhkuse võtad

ning Lõuna-Eestisse kulgeb su tee,

lausikult kinkude rüppe sa satud –

kütkestav vaatepilt avaneb ees.

 

Oo, kaunis Otepää! Otepää!

Kaunis on Otepääl Pühajärv!

Seal saareksed sõsarad, sõsarad,

saareksed sõsarad üheskoos!

 

Vaikselt voogab järvepind,

kallas peegeldub selges vees.

Sumedal õhtul kohtasin sind

järvele kummardund kase ees!

 

Oo, kaunis Otepää! Otepää!

Kaunis on Otepääl Pühajärv!

Kaunis on elada kaunil Otepääl,

kaunis on, kaunis on, kaunis on!

 

Kui väikse Munamäe tipule jõuad,

siis Haanja kuplistik sinab su ees.

Mäeveerul helkiva lätte sa leiad,

saavad seal alguse Emajõe veed!

 

Oo, kaunis Otepää! Otepää!

Kaunis on Otepääl Pühajärv!

Seal saareksed sõsarad, sõsarad,

saareksed sõsarad üheskoos!

Sünnikoht Otepää

Rahvalik laul

Mu sünnikoht Otepää on väikene,

seal, kus Munamägi, muinasjutujärv.

Seal mind esimest korda paitas päike,

võlus neiu sinisilmade värv.

 

Õisi noppisin Pühajärve kalda peal,

järvelaintele annetasin neid.

Laine uhtis nad jällegi randa,

saatus näitas mulle tundmatuid teid.

 

Jää jumalaga neiuke väikene,

võibolla sind enam ei näe.

Jää jumalga sünnimaa päike,

saatus karm mulle ulatand käe.

 

Võibolla aastad mööduvad rutuga,

millal tagasi tulla ma saan.

Jääge jumalaga neiuke ja sõbrad,

Pühajärvel me kohtume taas.

Ühes väikses Eesti linnas

Juhan Viiding (1948-1995)

Ühes väikses Eesti linnas,

kus minul on olnud hää.

Selles väikses Eesti linnas,

mille nimi on Otepää.

 

Ühes väikses Eesti linnas,

kus minul on olnud hää.

Ühes väikses Eesti linnas,

mille nimi on Otepää.

 

Selles väikses Eesti linnas

on Komsomoli allee.

Tuled Rõngu poolt, pahemat kätt,

 kõige siin poolsem majake.

 

Maja pööningul tuttav naine,

hoiab talvel ka sügise lõhna,

hoiab talvel ka suve lõhna,

mina mõlemaid tunda sain.

 

Ühes väikses Eesti linnas,

kus minul on olnud hää.

Ühes väikses Eesti linnas,

mille nimi on Otepää.

Ma tulen Otepäält

Oskar Kruus (1929-2007)

Kutsuv maantee oma heleruuget paela

lehvitas me  maja taga –

maantee  mindki, hakkasin kui kandma kaela,

ära viima oli agar.

 

Jumalagajätuks tare taga lehvis

ema pihus valge rätik.

Käisin roobastel, mis palju rattarehvi

olid kulutand mu ätil.

 

Raamäelt nägin viimast korda koduõue,

Koplikünkalt järvekallast.

Kurb ja rõõmus tunne asus kõrvu põue,

olin enda meelevallas.

 

Kitsast kodust suurde ellu viis mind rada,

ta ei olnud sirge algul –

tihti tuli ekselda ja otsiskleda,

kuni kindlalt tundsin jalgu.

 

Sammu kindlust läheb aga elus vaja,

teedel pole kive vähe –

järjest kaugemale kutsuvad mind rajad

ning neil pole lõppu näha.

 

1961

Otepää kiriku kell

Oskar Kruus (1929-2007)

Üle Köstre ja Kaarnamäe palu

pühapäeviti kumises kell –

kriipis hinge nimetu valu,

süda sellest nukker ja hell.

 

Meelde jäänud on leeripühad,

millal tolmavad maanteed

tõid kokku vankreid ja jalgrattaid üha,

täkud lasipuus märulit lõid.

 

Ronida kõrgele kirikutorni

karjapoisile suursündmus näis –

et hakid karjusid ähvardav-mornilt,

asja juurde siis seegi käis.

 

Küla noorpere jalutas ringi,

muljus manisk ja kägistas krae,

näidati vastseid kleite ja kingi,

nutvast orelist üle käis naer.

 

Kirikus magusalt lõhnasid kased,

päikeses tuhmiks lõi küünalde vilk,

lühtrid läikisid rängast vasest,

neelas praost Laurit eitede pilk.

 

Peremehi ja eakaid taate

kambas külitas pärnade all –

nii pops kui asunik aameni saatel

kluksutas lõbusalt: kull-kull-kall…

 

Haaras alles siis rahvast keeris,

kui kellamees kiriku välja lõi –

tulid rongkäigus need, kes leeris,

kõik nii uhked kui vähegi võis.

 

Plikad poistele andsid pojenge,

närtsis kiiresti kuumaga roos,

ainult okas jäi torkima hinge:

milletarvis siin vagatsev poos?

 

Ent vastne ülikond rõõmustas silma,

õllest õdusalt surises pea –

tööd sai rügada ilmast ilma,

leeris kuid pidu pidama peab!

 

1960

Minu noorus

Oskar Kruus (1929-2007)

Minu noorus jäi Otepää maile

ja viibates kutsub sinna tagasi.

 

Ta jäi karja hoidma Purdemäe pedastikku

ja vajus koos õngege Vihtjärve vette;

ta jäi äestama Raamäe kõveraid külgi

ja loogu võtma Soesilla sohu.

 

Mu noorus jäi maikellukesena lõhnama

Sõsarsaarte vanade tammede alla,

ta jäi mõladega mõõtma Pühajärve pinda

ja Tondilossi kolama kevadöiti.

 

Ta jäi vana valsi viimase taktina

helisema keskkooli kitsasse saali

ning esimese suudlusena

pühapaigastama Pühajärve metsa.

 

Nüüd Purdemäe pedastik harvaks on saetud

ja Rannamäe rahule jätnud on äkked,

aga ikka ulatab Vihtjärvelt tõusnud tuul

tooma Soome laheni möödunud kevadete hõngu.

 

Pühajärvel tuiskavad võidu mootorid ja süstad

ning tõrjutud tondid on Tondilossist,

aga ikka puhkevad maikellukesed

kannavad endas nooruspäevade lõhna.

 

1960

Ajatagune mälestus

Oskar Kruus (1929-2007)

Kord seitsmesaja viiekümne aasta eest

jäi valvur Pühajärve kaldal suikuma.

Nool kiiruluus, lõi hommikhämus tuikuma

ning langes maha. Kümme sammu eemal teest

noor veri värvis ruskeks valget küünlalund.

Sõrm krampi kiskus, odavart ei lasknud valla,

kui viskles hingeliblik, tuli Toone tund.

 

Suur vägi rühkis Otepääle, linna alla.

Ei sellest sinna viinud enam keegi sõna.

Näen ikka seda pilti. Kas see polnud mina?

 

Vana-Otepää, 1. II 1967

Noorusmälestus

Oskar Kruus (1929-2007)

Rukkist jäänud söestund õled.

Otepää põles:

ränka kuma nägin,

suitses koolimaja

läbi öö- ja päevaaja.

Löödud Saksa vägi

vägivallast joobus:

nagu tuuleratas veeres gloobus,

täägiga löödud haav

sinna, kus Eestimaa.

Ja keset Läänemerd

laik hüübind verd.

 

22. IV 1967

Purdemäe

Oskar Kruus (1929-2007)

Pühi silmilt kae

pingsal pilgul kae

üle sookaela

latt ja pars

tõrvalille vars

ära vikerkaart talla

talla alla ruskab rooste

raudkülm paneb jooksma

mööda liikmeid jooksva

ära õdsus õõtsu läbi soost

 

Pöörand põndaku poole

kuulen kägu poole

kõrvaga

laia kaabuservaga

ait ei tuku teede harul

saun vajunud sohu

müürikivid hajunud rohus

kaevu katavad kasteheinad

palgid pagevad seinast

lagi laguneb pedakaiks Purdemäe lagi-

pähe

 

Aga üle parrepuude läheb

naaberkülla takupükstes mees

tüdruk teel vahib end lättevees

nad ei saa teineteisest mööda

kahel pool järved ja sood

ees ja taga pimedad ööd

ei jää muud üle

mehel kanda tüdruk süles

üles mäele

teha tuli üles

noorikul võtta laps kura-

käele  hüvakule mure

kalmistuni

 

Muidu oleks kõi see uni

mina ja Purdemäe

 

22. 23. X 1971

Uandimägi

Oskar Kruus (1929-2007)

Uandimäe põues

soreda kruusa all

magavad muistsed mälestused.

 

Magavad Ugandi hõimud

rõõmud kopsakast kesvapääst,

valud turja tabanud noolest.

 

Magavad sünged saladused

tülidest omavahel,

äraandmistest võõrastele.

 

12. XI 1973

Uandimäe varandus

Oskar Kruus (1929-2007)

Enam ei jõua, vermeis käed,

tuul koja asemel keerutab tuhka,

löödud liivid ja Lembitu.

 

Matame maha, alla mulla,

Uandimäe kivide alla

vana hõbeda,

Kaleva rahva kulla,

sõled ja sõlmitud sõnad.

Kolm jalga kodu poole,

kümme küünart küla poole,

viie vene looga võrra

võõraste linna vastassihis.

 

Nüüd ei leia kätte:

koda kadunud,

kümme küla kukil,

suured linnad ümberringi.

 

Vana-Otepää, 22. IV 1971

Käpa talud

Oskar Kruus (1929-2007)

Rehvijäljed, rattaroopad

künkast üles, kingust alla,

hobu päästab sörgi valla –

üle sooniku Uandimäele.

 

Orjaahel leitud selle nõlvalt,

mälestuste ahel küünib teopõlve,

kui kubjas mõisast külla kannab

käsu peredele nime panna.

 

Mina võtan endale Kahro,

karukäpad jäägu naabrile,

kruusakink me vahele,

et Käpa talud teineteist ei kisuks.

 

Kiskumisi tuli siiski:

k r u u s ja karuküüs

kippusid krigisema,

Uandi ümber urisema.

 

Lapsed läksid nelja kanti

tuuleroosi otsima.

Maa oli mõnes kohas lahti

ja kes oli kindel endas,

sel rada küündis taevani –

Kruuse Leo lendas Põhjanaba katsuma.

 

Vana-Otepää, 31. V 1971

Käpa oja

Oskar Kruus (1929-2007)

Kõrge katusega tare

kruusakingu harjal

nõmmepealne rohi kare

toidab suvel karja

vesi mööda kive valgub

läte jätab pildi silma

halapaju peseb jalgu

nire pürgib suurde ilma

üle roikaist kalatõkke

oja voolab Elva jõkke

Elva jõgi Emajõe roogu

lisab lainetele hoogu

Emajõgi Peipsi järve

segab rabarooste värve

Peipsist uhab Narva jõgi

Soome lahte rehenõge

Läänemeri Sundist läbi

surub Käpa metsa käbi

suure mere teise randa

seeme kinnitamas kanda

jälle kuuse varjus tare

kerkib kingu harjal

nõmmepoolne rohi kare

hoiab hinge sees taas karjal

Pühajärve põllud

Aili Naruski (1946)

Pühajärve põllud

väikesed

nagu peopesad

päikese poole

kivid kui rakud

parkunud peos

mitmetoonilised

mitmemõõdulised

Pühajärve põllud

kivikangrutega

peopesad

töökate meeste

harida ja hoida

armastada ja austada

 

1982

******

Mats Traat (1936)

Ma sündinud ses hallis talus,

kus tanumates vohas malts,

kus uibud seisid valges tanus

ja õhtus hõõgus pilvekalts.

 

Aeg voolas sammaldunud sängis

ja higi kattis kuri hall,

vaen südametes trampis, mängis,

toas lendas sõimu tulipall.

