(Mare
Reinumäe luuletusest lauluks kohandanud ja viisistanud Hilda Pikkur.)
Kuplinõlvu
kaisutamas orud,
udurüpes
tukub metsapiir.
Lapsepõlv
ja varajane noorus
jooksujalu
mööda ruttas siin.
Emajõe
rahulikelt vetelt,
kastemärjalt
põlluvaheteelt
kerkib
koidutunnil silme ette
kodukotus –
pesa kullane.
Isamaja
tilluke ja kauge
meenutama
sunnib tihti mind.
Väsinuna
reisimisest kaugel,
linnutiivul
koju lendaksin.
Kodutunne
peletada aitab
muremõtteid
käänulisel teel.
Ema kombel
ootab mind ja paitab
kodukotus –
pesa kullane.
Valgamaa,
su loodust kiita ihkan,
kui kätte
jõudnud õiteaeg.
Päiksepaistel,
tuisus ja ka vihmas
sinu ilu
lapse kombel kaen.
Kodukolde
imeline valgus
näitab
mulle majakana teed.
Oled
kodujaam ja teede algus –
kodukotus – pesa kullane.
Ma käisin läbi Eestimaa
ja Lätimaa ja Leedumaa.
Ei sellist
linna leidnud ma,
mis oleks
võrdne Valgaga.
See linn on
raskeid aegu näind.
On kurjad
jõud siit üle käind.
Kuid Valga
rahva elujõud
on võitnud
vaenujõud.
See linn ei
lase laiselda
ei meestel
ega naistel ka.
Siin pole
kulda kaevata,
ei saada
tulu vaevata.
On Valga
armas minule,
just nagu
pesa linnule.
Ka Tartust,
Pärnust, Tallinnast
jääb Valga
mulle kallimaks.
Ei ole maad veel tahta
ja armsamat ei tea,
kui Valga linna ja Valgamaa –
siin olla on nii hea.
Refr.: Valga, me kodulinn Valga –
kaunis on elada siin.
Linn, mis on Pedeli kaldal,
lahkuda oleks siit piin.
Need vanad vaiksed pargid
ja tuttav koolitee.
Kui viibin ka veel kaugel maal –
ei meelest lähe need.
Refr.: Valga, me kodulinn …
Me Valga linn nii väike,
mu kodu oled sa.
Ei suure linna vastu me
sind iial vaheta.
Refr.: Valga, me kodulinn…
Seal, kus
Lõuna-Eesti algab,
ristuvad
nii mitmed teed.
Asub linn,
mil nimeks Valga,
naabriks
talle Valka veel.
Ühtsed
mured neid on saatnud,
aja hõlma
vaibund need.
Kodulinnad
kauniks muutnud
inimeste
töökad käed.
Konnaojast
üle astu,
oledki siis
Lätimaal.
Sõpru
lahkelt võtab vastu,
tunned end
kui kodus sa.
Ütled neile
Eesti “tere”,
kajab vastu
“labrit”siis.
Sõsaratel
ühtses peres
südamete
sõprusliit.
Ref.: Valga
Valka sõsarlinnad
alati on ühte jäänd.
Kindel sõprus nende rinnas,
seda täna kõikjal näed!
Ma elan
suures linnas,
mis suurim
meie maal.
Pool temast
Eesti pinnal,
pool asub
Lätimaal.
On linnu
seda liiki
üksainus
Baltimaal.
Siit naabervabariiki
võin minna igal a’al.
Mu linna
uhkus raudtee
ja moodsad
rongid ka.
Need rongid
viivad teele
ja toovad
koju taas.
Ma töötan
piirilinnas,
kus kuulen
mitut keelt.
Meil priius kõrgelt hinnas
ja sihid ühised.
Kord
kaunist Valka neiust
sai mulle
ainus pruut.
Nüüd töökas
Valga peiu
on talle
kaasaks truuks.
Kui
küsitakse minult,
miks Valgas
elan ma?