 

Seal vend sõi venda, isa poega,

kuid kõiki toitis ruske põld.

Ätt närviliselt sente loendas,

et tasa saaks kord vekslivõlg.

--------

Nüüd süda haigelt tuikab rinnas,

kui nädalateks venib vihm

ja otradest saab rõugus linnas

või maisi pureb külmakihv…

 

Sest sirgusin ses hallis talus,

kus uimastavalt lõhnas muld

ussaia taga sünnivalus

mai soojal sombus hommikul.

 

1964

(Mats Traat on sündinud Palupera vallas

Meema külas Kuutse talus)

Ringkäik talus

Mats Traat (1936)

Ma ei otsi seda, mida polnud.

Tuletan meelde vaid aastaid,

kui olin siin karjapoiss.

 

Tee ääres kruusaaugus,

kus praegu kohised kõrgeid puid,

siugles kuusejuuri.

Parandasin nendega kartulikorvide põhju.

 

Petroolilambi valgel

paikas ema pastlaid,

mina lugesin

vana kokkuköidetud “Õpilaslehte”

ja “Don Quijotet”.

Läbi möllava tuisu

helendas Eesti ajast

mesikollaseks värvitud laudauks.

 

Kuidas lõhnas siis õu suvel vahast ja

                                                   kummelist

ning nurmed ja mets

meelt veel ülendavad aegade tagant!

 

Kuid seal akna all kord peremees,

puskarist purjus,

vibutas käes halja teraga kirvest

ja kähistas:

ma lüü su maha!

 

1991

Otepää kirikumäel

Mats Traat (1936)

Mis lapsena paistis suur,

on jäänudki suureks

ja saanud aegade voos

veel suurema juureks.

 

Ei hea tahe ega usk

saa õnnetust hoida,

kas jõuab päästa ka tund,

mis niipea ei koida.

 

Et päevad tahma ei vaoks,

umbvalesse valgus

ei hajuks ajus, kus veast

leeb vildakas algus!

 

Mis lapsena paistis suur,

on jäänudki suureks

ja saanud aegade voos

veel suurema juureks

 

kui kõrge kirikutorn,

mis alla kaeb maale,

täis ilu ja saladust

ning tõe ideaale.

 

1990

Kuupaiste helk

Mats Traat (1936)

Kuupaiste helk vilgub puude lehestikus

kui võõramaa linnuparve vari.

Lind lendab pelkkarges udus, lähestikus.

Ei kätte saa, kõrgel lennu hari.

 

Ei linnust ma, ei lennust.

 

Kas tühi töö, vaese vaimu närimine

ei ole kõik need üksindushetked

ja vaevaöö vastamata pärimine

kõik endeteed, rahutuseretked?

 

Apteekrimäe torn paistab üle metsa.

Sa roni, näe, morn, sinna otsa

Ja vaata muldset, sügiskuldset maad.

 

Ja vaata kaua, kuni rõõmsaks saad.

 

1972

Vana tee

Mats Traat (1936)

Ikka lapsena mööda,

mööda õitsevast pajust.

Sama tundega läbi

soojast maikuisest sajust.

 

Aastakümned ei muuda.

Elu möödub, ei muutu.

 

Ema kordaks kui hauast,

isa kabeliaiast:

ära otsima mine

õnne maailmast laiast!

 

Hallid juuksed ei muuda.

Elu möödub, ei muutu.

 

Sama tundega mööda,

mööda õitsevast pajust.

Veel kord lapsena läbi

soojast maikuisest sajust.

 

1991

Kauge suvi

Mats Traat (1936)

Lehmä saiseva varjun

puu all, saba sällän.

Päiv paistse üle mõtsa,

parmu olliva vällän.

 

Lamba lõõtseva, nõna maan,

pulstunu nigu tuustaku.

Üle mäekondi paistse sääl

puulpalanu Nuustaku.

 

1966

Tsükkel “Kuutse”

Mats Traat (1936)

Hobused

Polnud talli, tallist ühtki hobust võtta –

vanaisa kõmpis Pühajärve sõtta

asjalikult nagu talgutele, teole.

Isa sõitis Palupera vallamajja,

sohu heinale või küüti, kohtumajja,

laadale ja pulma, sünnipäevapeole –

hobused tal olid omast tallist võtta.

Pojad sirgusid ja mitmed viidi sõtta,

ei nad saanud kangelaseks, leidnud kulda,

mõned küll ideede eestki läksid mulda.

Noorimal üks hobu, heina ei söö seegi,

kriitik teda rautab, kühmline ta teegi.

Kui ta latris ajaviiteks närib närve,

parim sõit saab Paluperra, Pühajärve.

 

1965

Kaskede all kõneleb hea

Kaskede alla, kaskede alla rohule,

maaema rüppe langetan mukra pea.

Üles pilk, vaade valgele kasetohule –

maailma naaseb kadunud, vilkuv hea.

 

Siniseid linde, siniseid linde tabama

meelitas paiselehtede põlev mai.

Muutnud kas värvi sinilind, mööda rabama

juhatas verve igatsus, lõhkuv, lai.

 

Kohisev kodukaasiku lõhnapillutus

vaigistab valu, muresid mudib mul.

Hingest käib hinge tohuna valge sillutus,

kuumab muld kõrval maasikamahlast hull.

 

Sulguda endas, julgeda endalt küsida

küsimust igapõlevat, rasket, suurt:

suudad, kas suudad koduski puuna püsida,

purevad sala tulised tuuled juurt.

 

Tulised tuuled, tulised tuuled tuisaku –

maaema rüppe langetan nukra pea.

Humorist surmagi vikatit vilkalt luisaku,

täna, vaid täna kõnelgu vilkuv hea.

Kiri loodesse

                                 Moskva, 1961

 

Loodetuu, sa rändur kõrk ja jäine,

     karmilt sulle karjun: peata!

Nüüd, kui möödas suvi rohupäine,

     mulle kodu-uudist teata.

 

Tihti läbi hinge tuul käis vinge,

     välja tuulas kõhnu ivi,

nagu jõkke ruttavtüüneid ringe

     jättis mõni kuri kivi.

 

Kuutse mäelt kes tuli – joostes ilu

     elulennus taga ajas,

ootas tuisus päikest, päikses vilu,

     palju õhulosse rajas,

 

vaikselt armastas ja valjult needis –

     rohelises kevadmarus

kääris läbi nagu õunakeedis

     mõni mõiste noores arus.

 

Kannan endas justkui tuulist katku,

     päikeseta päev näib tühi.

Ikka keevaist tänavaist ei jatku, -

     süda küngasmaale rühib.

 

Öösiti ta üksinduses karjub

     teab mis kuradima keeli.

Iial kauge linnaga ei harju –

     sünnisügis segab meeli.

 

Pruunid lehmad, sammaldunud kivid,

     härmalõngad õhus, veeski.

Seal, kust lennusklevad linderivid –

     kuldseis vahtrais minu Eesti.

Kevad kepsles sinu ümber

I

Mu aastad kas ei lähe linnas raisku

     kui liha, millel puudub sool?

Neis aastais nõõtasid sa ruuni laisku

     ja oli odranurm su kool.

 

Ja pihlaõies oli sinu luule,

     sest külviaega näitas see.

Said aruharva viinaklaasi suule

     ja kirikusse rohtus tee.

 

Su kulupeale sahistas moraali

     tamm üksi künka rinnakul.

Kesk põldu seisid nagu keset saali

     ja kevad ümber kepsles sul.

 

See huljuv hõbedane valgus,

     mis üle kingu voogab nüüd,

ehk see kord lainetas su juustesalgus

     kui kureparve sügishüüd?

 

On hääli, mid enam ma ei kuule.

     Kui kuulekski, ei mõistaks meel.

Liiv vaikusena vajunud su suule

     ja kriiksuv kilkki surnud leel.

 

Näe, ikka läbi Sepikojasaare

     tee mäkke tõuseb pärast sind

ja üle sinetava õhtukaare

     su aida kohal lendab lind.

 

Ei karda talu ammu ühtki kratti.

     Kõik põllud – paljas karjamaa.

Kuid sinu hiirelõhnast kaeramatti

     ei siiski maha matta saa.

 

Mu aastad kas ei lähe linnas raisku

     kui liha, millel puudub sool?

Neis aastais vedasid sa vilja Pukka,

     töö oli sinu ülikool.

II

Piki musta sügisööd

nagu värsket lõputut vagu pidi

tuled mu juurde, isa.

Su sõrmed on sõlmised

kui saarepuu oksad.

Pakud mulle kollast õuna

nagu vahakarva mälestust,

pilvede varjud on õunas,

heinamaa äikeselõhnad.

 

Läheme üle rinnaku alla.

Konnakapsad on erekollased,

mutimullahunnikud niidukaelal,

saun köeb ja piip tossab.

 

Taat,

kes uskus, et ajas oli kuristik?

Lepatriinu ei öelnud tollal,

kevadpilved varjasid tõde.

Su sõrmed kui saarepuuoksad,

nad sebinud rohus ja juustes,

kaeras, rahas ja mullas, jah, mullas.

 

Lähed läbi mu närvide

nagu kõmisevat kiviteed mööda

ja haihtud pimedusse

kui puu, mille võrast

on sügislinnud lahkunud.

 

Olid liiga õiglane,

et pääseda paradiisi.

Peaaegu nagu romanss

Mine kolkasse, süüta seal küünal

vakstuga laula, kust küüritud kiri.

Kaas paberit võta üks küünar,

tuju, mis pole veel lobjakst viril.

Talumajja aplaagrisse asu,

unusta linnade muusika hele,

head ja halba heaga tasu

ja mõtle kuukede rohelusele.

 

Mine kolkasse, ukse ees pühi

tallaalused puhtaks kui muiste,

tunneta hangede puhtust kui pühi,

kõnni läbi lihtpäevade luiste

otsima kadunud vaikust ja rahu,

kuni kevadet künnavad tuuled.

Sumades läbi liigvete ja vahu

koidus minema kutsuvad huuled,

 

mille tukslevat humalapära

elu ei suutnud veel liisata ära.

Pesa on siiski üks

Ma tõusin aruheinast kodumäel

ja äkki jalge ees, näe, kurakäel

üks jänes pani hirmununa plehku.

Ma muigasin – kas tõesti küti moodi

ehk välja nägin, seistes keset rohtu.

Jäi maha jänkul roheline voodi,

nüüd inimene sinna pesa tehku

ja leidku loodusvabaduses lohtu.

Mäelt laskudes jäi mõte ajukurdu:

küll tormanud sa vahtu, tuulemurdu,

kuid jänkuna läks noorus koltund sallu –

vaid mälestuste pikad, kõhnad kõrvad

su kannul kõnnivad taas isatallu,

ööd-päevad küsivad ja käivad kõrval.

On kikivarvul lähenemas susi-

ta nimi vanadus – erkhaljad värvid

kõik hiljukesi muudab. Vahetuvad

metsloomad ainult, nende maitsed, suvad.

Kuid pesa üks on keset targutusi –

need minu lihased ja närvid.

See tee

Mats Traat (1936)

Suve lõpp raudrohi hilju roostetab pruuniks

kõrge valendav tolmusaba lehvimas kannul

kuumal päeval sõidame kruusateed

 

see on see tee mille Arula talumeeste kogu

(kohal oli ka mõisamaapidaja ja von Bark ise)

otsustas 14. juulil 1889 –

(sada aastat pärast Bastille’ vallutamist)

ehitada Arula mõisast Puka valla piirini

 

sest raudtee oli juba valmis

progressi raudruun tormas rööbastel turnates

läbi raudrohu köömnete metsalillede

alla Valga poole

juhatades sisse suure liikumise ajastu

 

kõik kiitsid tee ehitamise heaks peale ühe

Teoreinu peremees Ludvig Roose

(õpetaja Lauri oletatava prototüübi isa)

oli vastu

 

Puka raudteejaam on nüüd nukker ja tühi

raudrohi raudruun roostes

taasiseseisvumisaegne võsa

tungib väsimatult peale

põllumaale

 

kingule ei paista enam kätte

Rebaste magasiaida maakivist müürid

ega koolimaja mille ehitamist

vallavanemana alustas minu isa

 

Euroopas me kogu aega

(väitku enesehaletsejad vastupidist)

kas tulevik tähendab tühermaad

 

aga see tee on armas

et vana et isaaegne

see tee

 

2005

Harimägi

Mats Traat (1936)

Vaata ja imesta:

lõppematu mets lõpeb

pilgule avaneb puust eesti Eiffel

 

Üllatusvaade tornist

lõikab laialt lahti laotuse

nii kaugele kui silm ulatub

üle hüljatushalja Liivimaa

kus maastik minetanud mineviku –

siit ülalt tahaks valju häälega lugeda

Olevikku Nordlivländische Zeitungit

soojad vihmapiisad haavlitena

rabisemas vastu selga

läbistamata tajumust

tolmlevast rukkist

 

Kadunud krahv

kõva kuulmisega

puhub jahilossi ees sarve

 

kõneleb kevadel 1906

pärast punast aastat

Sangaste kihelkonnakooli lõpetajatele

grüünes lõkketule ääres

asjust mida muuta ei saa

paneb südamele: õppige pillimängu

 

Vihm tugevneb toksib transis rähnina

torni käsipuud

kõmisevat taevatreppi

 

läbi tulevikuähma ei tungi

tänapäevlase tühinägelik pilk

tõesti haub vapustusi aeg

kas uusi vanu

oleneb vaatepunktist

 

2005

Lapsepõlve järved

Mats Traat (1936)

1. Mäha järv

Kruusateel põras

me vanker

mets kajas vastu

kõrge ja hele kui lapse meel

 

kuuskede taga viirgas vesi

surutud suurtee ja järve vahele

järsul rannaribal

kükitas armetu maja

ei umber lapikestki maad

 

vahtisin suuri silmi seda onni

kuidas siin elada saab

tormilaine käib vastu seina

uks avaneb vette

 

isa vaikis tükk aega

siis ütles

see järv rändab

on kuskilt tulnud

võib ka minema lennata

 

2. Kaarnajärv

I

Peremehe noaga

millele graveeritud viljapead

lõikasin metsast

õngeviba

 

lõuna ajal

kui kari kodus

õngitsesin elu esimesed

ja viimased kalad

 

perenaine nurises:

möödunud suvel

tegi karjapoiss kõiki töid

oli sulase eest

sina vahid järve ääres

eelmine karjapoiss

oli viisteist aastat vana

mina üheksa

II

Ämblikuvõrgud helendasid päikesepaistes

meie kolmanda klassi lapsed

istusime rohul

esimesel koolinädalal

Kaarnajärve kõrgel kaldal

peeti vabas looduses

maateaduse tundi

 

õpetaja seletas

kuidas maastikul määrata ilmakaari

kuidas päike ja kuu

 

liiguvad taevavõlvil

miks tekivad varjutused

 

järvepind virvendas sõbralikult

äratas imelikke igatsusi

kauge saar

3. Nõuni

I

Tuhasillalt üle Silla mäe

alla Vanatare järvele

(ametlikult Ahvenjärv)

kus klaasjalt helkiva jää all

liigutasid hapnikuvaeguses uimi

ahvenad haugid

 

mööda Silla talu ussaiast

üle seljandiku

õhukese lumega kaetud

Nõuni järvele ees paremat kätt kaugel rannal

rootsipunane koolimaja

 

märtsihommiku kirkas päikeses

läksin kooli üle kahe järve

suu ees ema kootud sall

meeled kinni Kippar Bontekoe laevapoistes

vihik joonistatud täis

ererohelisi palme

Lõnamere rannal

üle kahekümne kraadi külma

kohal viis last tunnid jäid ära

klassijuhataja võrk hallinevatel juustel

käes saksakeelne Hauff

käigu pealt tõlkides luges

meile muinasjuttu

II

 

Kas kohises järv all puukuuri taga

vahetunnil kevadpäeval

kui ahav lennutas tolmu ja linde

me tormasime õue mängima rahvaste palli

 

või sügisel kui koolimaja

uppus floksidesse astritesse

peenras paisunud porgandid

mis külvasime maikuus

kui koolijuhataja lausus poolehoidvalt

väike Mats

(see polnud tõsi

olin suur nagu hobune)

 

järv pidi ju mõnikord

kõnelema vihaste voogude keeles

enne tunde pärast lõpukella

aga ei mäleta lainete märatsemist

 

pinginaabrilt küsida ei saa

lauda mille taga istusime

mina akna all Ilmar klassi pool

ei ole ka enam

kool kinni koolimaja küll alles

klassitoale tehtud euroremont

see tundub nii väike ja kitsas

kunagi mahtus siia liitklass

 

alles akengi kust paistis kooliaed

aia taga kõrged vibajad kased

tee Otepääle ja Tartusse

                  imelisse linna

                  kus seiklesid Tips Traps ja Trull

 

2008

*****

Kersti Merilaas (1913-1986)

Otepää kinkudel lõhnab loog,

liigeldi-loogeldi silmuskleb voog;

otse ju mäkke murda ei saa,

jõgi siit läbi lõunasse lõikab,

käänuga tagasi põhja põikab.

Ühele poole jääb Mulgi-,

teisele Tartumaa.

 

Kaldad need mõndagi näinud,

palju siin rapsitud päid.

Kes kõik siit üle on käinud,

tulnud ja olnud ja läinud,

mulk ja tartlane jäid.

 

Liigeldi-loogeldi Emajõe veed,

vinderdi-vänderdi valged teed.

Mida siis teha, kui muidu ei saa?

Mulgi mõistest ja tartlase tarkust

rohkem kui varem

vajab see maa.

 

1959

Pühajärv 

Otto Grossschmidt (1869-1941)

Kuulen sinu laente laksu,

Sala vete kohinat,

Näen su vaikse voode pinnal

Päikse kiiri helkivat.

 

Siis su rannal sõuan, jõuan

Välja väikse venega,

Ja su halja saaredele

Tõttan vaimus rändama.

 

Sinu saare puude varjult

Leian lille nägusa,

Ja ma tahan hoolimatult

Teda ära noppida…

 

Kaugel, kaugel end’se ajad,

Pühajärva, sa kaugel ka, -

Siiski sinu sala kahin

Hingest ei saa kaduda.

 

1900

Pühajärvel enne päikese tõusu

Ernst Enno (1875-1934)

Koidu nägemata lained mängivad

Suveöö hämaral palgel,

Mäetippude metsaladvad

Naeratavad,

Nagu seletaksid nad

Läbi une

Ligineva valguse

Kuldsete voogude harju…

 

Järv hingab nagu ununend sügavus,

Kui öö igatsevad mõtted

Uduna otsivad

Valguse eksinud helki;

 

Saarte kallaste üksilduses

Ümisevad lained laulu

Põldude põuasest pinnast,

Väljade vaikivast janust,

Kauge mere sügavuse rahust;

Ja virve hõõgub

Nagu arm nende südames,

Kes pimedusse

Teed raiuvad

Nõrkadele.

 

Üksinda vaatan ma kõrgel kaldal –

Tukkuvas viljas

Hüüab üksik rääk

Ja koidu nägemata lained

Punuvad paisudes

Talu sammaldunud pää ümber

Tuleva hommiku

Ilu ja võimu.

Veel valitseb öö;

Mäetippude metsaladvad aga

Naeratavad,

Nagu seletaksid nad

Läbi une

Ligineva valguse

Kuldsete voogude harju, –

Ja ma kuulen ilu-unenäos

Looduse saladuste juttu

Pühajärve kõrgel kaldal.

 

1905

Õhtu Pühajärvel

Ernst Enno (1875-1934)

Üle järve lendavad varjud

Nagu tasesed õhtu-palved;

Päikese viimased kiired

Sosistavad raugedes

Tervitusie kevade-ööle,

Kes armastuse-laulu tasa ümisedes

Saarte vaikuses üksinda seisab

Ja veerevale valgusele järele vaatab;

Vesi virvendab

Nagu avaksivad lained

Oma igatsevat südant

Ja näitaksid teed

Kadunud varanduse poole,

Mis sügavuses ootab…

 

Ma näen pisarpärleid sätendamas,

Tarkuse kulda kumendamas,

Mida orjad lunastanud

Talu-tarede tumeduses

Vabaduse-laste ehteks…

Ja kevade võimsas rahus

Hõõguvad põllud,

Koit vaatab Hämariku silmi

Ning kaldal tõstavad

Jaanililled ja kullerkupud

Oma lõhna udutiivu

Lennuks Emajõe jälgile

Ilu-unenägusid viima

Wäsinute vaimu.

 

1905

Noore suve muinasjutt

Ernst Enno (1875-1934)

Kuskil kaugel küla taga vainul

Pillihelin, pidujutt;

Kõmin metsas, kaja kaugel –

Ja nad laulvad vallatades –

“Oh sa Pühajärveke” …

Käsi kätt nii pigistades –

“Armas oled minule” …

 

Valgel ööl on tuhat armu,

Tuhat kokku mõistmata,

Õö ja õnn ei kest kaua –

Tõtta õnne otsima.

 

Ja nad laulvad vallatades,

Laulvad kütked südame –

Oh sa Pühajärvekene,

Armas oled minule…

 

Kõmin metsas, kaja kaugel,

Pillihelin, pidujutt –

Oh sa kauge kuldne kodu,

Noore suve muinasjutt.

 

1920

Luulerikka Pyhajärve kaldal

Eduard Kallake

Luulerikkalt vastu

kallast löövad lained lusti loost,

toovad tervist vete vallast,

kõnelevad suurest soost.

 

Pyhajärve pärli pinda

vaatab vaba särav silm.

Sõsar saari lilli rinda

palmib laulik – luule-ilm.

 

Kaldail kuulen kaunist koha

ennemuistse hiie puist.

Vanemuine vaimu pyha

luules laulva linde suist.

 

Pyha põhjan paistva päikse

kiiriga kulleatnd kodurand. –

Ehit Eesti Pyhajärv väike …

ilmund ilma luulelend.

 

Jaanip. 1922

 

(Värsid Pühajärve postkaardilt)

Kirja saades

Johannes Semper (1892-1970)

Kui talt mulle – oli valge öö –

ootamatult kiri ulatati,

süda äkki lahti sulatati,

tühiseks jäi laual töö.

 

Mägesid ja metsi udus selgus,

lehestikust välja veeres Pühajärv.

Oli suveöö kuupaisteline helgus,

vett ja kallast kattis hõbevärv.

Oli hea seal kahekesi

järvel laisalt mõlatseda koos,

kuulda sahinat, mis tekkis roos,

näha, kuidas hõbejoomeks langes vesi.

Liuglesime kogu öö nii koos.

Aegapidi nagu loeraskus

hingepõhja raske suudlus laskus.

Lähedal kaks südant peksles,

paat – see kaua mõlatuna eksles.

 

Avan akna. Valgus õhetavad soojad puud.

Tähetatud vaagnal taevas kannab kildu kuud.

 

1919

Pühajärvel

Jaan Kärner (1891-1958)

Su juurde jälle tulen täna, Pühajärv,

kui kuuteistkümne ma kauge aasta eest.

Sest ajast muutunud on minu juuste värv, -

seesama nägu vaatab vastu sinu vees.

 

Ei kaeba ma, et murdnud mind on saatuslöök:

veel kõnnin inimeste keske püstipäi.

Mis sest, et kõigist meist saab muld ja ussisöök, -

nüüd tahet mõte teritab kui terast käi.

 

Ma tahan elada kui loom, ja lind, ja taim,

ent siiski teisiti, sest olen inimen:

et selgeks, sügavaks ja haaravaks saaks vaim,

ma avasilmi käies kõiki silmitsen.

 

Su rannal, Pühajärv, ma olen armastand, -

ja suur ning jumalik on esimene arm.

Sekssamaks igavesti jääb su kaunis rand,

ja kuni kestab ilm, jääb samaks naise šarm.

 

Kui joomar meeletuks ma olen sellest joond:

mis võiks küll asendada rikkust kireöö!

On päike taevane kord maise elu loond –

tuld taevast säilitab kui altar naisevöö.

 

Oh, musta pettumust ja mürki kibedat!

Oh, kaksipidi-mõtteid, needmist, ahastust,

ja tühja heitlemist, keelt sala-libedat,

ja hinge vassimiste vahel lahastust!

 

Teist aastakümmet ju sa hingad mulla all,

ja mina elan veel, ja mina armastan.

Maa liigub laotuses kui kerge mängupall,

sa vaevalt tõusta saad, kui õhtu juba man.

 

Ja nõnda lüinud aeg, ja ajas taltund tusk:

mis oli valus kord, on rohtu kasvand nüüd.

Ja uusi katsumusi kannatand mu usk,

ehk mürki kaasa toond küll mõni mungarüü.

 

Kõik elus rändama me peame sama rea:

öö päeva üsast saab, ja ööle järgneb päev.

Aeg heidab unustusse suurimagi vea,

ja pöördub sadamasse ükskord lahkund laev.

 

Su juurde jälle tulen täna, Pühajärv,

kui kuuteistkümne aasta eest.

Kui peenim kandlekeel nüüd nõtke minu närv:

on heitlus enesega lapsest tahund meest.

 

Suurt rahu igatsen, mis varjab sinu pind,

suurt sügavust, et kõik,  mis tajub kõrv ja silm,

kui äraseletatult kajastaks mu rind,

ja et ma laulda saaksin: kaunis on maailm!

 

1929

Otepää

Juhan Sütiste (1899-1945)

On iga pale huvitavam ilman,

löönd teravjooneliseks mille aeg, -

niisama Pühajärve vetesilmad 

maapinna musklilisen näon.

Maastikust sellest palju minu täon

ränd iga-aastane on hoidnud alal, -

nüüd künkad järjest madaldunud all sae

ja kuusist tahut seinad, talad.

Siin läbi käidud iga tipp ja alang

ja palju kirjutet neist vetest, sellest maast,

on palju kiidusõnu järve valat –

mu kordamine oleks plagiaat.

  

Sel õhtul ainult tahan näha

su eha pehmet kadumist:

kui päike surub punamütsi pähe

siin saarte tardund ladvule,

siis vette vaikselt kaevad tähed

ja kungi kriiksub üksik aer,

õhk jaheneden üle järve hoovab

ja kaldatalun helab naer.

Ning hetkel sel, mil udukoonlad

ju roomavad alt rannasoist,

kui lakkab lehist viimne müha,

kui väsib eha kätehoid –

sel hetkel minulegi oled püha.

 

1930

Öö Pühajärvel

August Alle (1890-1952)

Kloostrisaarele*  rinnuli laskund

on tohutu kollane kuu

nii kohutav suur.

Järve veed on tõusul

talle kõrgele vastu

metalliks vaskund.

 

Aer üksiku paadi

elavhõppe kastub.

Öö tuuletu mingi

kui võlu hing.

Kuu juba saarel

näib maha astund:

must metsa vari

on veele raskund.

 

Öise vaikuse saared

ja uinuv järv,

kust kustund on hõbeda

virve ja värv.

 

1933

* Kloostrsaar on saar Pühajärves, ka Mungasaarena tuntud

Tsükkel “Pühajärvele”

August Alle (1890-1952)

Sügis I

Ülal kõrgusen sinitaeva 

kaaretab kurgede rida,

ja korduvalt kurnitseb alla

säält kaugusi igatsev hüüd.

Kuni varjutab neid Noalaeva

hõbesulgedest vine.

 

Nii palju kirkust, külma

sügistaeva hõbedat, sina

verivärisevat roostet haabade.

Kullaks kolletund kaskede rüüd,

millest helluvad silmad.

 

Kõrvun kohiseb kurgede hüüd:

ära kaugele siit!

Ent jalgu on valat kui tina –

igivana Ikaarose müüt…

Sügis II

Sügisämblik härmaniidi

vedand kõrtel peene võrgu,

mille üle taevas kõrgub

hõbehalli kiulist siidi.

Pilve alt toob vinge tuul

kaasakutse kauge kaja

kaaretava kurekarja

üle vete siniraja

lennul lõunapäikse valda.

 

Kummargile pihlapuul

üle järve järsu kalda

veretavad valmis tarjad,

ruske sülem punamarja.

Sinivetest tõuseb saari

Kloostri, Kuuse, Sõsarpaari,

kolletusen kummalisi:

vahel lausa purskab tuld,

pärna ladvan põleb kuld;

vahele vargsi nagu hiir

kuldsen-koldsen lehestikun

kargleb sügispäikse kiir.

 

Raskub, laskub sügistaevas

pilvesompu jäigalt halli,

matab Noa hõbelaeva

saarte kuldsed kuplid kallid.

Peagi kraasib, laasib tuul

kuldse kolletus puult.

Ah, noid mõtteid leinalisi!

Sügis III

Kui veel suur ja soe päike

lossi poole kaldus loode,

erevärvi suple-

jate pyjamade ja trikoode-

vallatleva naeru kilkest

kõlas saarte-, pargirand.

 

Kuna nüüd ta nagu pilkeks

sügistaeva käima pand:

madalkaareks mandund käike

varjab männik Hangoneeme

sünge, tumm.

 

Saarte rängast rohelusest

sügis võlvib kullat kupleid

vahtra, pärna kolletuse.

Mõni üksik kuusetorn

kõrgub tollest must ja morn.

Upuks nagu sinivette

sügisvõlu silmapette

kuldne lumm.

 

Hallid udud pääsend valla.

Üle koldse lehevärvi,

sätendava sinijärve

vajub madalale alla

pilvekumm.

Sügis IV

Koldse kohevil vahu

kuldseid kobrutab lehti

saare puistu hämaral teel.

Kõduhõngu sooja, niisket

maast tõuseb pehtind.

Raagun puie all ringi

suure äraminemise rahu

kui ahistaks hinge.

Ent rahu siiski pole kuskil:

siit ära, taas siia kisub.

Ladvik kõrkjal on ruske

kui küpsel nisul,

raske, tilgendav piiske

sügisöise kaste.

Ülal valkjaid pilvi

tuul puhub kui hõbelaaste

üle sinise võlvi

heleda kanga.

Ujub lehti langend

sinihaljale veele

kui kuldseid naaste.

Olen püüdnud noid tabada

oma sügismeeleolude

tumeda kahaga.

Ent muutub kõik halliks,

mis säras haljas

kui võrdlus tühipalja

kuldrahaga.

Sügis V

Sügispäevade sõõri ahtaid käike

kahe hämara vahele hajub.

Vaksakõrgele vaevu küünitab päike,

siis väsinult vajub.

 

Järve kohal on päevalgi nõrgumas

udurõskete ööde võrgud.

Saarte raotu puistu kõrgub vast

õhtu hämaran hallist sombust

uttu ujuvaks pilvetombuks.

 

Taevas hallim on veel kui varesetiib.

Veed kohavad kaldast kalda.

Vahel tuul end kerra kisub kui siil,

siis järvele vihiseb virvendav iil.

Üheks hetkeks säratab hõbeviir,

kui põgusa suve kahvatu kiir,

mis südame sügisel tagasi viib

mu suvise unelma valda.

 

Ürgne rohelus pärnade, tamme

saarte kõrgele kobrutab kuhilad

sinivete sügavast vilust.

Õhtul rõdu een vaikiva  suvila

järv pillutas mängleivaid särgi,

sulahõbedast tilkuvaid märgi.

 

Nüüd vihiseb rajutuulte rutt.

Kuulduks talvegi hiilivaid samme.

Siiski põvven pesitseb muinasjutt

suve, kuldse sügise ilust.

Oleks möödund kui igavik terve,

ent mälestus leiutab tuge.

 

Puil narmendab härmatis lume.

Jääkirmetis rautab perve.

Kuid lainetus sinkjastume

veel tuulega ragiseb randa,

roon murrab rabedaid nuge

jääklaasisse klirinal puruks.

Teed talvised kitsuvad kuruks,

ja keegi, nime kuis anda,

külma käe kui südamel’suruks.

Pühajärvele

Velly Verev (1927-1987)

Su kaldad kutsuvad mind puhkeviivul,

kui hämarus ja laotub pehmeil tiivul.

Mäenõlva mööda siis su juurde lähen,

öö süütab taevas esimese tähe.

 

            Sa mind ei võlu, veetelev Pühajärv,

            liig tujukas sa, muutlik vete värv.

 

Liig magused su metsad-kulmukaared,

idüllilised liiati su saared.

Ning kuigi veed sul sageli on tüüned,

mul näib, et sul on saagiahned küüned,

 

             kui edevana kahistad sa roos.

             Sa kahtlemata oled Eeva-soost.

 

Kuid sa ei ole mingi süütu neitsi,

vaid paljudele püüniseid sa heitsid.

Sa kadedana inimõnne vaagid,

lööd tuulevaiksel päeval ümber paadid

 

             ja tihiti neil, kes äsja rõõmsalt koos,

             säng viimane su salalikus voos.

 

Mul petlikuna tundub ka su hardus,

veed loojangul kui liikumatuks tardund.

Et laintel su rüpes liigne priius,

su nimi sinu loomusega riius.

 

             Sind vaatlema kui unustangi end,

             mul mõtetes on Peipsi, sinu vend.

 

Sul puudub tema avarus ja tuuled,

seepärast kiidusõnu mult ei kuule.

Ja siiski sulle sooje pilke heitsin –

on sinuski ju piisakene Peipsit.

 

1960

Laul Pühajärvest

N. Laanepõld

Kui lilled kauneis värves

ja helged noorusunelmad

mul tunded Pühajärvest

on hinge jäänud ilusad.

 

Ja kui kord kaugelt kannab

mind järve juurde tee,

siis jälle kaunil rannal

ma hetkeks peatun veel.

 

On järve muistses nimes

ehk varjul mõni saladus,

et kaunis ta kui ime

ja sügav nagu armastus.

 

Nii vaikne metsa kõne

ja lainte lauluviis,

kui kaja kaugest õnnest,

mis rännul kaasa viin.

Pühajärve eleegia

Oskar Kruus (1929-2007)

Paks udu laotunud kui valge lina

on üle suveöise järve vete,

vaid hetkeks kerkivad kui silmapete

veest Sõsarsaarte rannad läbi vine.

 

Kui õitsituli kaldal miski kumab

– nii helendab ehk hinge kõrgepinge –

siis raske sadu veele peksab ringe,

kõik hele hääbuvat näib hallis sumas.

 

Ja järsku nagu laval vaheriie

nüüd udu kerkib üles läinud ajalt:

kui mälestuste saar – ees noorusajad.

Kus on vaid paat, mis sinna võiks meid viia?

 

1986

****

Mats Traat (1936)

Pühajärv,

Su põhi on must

ja pime.

Kes sinna vajub,

see ahmib päikseta ahastust,

minetab nime

ja kõiksuseks hajub.

 

Nagu kodumurdeta rahvas.

 

1973

Pühajärve pildid

Aleksander Suuman (1927-2003)

I

Mööda erekollast purret,

mis vabiseb jalgade all,

astub kuu üle järve,

kus tulikate vahel

tantsivad linalakk-kased padespanni,

hallikassinised udusokid jalas.

II

Suur Vanker

kukkus kummuli järve.

Nüüd kuu ujub kõrkjate vahel,

vesiroos suus.

Nüüd, tähed käevangus,

jalutavad linaskid mööda muda.

Häda pol midagi.

III

Heinakuhjad

nagu vatravad eided,

pisikeste peade

ja tüsedate taljedega.

 

Oja-onuke,

silmini täis,

lengerdab lustakalt

järve poole.

 

Siiradi-viiradi

kulpjal kõrremaal

helpleb jalgtee

kui hagijas.

IV

Pronksist põllu

ja vaskse heinamaa vahel

jookseb hõbedane jõgi.

Mööda jõge jookseb tuul

kõrkjaisse,

mis on nagu roostes traadid.

Igaüks neist sosistab talle:

Olen üksi.

Olen üksi.

V

Sügishommik.

Järv supleb udus.

 

Pole midagi näha

peale alasti halapaju

harali silueti.

 

Pole midagi kuulda

peale murduva-mängleva jääkirme

üksluise klirina.

 

Pole midagi tunda

peale soovi

joosta mööda sooja

ja rohelist kallast.

VI

On noorkuu

kui huupi pistetud koma

keset pikka

tumesinist luuletust.

Ütlemata sõnade kumin,

ära pigista nii kõvasti.

Valus on ju.

 

Pühajärve. Sügis 1962

Pühajärve ema, sõdalase lesk

Lehte Hainsalu (1938)

Muistsel ajal laasi leidus,

kus on linnu jalg vaid keksind,

kuhu võõras eal ei eksind.

Elas eit seal metsapeidus,

hiiu kavu, mehe rühti,

mõõtis laialt metsa-alust.

Eemal elust, ilma jalust

ei ta üksi kartnud ühti.

Viis tal poega kasvas kukil,

viis tal möllas mürakaru,

rõõmust rõkkas laas ja aru,

eidel õhe põsenukil.

Selles hellas õnnepidus

sõjasarv kui kaaren huikas.

Nagu ärkvel hammas tuikas,

vana valu võrseid idus.

Eit kõik aknad kinni mattis,

aga sõnum kätte jõudis,

sõjasõnum poegi nõudis.

Vesi eide pilgu kattis.

Poisid olid kohe traksis –

seni tühjalt aega viitsid,

mängumõõgal ohtjaid niitsid,

kas see meeste vaeva maksis!

Surmaohtu, võitlusmaru

õige mehepoeg ei põlga.

Kui on käsivart ja õlga,

siis on oidugi ja aru.

“Küsib isamaa me higi.

Kallis eit võid hiljem nutta,

praegu kähku aita rutta,

tubli moonakott sea ligi.

Ei me lähe sõtta kauaks,

lahing meeste käes ei veni.

Noorem vend las jäägu seni

pesamunaks, ukserauaks.”

Vööle mõõk ja selga vammus,

vennad valmis sõjaretkeks.

Eite kaisutasid hetkeks,

läksid öhe südis sammus.

Kostis sõda metsa takka,

kuuldi huikeid lõõbikära,

hooste hirnu, relvatära,

nähti tule punast lakka.

Noorem vend ei leidnud püsi.

Ja siis eite embas äkki,

näitas tare poole päkki,

nagu oleks püksis süsi.

Eit ei hüüdnud, jooksnud takka.

Isust ilma, unest ära,

kuulas ahnelt tapakära.

Kuni äkki kõik jäi vakka.

Hirmus aimus hinge asus,

ema räti umber rabas,

luusis lanes, roitis rabas,

kahlas kõrges laibalasus,

välku lõi ja vihma kallas,

sumpas läbi vereojad,

leidis kätte poisid-pojad,

leidis kõik nad surmavallas.

Ema lapsed kokku kandis,

ise tuikus-suikus jalgel,

kaevas hauad täiskuu valgel,

viimset korda suud veel andis,

käharad kõik kauniks silus,

enne kui need mulda peitis.

Väsind, kääbastele heitis.

Elutöö kõik kalmuvilus,

milleks köhmid vanuigi,

kui sul köhmida ei maksa.

Tundis, nuttagi ei jaksa,

kuid ta nuttis ometigi,

vaevakrambis kulmukaared.

Kus on mure lõpp ja algus?

Pühajärveks vesi valgus,

Aga kääbastest said saared.

 

1974

See linn on Tõrva

Sven Malm

See linn järvesilmade vahel,

see linn iial meelest ei lähe.

On kaunitar Õhne ta pulbitsev soon.

On Tikstele ööbikud kuulsust toond.

 

See linn kauni Tantsumäe kõrval,

see linn on mu kodulinn Tõrva.

See linn kui õitsev lilleaed,

see linn on mu nooruseaeg.

 

Ulatub üksik mänd üle ümbruse puude,

ta latva peitnud end Tantsumäe kaitsevaim.

Ei teda hirmuta karmid põhjatuuled,

jälgib, et kaunina püsiks me kodulinn.

See linn on mu nooruseaeg.

See linn on mu nooruseaeg.

Jaanipäev Tantsumäel

Sven Malm

Jaanipäev Tantsumäel kokku meid esmakordselt tõi.

Käsikäes kaua sääl otsisime jaaniõit.

Jaaniööl tantsu lööb Hämarik oma Koiduga.

Samal ööl Tantsumäel tantsisid sa minuga.

 

Jaanipäev Tantsumäel kokku meid esmakordselt tõi.

Sel kaunil ööl sinu sädelev naeratus mulle taeva maa peale tõi

ja kauaks vee sinu pilk nõnda vallatu

meenutab jaaniööd sinuga

 

Jaanipäev Tantsumäel kokku meid esmakordselt tõi.

Koduteel käed mu kaela ümber lõid.

Kolm tähte ülal särasid, kui vallatus tuhinas suudlesid mind.

Kolm tähte peitu pugesid, kui silmakirjaks noomisin sind.

Kodulinnale

Vello Jaska (1949)

Tõrva kui looduse ime

seisab maanteede ristmikul siin.

Pole eales armsamat nime,

mida hinges

                kord kaasa

                               ma viin.

 

Helgib taamal kui tähted hõbe

Vanamõisa ja Riiska järv.

Koduakendes mänglevad tuled,

nagu

                  virmaliste

                                  võluvärv.

 

Tärkab kevad Tantsumäe nõlval

kuldse päikese lembuses.

Kastepärlid on sädelemas

koduaedade

                                   embuses.

 

Tikste orus, Õhne jõe kaldail

linnud kaunimaid laulusid loovad.

Pargivaikuses loojuvad kiired

udukangast hõbedast koovad.

 

2008

[Tõrva]

Vello Jaska (1949)

On paiku küll

             lähemaid, kaugemaid,

kuid ühte neist südames

             kanname vaid.

Meie armas kudulinn,

             Tõrva on see,

siia kõigile alati

lahti on tee.

 

                              Siin lilli täis aiad

                                         ja pargialleed

                              ning uduloor hõljumas

                                        järvede veel.

                              Lossivaremeis Helmes

                                        hõljub ajastu hõng

                             ja päikeses sillerdab Õhnejõe lõng.

 

Laulab hümni

           Tantsumäe mändides tuul

ja õiteleumest kiirgavad

           põõsad ja puud.

Siin rõõm ja mure

          vaid ühte meid seob

ja kestma meist

           jäävad

meie ühised teod.

 

1998

Mälestuste Tõrva

Sulev Tailo (1920)

Veel nüüdki tungib mu kõrva

üks leekideahne aasta.

Ma kuulen, kui hüüab Tõrva

läbi aastatepikkuse saasta.

 

       Nüüd päevade lehist takku

       ketrab lõputult pimedusriik.

       Veel Kalevil kaljuprakku

       on takerdunud vabaduspiik.

 

Koovad päevad vaid valu ja piina,

seda hinge enam juurde ei mahu.

Tean, tõe kord koju saan viima

üle tuhande kalmuderahu.

 

       Siis Tõrva mägedel leegib

       taas tulikuid jaaniööl.

       Ei murda küll jõua keegi,

       kui võitluseks mõõk on vööl.

 

Lööb õitsema järvederinges

vesirooside igatsev palmik.

Seal tunnen, kuis saabujal hinges

on valminud tänusalmik.      

 

      Nii heliseb viisideahel

       igal õhtul ja hommikul kõrva.

       Kord kustub öö meie vahel,

       sinitaeva ja –järvede Tõrva!

Mälestus Tõrvast

M. Karjahärm

See kunagi, kunagi oli,

kui õitsesid noored puud.

Üle pilvede mõtted kui tulid

ja latvades kõneles tuul.

 

Ref.: Meie ümber taas Tantsumäe männid,

on imehea – nagu siis

meie kõrvuti kõnniks

öise Õhne jõe kallaste peal.

 

Sa vaatasid rahutuid tähti,

kohal metsade kumavat kuud.

Vikerhelkivais värvides lehti,

kus muusikat kanneldas tuul.

 

Me metsad vaigused kajad

nii kumedalt kutsusid meid.

Siin algas ja lõppes rada,

 mis kummalgi omaks meil jäi.

 

Aeg pagenud kuskile ära –

uus päevad mõtete ling.

Kannab järvede mõtliku sära

kõik olnu ju tuleva ring.

Laul kodulinnast

Kenas väikses Tõrva linnas

sündisin ja kasvasin.

Nagu taim, mis mullapinnas,

siin ma suureks sirgusi.

                Kevadel ma Keisripalust

                sinililli noppisis.

                Õhne jõe niidukäärult

                kullerkuppe korjasin.

Vanamõisa järves tihti

käisin suvel suplemas.

Tantsumäe kõrgel pervel

kaunist laulu kuulamas.

               Tikste oru ürgsest ilust

               noor ja vana joobuvad.

               Selle põlispuude vilus

               hellad tunded ärkavad.

Tahaksin nüüd valjult laulda,

otse rõõmust hõisata:

“Küll on kaunis minu kodu,

minu väike sünnimaa!”

 

1998

(Mare Reinumäe luuletusest lauluks kohandanud ja viisistanud Hilda Pikkur.)

Kodulinn, mu Tõrva

Autor teadmata

Pole ilmas linna

armsamat kui Tõrva!

Oled eemal koduraalt, -

oi kuis ihkad sinna!

 

            Tussimets ja Keisripalu,

            Vanamõisa järve veed,

            Tsistremäe ja Luhapalu, -

            kellel tundmata nood teed!

 

Igas paigas ilu,

mets ja vetevõlu.

Ümberringi orud, mäed,

nendest rõõmu näed.

 

            Tikste oru vaiksed rajad,

            Veski pais ja Riiska järv

            kutsuvad, kui puhkust vajad

            või sul pinguli on närv.

 

Ela, kosu, kasva,

kodulinn, mu Tõrva!

Tõusid tuhast varemeist

kaunim veel kui enne.

 

             Sinu aiad, luhad laiad,

             metsapargid viludad,

             nendest õhkub maa hõngu,

             kodutunnet õdusat.

 

1981

Legend Tõrvast

Vello Jaska (1949)

Kord juhtumisi kuulsin

üht imelist legendi

ma oma vanematelt

kauges lapsepõlves.

                 See haaras

                 minu mõtted sedamaid.

                 Sellest kujutlusse

                 kaunid meelepildid jäid.

 

See legend on Tõrvast,

mu kodulinnast väiksest.

Siin kõrged mäed

ja metsa tume viir.

Siin järvepeeglid

sillerdamas päikest

ning pargipuudel

 mängleb silmapiir.

Siin kõrgel taevas

lendab sinilind.

See võõrsilt koju

ikka juhib mind.

 

Ei mõistnud ma vee aastaid,

mis aaret endas hoidsin,

mis salasõnad minus peidus.

             Nüüd aga

             tean ma seda kindlalt vaid,

             et meist ja meie linnast

             aeg kauni legendi lõi.

 

2008

Tõrva Tõnise laul

Vello Jaska (1949)

Ma olen Tõnis,

on tõsi see.

Ma rändan ringi

               metsades.

Siin kändest

               tõrva põletan.

Sest Tõrva Tõnis

               olen ma.

 

               Mul koduks mets,

                                see tume laas.

               Ja toaks on

                              tuulte tallermaa.

                 Mul sängiks

                                 samblasüli soe.

                 Ning taevast

                                 taevatähti loen.

 

                                 Siin puudele

                                                ma jutustan,

                                 kuis tules kännust

                                                tõrva saab.

                                 Kuis varjud

                                                 põgenevad eest,

                                 kui leegid

                                                löövad lõkkele.

 

                                                               Nii taandub mets,

                                                                                see tume laas

                                                               ja ükskord

                                                                                rohetab siin aas.

                                                                Ja rahvas

                                                                               siia kodu loob.

                                                                See on mu

                                                                               unistus

                                                                                               ja

                                                                                                                          

                                                                                              soov…

2008

Suveöö Helme kantsin

Hendrik Eichenbaum (1925)

Päiv om lännu mõtsa taade,

põllun lõpp om tettü tüül.

Järvest üle luhamaade

tõusep auru suve üül.

          Helme pargin Vanemuine

          sõrmip kandlen tantsuviit.

          Jaanipäeva õhtu suine,

          mäe pääl lõõmap tuleriit.

Pidulisi tulep kokku

aurupilvest, õhust, maast.

Kik kes lännu ajalukku

kas vai ennemuistsest aast.

         Laulu lööva sõbra, velle,

         kellen mulgi meeste järg.

         Siin om pantu sõsarelle

         pähä karikakra pärg.

Pruut viip allik-aldjal elme

ohvriss oma kaela kiist,

sõnup loitsu, soovi salme,

sigivust juup selgest viist.

          Peig läeb Keisripalu mõtsa

          otsma sõnajala õit,

          et saass igavesti otsa

          tapluse ja surmasõit.

Kantsi lossi-varemeten

kõmap vaherahu trumm,

tõstesilla väratiten

valvepostin Anna lumm.

          Taeva temple pilve sängin

          Ehal musu annap Koit.

          Maa pääl elu, surma ringin

          valgusel piap jääma võit.

 

2003        

Orjakivi

Jakob Tamm (1861-1907)

Helme mõisast eemal

maanatee ääre sees

seisab kivi kindel

kraavi kalda ees.

 

Kui vast möödakäija

teda vaatma läeb,

isteastet kohe

kivi küljes näeb.

 

Orjakivi nimeks

on sel kivil veel;

tema üle nõnda

räägib rahva keel:

 

Helme mõisas ori

suisa sõgenes,

piinajate paeltest

ära põgenes.

 

Halastust tal polnud

kurja kupja käes;

väljal vaikust otsides

viimses rammuväes.

 

Hirmsad haavad ihus,

verevermed pääl,

ihaldavalt ihkas

surmakohta sääl.

 

Jooksul aga lõppes

jõud tal jalge seest:

kõva külma kivi

leidis tema eest.

 

Selle kivi pääle istus

maha mees,

et võiks surma minna

vagususe sees.

 

“Oh sa kuri kubjas!”

ärkas rinnas hüüd:

“Süda sul kui kivi,

kuhu istun nüüd!”

 

Aga vaata, ime

sündis otse sääl:

tundis mees, kui istuks

pehme padja pääl.

 

Unerammestuses

mõtles kurtja meel:

“Halstus ei ole

ilmast kadund veel!”

 

Kui ka kõvaks kiviks

sundja süda jääb –

kivi ise kohe

lausa pehmeks läeb!”

 

Selle peale vajus

rinnale ta pää…

Oh, kuis oli uni

nõnda magus, hää!

 

Ja kui sinna saivad

orja otsijad - 

külma surnukeha

kivilt tõstsivad.

 

Aga imestusel

polnud piiri sääl:

isteas oli

kõva kivi pääl.

Ohver

Lehte Hainsalu (1938)

Ennemuiste, kui Helmesse linna rajati,

võtmehoidjaks üht südikat näitsikut vajati.

Ja see tüdruk, kes allikal ujutas kannu,

täitis riista kolm tunnikest järjepannu,

nõnda sügavalt mõtles. Siis täitus ta kann.

Tüdruk ütles: “Mind võtke. Mu nimi on Ann.”

Vähe elanud ta, vähe elust veel teadis,

linna käekäigu enesest ülemaks seadis.

Pühas allikas tütarlaps luikpuhtaks küüriti,

anti võtmed ja nurgakivisse müüriti.

Uduhämaralt kostis ta vanglasse sinna,

kuidas velled ja sõsarad ladusid linna.

Kerkis Helme nii ilus ja uhke ja jõukas,

sõjakäigule himukaid vaenlasi tõukas.

Kaua piirati linna suurtükiga lasti, aga

linn oli võlutud nähtavasti.

Sestap allikal eideke, ristluudest kange,

kinni võeti ja küsiti, linn miks ei lange.

Hoidis eideke kannu ja vaikis kui haud.

Palju elanud eit, palju elust ta teadis,

enda olemist linnast veel tähtsamaks seadis.

Pole nutuväärt linn -  selle uue võib laduda.

Eite üksainus on, ei ta raatsi veel kaduda.

Naine kostis, kui jutud taas surmale tüüriti:

“Teada saage, kes tüdrukuist valdijaks müüriti.”

Küllap lootis, et pikemalt kinni ei peeta.

N i m e nõuti siis talt. Ei saa poolikult reeta.

Piisku läigatas vanas käev väratav kann,

kui ta kogeldes ütles: “See nimi on Ann”.

Nagu vaenlane teada sai tüdruku nime,

kohe uduloor linna eest langes kui ime,

kohe sülgavad suurtükid täpipealt tabasid,

kohe orjusse suruti helmekaid vabasid.

Lasti pihuks ja puruks kõik majad ja taremed.

Sissemüüritud Annega püsti jäid varemed.

 

1974

Võluläte 

Viktor Kollin (1927-2008)

Kurval meelel saatis sõtta

neiu oma kallima.

Hingevalus rohtu võtma

tõttas Helme allikalt.

“Võta minu soovi kuulda!”

palus neiu lätte ees.

“Aita minu peiul tulla

võitjaks raskes heitluses!”

                            Ref.: Helme lätte peekris

                                     imerohi keeb.

                                     Tema hõbepeegel

                                     kaunimaks meid teeb.

                                     Lätte vete kõne

                                     saladuslik keel

                                     vestab suurest õnnest,

                                     mis meid ootab ees.

“Kui sa soovid,” lausus läte,

“oma peigmeest näha veel,

anna oma helmed minu kätte

igavesti hoiule!”

Pärleist, mida kinkis neiu,

tundis rõõmu vetevaar.

Lahkest neiust, vaprast peiust

saigi õnnelikem paar.

                           Ref.:

Muistne ordulinnus ammu

hääbunud on aja ees.

Elu astub julgel sammul

talurahva majades.

Helme allikas on jäänud

võluväena elama.

Tema lahkust aja käänud

pole suutnud keelata.

                           Ref.:

Sant pulmas

Lehte Hainsalu (1938)

Valge külas pulmi peeti.

Tongutades kepile,

pidumaja trepile

pime kerjus pojast veeti.

Siin käib rõõmurahva trall,

kuidas, räbal, tulla võis ta!

Kodutust kes suudaks mõista

looja helde päikse all?

Mis teab küllaline näljast?

Tervisest mis terve teab?

Õnne teenituks ehk peab,

vaesus on kui laiskus väljast.

Tagakambris laud kaeti,

lõhnas sült ja vulksus viin.

Sant on üleliigne siin,

kerjalised trepist aeti.

Ei see tohi olla äge,

ilma armust hing kel sees.

   Pojast hoides astus mees,

astus tiidsalt ülesmäge.

Pimedal on võluvägi:

Suureliste tühisust

nägijatest rohkem nägi.

Leidis tiidakile tares

leivatüki, seljatoe.

Jälle tuksus veri soe

hädalises inimvares.

Sirevil ta ahjupingil,

tuli peale mõnus tukk.

Nii kui kires kesköökukk,

virgus vaevamõttel mingil.

Täiskuu otsaaknast vaatis,

kustund silma säratas.

Kerjus poisi äratas,

pulmarahvast kaema saatis.

Poeg käis vaatas: “Makava,”

vajus maha, uinus ohkelt.

Isa arvas aimusrohkelt:

“Küll nad tandsma nakava.”

Poiss see lõõskas, suugi praotas.

Suhas sandi sammulohin,

uhas suurte vete kohin,

maa pealt pulmaküla kaotas.

Ärkas pere, imestas:

Valgjärv silmi pimestas.

 

1974

Kodulävel

Vello Jaska (1949)

Ma oma lapsepõlve

                esimesi samme

olin hakanud vist

                üsna vara tegema.

Aga selleks kulus

kuid ja päevi,

kui mõndagi maailmast

                 suutsin tajuda.

 

Ma vargsi kodulävelt

                  pilgu heitsin

üle õue,

                  mis nii avar näis.

Siis seisma tardusin

                  ja viivuks tundus,

et aeg mu ümber

hetkel seisma jäi.

 

Seal tundma sain ma

                 ema hingesoojust

ja isa elutarku sõnu

                 kuulsin tihti.

Seal mõistsin ma,

                 miks päike õhtul loojub,

miks sügismaru

                  puudelt lehed viib.

 

Seal nägin, kuidas

                  kirkad koidukiired

kastepärleist koovad

                 võlukeed.

Ja et päris

               koduvärava alt

suundub kaugustesse

                kitsas looklev tee.

 

Mu meelde jäid need

               haljad viljapõllud

ja karjamaa ning

               kaevu ürgne viis.

Ja taamal kingunõlval

               kohav puudesalu,

kus tookord lõppes

                minu silmapiir.

 

Kuis tahtsin siis,

                et alatiseks kestma

jääks kodulävelt

                süüviv nägemus.

Et iialgi ei vaibuks

                 kodutunne,

et jaguks õnne,

                jaguks armastust.

 

Ent aastad läksid,

               aeg ei seisatunud.

Mind kodunt ära viis

                seesama tuttav tee.

Kuid unelmates tihti

                nagu tookord

ma oma kodulävel

               seisan nüüdki veel.

 

2008

 

(Vello Jaska on sündinud Pikasilla lähistel.)

Kodutalu

Vello Jaska (1949)

Ma tervitan sind,

armas kodutalu,

mis täies hiilguses nüüd

seisab meie ees.

      “”Sind kandnud hinges,

         süda tulvil valu,

          ka siis, kui käinud

          kaugel võõral teel…””

 

                           Sind ajatormid

                           oma karmi käega

                           kord hoolimatult

                           põrmu sõtkusid.

                                      “”Ja minu hinge

                                         mälestustelaeka

                                         nad igaveseks

                                         ajaks avasid…””

 

Ma uskusin ja

lootsin kogu hingest,

et õiglus võidab ükskord

ülekohtu ees.

        “”Kord jälle vabana

           ja võitmatuna

           saan seista kodutalu

           tanumatel veel…””

 

                            Nüüd tänan sind, mu saatus,

                            usk ja lootus,

                            et unelmatest

                            tõelisus on saanud.

                                         “”Siin tervitan sind taas,

                                             mu kodutalu,

                                             mu unistuste

                                             kauge õnnemaa…””

Koduõuel kasvab kuusk

Vello Jaska (1949)

Mu koduõel kasvab kuusk

võimas iidne puu

aastkümneid on ta olnud

mulle silmapiiriks

tema okstesüles

                  peitub mälestus

                               kaugetest aegadest

igas tema okkas on midagi möödunust

kuuse pahklik tüvi

levitab läinud aegade hõngu

tema tugevad juured

sügavale maamulda kaevununa

väljendavad elutahet ning jõudu

alati vaatlen teda sügava hardumusega

minu ema vaateles teda sügava heldimusega

sest selle puu juured said mulda

kunagi ammu

just tema

käte läbi

 

2008

Koduteel

Vello Jaska (1949)

Ma rändan tihti mõttes

lapsepõlvemaal,

kus avar koduõu

ja sinav taevakaar.

     ““Kus tuttav koduvärav,

        kaevu ürgne viis

        ja taamal kingunõlval

        kõrguv püha hiis.””

 

Seal puhkes jaaniõhtul

õide sõnajalg

ja lõkkekumast

õhetasid palged.

      “”Seal suveõhtulumma

         varjas uduloor

         ning hümni kodust laulis

         ööbukute koor.””

 

On aastad sellest koonud

ajamerelaineid,

mis kandnud endal on

võõraid ideaale.

      “”Ei kätkenud need

          armastust ning hellust

          ei kodutunnet,

          kauneid unelmaid.””

 

Mu lapsepõlvest jäänud

üksnes mälestus

ja isatalu varisenud

põrmuks.

       ““Kuid lootus hingepõhjas

          siiski elab veel,

          et saan kord käia taas

          ma oma koduteel.””

Laul kodusest Pikasillast

Vello Jaska (1949)

On igaühel kuskil peidus juured,

igal laevalgi on ankrupaik.

Igal majakal on oma tuled,

igal lillelgi on oma läik.

 

                       On meie kodu Vooremäe nõlval,

                       kõrgumas kus Pikasilla kaar.

                       Elanud me üheskoos siin aastaid,

                       see on meie ainukene rõõm.

 

Meid hellitavad Emajõe lained,

igatsevalt lõnab mustav muld.

Sinitaevas vabalt lendleb linde,

valges lumes uinub kasekuld.

 

                           Nüüd hinges kannan ikka sind,

                           mu kodu, vanemate armastust ja hoolt.

                           Et ei iila rohtuks kaunid rajad,

                           ikka jagaks vaimuvalgust kool.

2001

Metsa veerel väike maja

Johannes Taul (1922)

Kui päike taevas käib kõrgel

ja saabunud kevad on taas,

siis loodus jälle on virge

ja lilledest kirendab aas.

Mind rännuärevus valdab

ja kaugusse sööstaksin ma.

Siis sinna ma ruttaksin,

kus ammugi ootab mind

koduselt kohisev laas.

 

Refr.: Metsa veerel väike maja

          varjul pärnapuude all.

          Õitseb tooming aia taga,

          varsakapju allikal.

          Seal kord minu kätki hällis,

          ammu, ammu oli see.

          Kuid mu kodupaik, nii kallis,

          ealeski ei unune.

 

Ma tihti mõtetes rändan

koduniitude kastesel teel

ning karjakelli ma kuulen

veel kaikumas loojangu eel.

Ja memme käed imehellad,

kui paitaksid väsinud pead.

Unelaulu laulab ta,

võiksin et uinuda nõnda

kui kord lapseeas.

 

(Johannes Taul on sündinud Riidaja vallas)

Kodu

Erni Hiir (1900-1989)

Ei lagendikke, välju vabu,

vaid aina nii sünki noid

padrikuid, pidemmetsi, rägastikke,

mülkaid, laukaid ja rabu,

jõhvikuin, kuluheinan soid

umbjärviga täis soetõlvu ja kalmust,

mätlikke niite roosteveen kui lägastikke

ümber jändrikmändade või leinakaskede salu,

äären palukmarjade kusiratsikrikka palu.

 

Äkki, kuid ootamatult siis

võssa eksind väsiva ränduri een:

ei uritulede lohutust, ei palvelushiis,

ei lummutuski peletava näki,

vaid kuskilt kui peotäis almust

lepastikku peitunult,

otsekui avarusest heitunult

paistub pagevana ribake liivalagedad mulda!

Isegi valmistataks’ põldude kulda

eemal künka siilule kogut

hundisavist, mille huumendand hoolsuse higi.

 

Oo, soojust, mis viirub südamelle ligi!

 

Eks tagan seal sööti jäet kingu,

läbi uudismaie kütise urivingu,

äären sõnnikrugaden kesa,

ennäe! kui külmast võet nurmkanad,

kakend, maa ligi ja vanad

hoonete logud.

 

Neid terve seal trobikond,

kummaline tiivutute pesa,

ümber mille paimendab inimen,

tundmatuseni tuim, tusani sond!

 

Pesan ju sellen mu ilmaletuleku kisa

esakordselt lõikund õhku

kui päeva igatsev agu!

Tööga vaevalt emaüsast

varakevadel siin ellu viskund,

mil uudismaal alata vagu

kavatsend isa ja vanaema kiskund

parajasti õlgkatuselt põhku,

nälja aal mida loomile söödaks heita.

 

Põhust kuid sellest sõim mul sai,

kuhu mind taheti kisalist peita,

lausuden: vakka, pai-pai!

 

Siin ma kuid siiski inimeseks sirgund,

oo, olen siit võitluseks ja eluks virgund:

emalt mul süda ja isalt mul sooned,

rabade, laugaste, metsade heitlik hing,

laantetaguse mere muinasjutlevad jooned

mu hergavain silmin ning

veren lõõmab põldude sigitav huum!

 

1926

(E. Hiir sündis Taagepera vallas Karjatnurmel Ala-Pääbu talus)

Kodule

Lembit Eelmäe (1927)

Hall majake suuretii veeren,

kun vangerde login ja tolm…

Seis sedäsi kodu mu meelen

ja aast, ku mul aastit sai kolm.

 

          Kaits pihle all köögiakne,

          aia asemel kuuseekk

          ja eki all pujuse, takje,

          mäel kajo man murutekk.

 

Kolm piindretäit lille aian,

sinilillakas sirelimõts,

üits asi neid lilli kaian

iki laulu mul valla võts.

 

          Paar puhmukest sitikumarju,

          tõne punasit õrakit,

          perveveeren all tuulevarjun

          kasve kõrvitsapõrakit.

 

Vii mälete mõtsikut uibut

ja rootsikut reegipuud

ja nänni, kes uibi all toibut

mu tillukest, vallali suud.

 

          Vana, suitsunu sepikoasara,

          esä ääsi een must ku tont.

          Sepälise tulliv’ ommuku vara

          – taht ravvute obesekont.

 

Ääsin tantsu lei punane kikas,

ohass rasselt nahkine lõõds,

ku põllumiis põline rikas

esä sente peo pääle mõõts.

 

          All loosu pääl lohu veeren

          jo mängit sai pimmeni,

          sopp põlvini saapaseeren.

          Poiss, reo, teit sa nimme nii?

 

Ku pallu sa palle ja luni,

nänn tuppa mu ära viis,

kun õrnuke latseuni

mut uuts ja uneviis.

 

          Ku süäüü tunni leive

          ja kukseve kellakäo,

          mu näo pääle aseme teive

          õbekõllatse unenäo.

 

Pääl sirave pelleriini,

kos lennässiv’ libliku,

laassilmne ja –siibuge kiini

ja mu vellerübliku.

 

          Ja ainult mia ‘s saa maast valla

    - jala kinni ku pakelden,

    tuuleterägi siibu alla 

    ei ikken ei kakelden.

 

Es saagi ma sedäsi nätä,

mis om tagan Veinpärgi mäe.

Ja täädä, kas suure ei petä,

et üüse sääl makas päe.

 

          Sai ommuku alle ma rahu,

          et unen sii olli kik,

          mul kudaki pähä es mahu,

          misjaoss om küll üü nõnda pikk.

 

Kõrd aig olli niikaugel aga,

et ehen uuts koolitüü,

üü läbi ma sis es maga

ja ommuku ‘s juu ega süü.

 

          Ku lätsi, sis vihma lagast

          hall septembre päeväsoss,

          varsti paistegi puude tagast

          Õhne jõgi ja Holdre loss.

 

Om meelen, ku õpeteje

mult küsse: “Kas tähti täät?”

“Joba loe ja ka Issameie

teil üles või ütelde pääst.”

 

          Ei mõista, ei suta usku,

          et kodu nüüd harva ma näe,

          ma tunne, et mujal jusku

          nõnda lämmeld ei paist päe.

 

Om kadunu esä ja emä,

lännu velle ja sõsare

ja ümmer mu kodupesä

kasvav’ vitsa ja võsare.

 

          Kullatüki – mu esä ja emä,

          mu memm ja vanamiis.

          Saass kudaki ellu viil nemä.

          Me ei tää, mis ma ärä tiiss.

 

1973

 

(Lembit Eelmäe on sündinud Holdre vallas)

Koduretk

Salme Raatma (1915-2008)

1. Kivimäe

Sõsareke, sõtsikene,

oh minu hella õekene!

Tahtse mia tulla tuhat kõrda,

kaema kävvaä ja kõnelde,

süäme päält ärä ütelde

kik, mis mõne metsa taka,

mitme maa ja mere taka

miilde tullu, henge jäänu,

ammuki ajanu ütleme.

 

Nüid mia tulli, nüid mia olli,

kaie kadajit Kivimäel,

taevavõtmekesit tuhansit.

Kaie Sulle silmä sisse,

kui me käevangun käiemi,

kateksi kõrvutsi kõndsemi

nigu latse Lantsiorun,

Aindujaagu õunaaian,

Õhne jõpervi piti.

 

Ilmaimet siss uutsemi!

vannu aigu nüid ikemi…

 

25.5.1991

2. Puu om kõvaste kasunu

Mõts on kasunu kojani,

lepäpuhmas pumba manu,

ravvakoli kik kotus täis.

 

Saisva viil tamme tõsitse,

kasunu om kolmekõrdses,

toes pantu taevalaele.

Pedajä ja kuuse, kase,

mõtsapuu mõnetsugutse,

keväjese kõevaossa

kiikva üle kesäperve.

 

Kullerkupu kõnelese,

meelespää mutku äitsenese.

 

Midä mia kaie, midä mia näie,

sii miu silmä valla teie,

suu pandse sõnnu tegeme:

Iks seda samma

Maakest omma

ütski vägi ei võtta saa.

 

Iks sedä samma

Maakest me omma

kigest hengest ma kallis piä.

 

15.6.1991

3. Aindujaagul

Lätsi kaema kodukotust,

otsma oma ahjuaset,

nurgakest, kos nuur om oldu,

emä ilmale mu toonu.

 

Es taha ikke, es õhate,

hädä hääl olli otsa saanu,

suu olli tühi ja tõsine.

Kaieve silmä selgeste,

otseve ilma ikute.

 

Iku aig om müüda lännu,

viha om vällä valetu,

tuul om toonu tolmu pääle,

vihm om uhtan ja uputen.

4.

Es saa istu, es saa

kaia ussaiast edesi ütsinde.

Võõra vahtseve varju alt,

mõõtseve mõrru mõttege.

 

Maja puha maha kistu,

tarest ei tunne tuhkagi.

Tahtse muldre pääle istu?

Esä hääl kui kõrvan küsse: -

Kas sa jalgu ei puhkagi?

 

Essä õnnis, ooda avvan!

Ooda, aiga om ommengi.

Rahepilv viil puie kotal,

päevlik paksu pilve taka.

Ooda ära hommikuni –

ütskõrd om õigus õvve pää!

 

15.06.1991

(Salme Raatma on sündinud Helme vallas Liinakülas)

Hummuli kooli laul

Vello Jaska (1949)

Me tuleme kõik

oma lapsepõlvest.

Jäi saatjaks teele

kodukolde hõng.

Nüüd oma kool,

seesama Hummuli

meid ühendab

kui habras elulõng.

 

            See lummav maja

            iidse pargi servas

            meid majakana kutsub

            ikka veel.

            Ja koolikella

            tuttav häälekaja

            kui ema laul

            me hinges heliseb.

 

Siin puude vilus

õitseb meelespea

ja aed on tulvil

vikerkaarevärve.

Õrnsametise

muruvaiba süles

näed sädelemas

kirkaid kastepärleid.

 

            Kui ükskord aastad

            sinilinnu tiivul

            meid lahutavad

            sinust, kallis kool.

            Jääd südamesse sa,

            kui kauge aare,

            mis kiirgab töökust,

            armastust ja hoolt.

Sangaste rukis 

Viktor Kollin (1927-2008)

Kured viisid kaasa viimsed lahked ilmad.

Kõikjal sügisnukrus astub vaid.

Metsaveerel paitab põllumehe silma

uudserukki roheline vaip.

Muld ei karda talveiket pikka.

Maal on lausa vägilase jõud.

Igapäevast leiba ta meile annab ikka,

kas olgu vihm või kurnav põud.

                      Ref.: Kui rukist näen Eestimaa väljadel,

                               tean, leib meie laualt ei kao.

                               Kõik saagid, mis sündind ja sünnivad veel,

                               jäägu me jäämise jaoks.

Päikesekangur põimub kullendavaid niite

salamahti vilja kangasse.

Leivavili liigub oma loojat kiites

iidses koduhällis – Sangastes.

Igas viljapeas on taeva andi,

igas kõrres visa töö ja hool.

Rukis, millele siin kodunimi pandi,

on saanud kuulsaks mitmel pool.

                       Ref.:

Sangaste väljadel 

Viktor Kollin (1927-2008)

Põlispuude hõlmas majad,

iidses pargis uhke loss.

Kodutunne ammust ajast

siinset rahvast hoidnud koos.

Majand väike, pere väike,

katsepõllud väiksed ka.

Soojust mõõdab lahke päike,

saaki jagab helde maa.

                        Ref.: Sangaste väljadel sündinud rukis

                                 piisavalt pakkunud leiba nii head.

                                 Kes seda leiba on veidigi pruukind,

                                 maitsvamat pala ei soovida tea.

Leivavilja valikseemet

üle saja aasta siit

nagu mõnda kallist meenet

põldur külviks kaasa viib.

Rukis nurmel, rukis haual

sordiloojat meeles peab.

Meie rahva toidulaual

olgu jätku leival heal.

                         Ref.:

Sangaste valss

Tiina Jakobson (1960)

Kõigil on kodu siin ilmas

ja paljudel Valgamaal,

Sangastes Lossiküla

kutsub meid taas.

Väikses koolimajas

saatis meid armastus, hool.

Südames heliseb aegade viis,

sest mälestust miski ei vii.

 

       Sangaste, metsapark, tammeallee,

       kodune taevas ja järvede veed

       meid tagasi kutsuvad need.

       Sangaste, lossitorn ja pargiteed

       siin ammused tuttavad,

       sõbrad nii head – küll kohtume jällegi pea!

 

Aeg ruttab linnutiivul,

ei möödunut tagasi saa

elutee lahku meid viinud

me väikesel Eestimaal.

Meenutame neid aastaid,

mil olime, naersime koos –

kodul on kahju meid jällegi saata,

kuid talle me laulame koos.

 

Sangaste metsapark, tammeallee…

Puka valss

O. Roots

Ajal on alati kiire,

lapsepõlv möödub pea.

Kuid temast me kaasa endaga viime

mõndagi armast ja head.

 

Ref.: Puka, mu kodu

keset Lõuna-Eesti haljust

laiub ta,

Ebumäe päikesesoojal

nõlval käidud teed!

Kui armsad need!

Puka, mu kodu,

mulle andnud

oled palju, palju sa,

südamesoojas sind

ma hellalt hoian veel!

 

Maanteede heledad paelad,

rohevad metsvööd.

Ja põllud, kus vili sirutab kaela.

Käed tihti karedad tööst.

 

Hällis kord kuulatud viisid

kajama hinge jäid.

Ja kuigi mind rännud kaugele viisid,

nüüdki kui kuuleksin neid.

Laul armsast Laatrest

Jaan Sõrmus

On kauneid paiku ilmas,

neist mõni armsakski saand.

Ma ühte paika pean silmas,

see on Laatre, mis koduks mul jäänd.

 

Ref.: Laatre, armsaks mul saand,

Laatre, koduks mul jäänd.

Tihti sinule mõtlen ma,

sinust see laul loodud ka.

 

Seal eemal Muhkva mägi,

kuhu paistavad tornid ja teed.

All orus on Laatre jõgi,

mis Võrtsjärve saadab oma veed.

 

Ka Laatre koolimajast

on mälestus jäänud mul hell.

Ja koolielu kajast,

kui helises koolikell.

 

Mei aeg kaob ruumis, õues,

kord siit ilmast tuleb lahkuda.

Siis Laatre kalmistu põues

tahan rahus puhata.

 

2007

Iigaste marss

Jaan Sõrmus

Laatsi mäelt kui lõuna poole vaatad,

näha saad siis põlde, heinamaid.

Jõe ääres külakene asub,

kus võid näha mõisa pargipuid.

Iigaste on selle koha nimeks,

kus kord elu täie hooga käis.

Oli kool ja seltsimaja,

elu üsna toredana näis.

 

Tuli sõda, tuues palju häda,

tules hävis seltsimaja, kool.

Pärast sõda elu raskeks muutus,

 taludest siis tehti ju kolhoos.

Nüüd võib jälle vabalt talu teha,

arendada põllumajandust.

Seda ongi Iigastes ka näha,

laiendatud tootmistegevust.

 

Igal suvel kindlasti siin toimub

järjekordne suvespordipäev.

Aga mõne aasta järel jälle

peetakse ka siinne külapäev.

Et ka möödund aegadest jääks jälgi,

kuidas rahvas siin on elanud.

Selleks kodukoha patrioodid

muuseumi ongi rajanud.

 

2007

Laul Tsirguliinast

Jaan Sõrmus

Kas tuled sa Laatrest või sõidad sa Soorust

või koguni kaugemalt, siis Tsirguliina asulat

näha sa saad, võid tutvuda lähemalt.

Ent kui aga saabute rongiga, siis ärge pange imeks,

et Tsirguliinas asuval raudteejaamal hoopis Sangaste nimeks,

et Tsirguliinas asuval raudteejaamal hoopis Sangaste nimeks.

 

Siin Nooruse tänava alguses asubki koolimaja,

just seda tarkuse templit on me noortele väga vaja.

Siin igal kevadel lõpetab uus järjekordne lend.

Sa tule siis siia ka kindlasti, kui täitub sul hõbelend,

sa tule siis siia ka kindlasti, kui täitub sul hõbelend.

 

Iga jõulukuu alguses on koolil ju sünnipäev

ning viie aasta möödudes taas saabubki juubeli päev.

Kas õppur või õps kord olid siin sa,

ära kooli siis unusta.

Sa tule siia ka kindlasti ja kooli tervita,

sa tule siia ka kindlasti ja kooli tervita.

Tsirguliina koolinoorte marss

Jaan Sõrmus

Meie oleme õppivad noored,

kelle tarkusetempliks on kool.

Sest me teame kui tähtis on tarkus,

selleks ongi meil õppimise hool.

Refr.:

         Tsirguliina, Tsirguliina,

         on meie kooli asupaik.

         Tsirguliina, Tsirguliina,

         sest see sõna ütleb meile kõik.

         Tsirguliina, Tsirguliina,

         meie armas lindude linn.

         Tsirguliina, Tsirguliina,

         meie ikka kalliks peame sind.

 

Kui meil tuleb kord pealinna sõita,

kus on laul ja rahvatants.

Eks siis rongkäigus meiegi laulust

kajab vastu Kalevite kants.

Refr.: Tsirguliina…

Karula – meie kodu 

Viktor Kollin (1927-2008)

Karula – looduse kinkide maa,

su kuplite nõlvad ja orud 

meid kutsuvad sageli mõtlema

su ilust, mis ehtis me noorust.

Nii meenud sa meile me lapseeast,

mil oli meil mahti sind kaeda.

Kes elama siin ja töötama peab,

neil ilu jaoks napilt jääb aega.

                       Ref.: Kord olnud siin suur karulaas

                                ja palju karukoopaid.

                                Nüüd meile meie Karula

                                on kaunim koht Euroopas.

                                Ja meie jaoks me Lüllemäe

                                on veetlevam kui Nizza.

                                Siin kuplid just kui Alpi mäed

                                ja Köstrijärv kui Ritsa.

Karula - künklik ja kivine maa –

on muret ja vaeva meilt nõudnud.

Su juurde me peame tulema,

et saada siit hingele jõudu.

Nii mõnus on käia taas koduteid,

kus tuttavad sillad ja käänud.

Vaid lauluga saame tänada neid,

kes kodule ustavaks jäänud.

Ref.:

Kasutatud kirjandus

Alle, August. Valitud tööd : valik luulet ja publitsistikat. Tallinn, 1954.

Alle, August. Karmid rütmid. Tartu, 1934.

Anmann, Aarne. Loomine ja kadu. Tartu, 2007.

Eelmäe, Lembit. Mu tõne mailm. Tartu, 1997.

Enno, Ernst.Valge öö : uus kogu luuletusi 1916/1918. Tallinn, 1920.

Hainsalu, Lehte. Põhjavesi : ballaadid. Tallinn, 1974.

Hanni, Jaan. Sügisvärsid.Valga, 2005.

Hiir, Erni. Lemmiklaulud. Tartu, 1926.

Jaan Sõrmuse laulud. /Koost. Koidu Ahk. MTÜ Eesti Rahvamuusikakool, 2007.

Jakobson, Tiina. Äraõitsenud meelespea. Tallinn, 2002.

Jaska, Vello. Koduläevel. Tõrva, 2008.

Jaska, Vello. Mõtteväljadel. Valga, 2004.

Jaska, Vello. Mööda kõnnumaad. Valga, 1998.

Jaska, Vello. Nagu kauge kaja. Valga, 2001.

Kollin, Viktor. Kodutunne.Valga, 1994.

Kruus, Oskar. Kirjanduslik Otepää. Tallinn, 1969.

Kruus, Oskar. Ma tulen Otepäält : luuletusi 1956-1961. Tallinn, 1962.

Kruus, Oskar. Rändaja purdel. Tallinn, 1977.

Kärner, Jaan. Valitud luuletused. Tallinn, 1957.

Kärner, Jaan. Tormilüüra: seitsmes kogu värsse (1928-1929). Tartu, 1929.

Linda, 1905, nr. 11/12

Laule trellide ja okastraadi tagant. Tallinn, 1989.

Looming, 1933, nr. 8, 9.

Looming, 2003, nr. 6.

Looming, 2005, nr.12.

Looming, 2008, nr. 6.

Loov mõte : kirjanduse ja kunsti almanahh. Tartu, 1960.

Maailm nagu joonealune : värsivalimik. Valgamaa, 2004.

Maarjalill (vokaalansambel), esitaja. Maarjalille laulud [Helisalvestis] / juhendaja ja klaverisaatja Elle Puusta. Valga, 2003.

Malm, Sven. Laulud on rõõm… : 40 laulu taidlusansamblitele 1948-1998. Valga, 1998.

Merilaas, Kersti. Valitud teosed 2. Tallinn, 1986.

Mulkide Almanahh. Tartu, 1994.

Mulkide Almanahh. 5. Tartu, 1995.

Mulkide Almanahh. 14, Tartu, 2004.

On kallis mulle kodupaik : laulik. Tallinn, 1985.

Pikkur, Hilda. Eluteelt korjatud / Hilda Pikkuri lood ja laulud. Helme, 1998.

Raatma, Salme. Muld ja tuuled : valitud luuletused. Tallinn, 2000.

Semper, Johannes. Teosed. 1. kd.,Luuletused. Tallinn, 1962.

Suuman, Aleksander. Oh seda inimest. Tallinn, 1963.

Sütiste, Juhan. Peipsist mereni : luuletusi. Tartu, 1930.

Tailo, Sulev. Sinine laul. Tartu, 1999.

Tamm, Jakob. Kogutud luuletused. Tallinn, 1959.

Taul, Johannes. Metsa veerel väike maja : Laule Johannes Tauli viisidega. Tartu, 2002.

Traat, Mats. Küngasmaa : luuletusi 1959-1963. Tallinn, 1964.

Traat, Mats. Laternad udus : luulet 1963-1966. Tallinn, 1968.

Traat, Mats. Valitud teosed kd. 3., Päike on ränduri kodu : luulet 1957-1979. Tallinn, 1985