Siin päriskodu minul
ja minu lastel ka.
Rongis koju
sõites kaugelt
tärkas mõte
hea:
oma
kodulinna raudteelt
laulu
leidma pean.
Seda laulu
kannaks kaasa
pikal
rännuteel.
Viisi
vilistades tasa
rõõmsaks
muutuks meel.
Refr.: Rongid meid viivad ja rongid
meid toovad.
Rongid on sõpruse ammused
hoovad.
Valga on
raudtee ja rongide päralt,
Valga on
sõpruse avatud värav.
Kaugel-kaugel
viibin ammu
sinust,
kodu hea.
Oma kodujaama ammust
veelgi
kalliks pean.
Tema kutset
tihti kuulen,
sellel
nukker toon.
Küll
pidupäevaks tulen,
kingiks
laulu toon.
Ref.:
Jaanipäeva
õhtul Jaanikene astus
jaanikaski
tuppa tooma.
Luhta läks
see plaan tal, Janis tuli vastu,
kutsus liigoõlut
jooma.
Tüsedad on
vaadid, lõbusad on taadid,
lõke nagu
lõõmav ääs on.
Jutt käib
seda laadi, palju õllel kraadi,
meestel
paras kilk pääs on.
Siin, kus Eestimaa
lõunapiir,
siin, kus Lätimaa põhjapiir
–
kahe linna rahva rinnas
rõõmutundel puudub piir.
Neidudel ja
naistel lõkkeleegi paistel
sätendavad
juustel pärjad.
Hämarusest
vilgub ainult silmapilguks
tulukesi
rohus märjas.
Jaanituli
praksub, kiigepõhi naksub,
pingid üksi
nukrutsevad.
Lustakamas
laadis, noorukid ja taadid
jaaniõhtul
tantsivad.
Siis, kui kustumas ehapalg,
siis, kui virgumas koidualg –
üürikeseks õnnehetkeks
puhkeb õide sõnajalg.
“Suur on Issand ja väga kiidetav meie Jumala linnas” (Ps 48:2)
Valga
vaksal-palee…
Väike
vaikne linnake,
kuidagi nii
armsake,
siit käib
läbi minu tee.
Puudutades
püha pinda
kodutunne
valdab rinda.
Mälestused
üles tõusvad
ja mu hinge
noorendavad.
Noore
mehena kord tulin,
kaasas
kõrged volitused.
Rida
aastaid siin ma olin
täites
tähtsaid talitusi.
Ühislaulud,
tunnistused,
ristimised,
õnnistused,
rohked
leinatalitused,
üllad
ehituse aastad…
Rohked
rõõmud võitlusteedel,
sõbrad,
armastuse ilmingud.
Kokku
seotud südamed
ja välja
veetud koormad.
Paljud
paigad säravad
nagu tähed
selges öös.
Kuigi
sõbrad lahkunud,
paik on
siiski soe veel.
Mälestused,
oi kui helged,
siit ja
sealtpoolt piiri,
kaunimatest
aastatest,
mil nähtud
sõbra silmi.
Igakord,
kui Valka tulen,
jälle seda
sooja tunnen,
kui ma
siinset õhku hingan,
rahu oma
hinges kannan.
Valgas 18.
jaanuaril 1998. a.
(katkend)
Läinud
nelipüha pühapäeval, see oli 11. juunil, selle suve
Peaaegu
ainsal tõeliselt kuumal, heldelt lehvival päeval
Sõitsin
rongiga Tartus Valka, Valgast Piusale.
Sealt
matkasin Oravale ja sõitsin õhtul tagasi
Varsti need
rongid enam niikuinii ei käi, mõtlesin,
See maa
kaob kiiresti nagu jää Põhjapoolusel. Aga mina
Tahan teda
mäletada. Ma ei tea isegi, miks.
Nüüd ma
siis mäletan. Mu mälus on näiteks pilt:
Tüdruk
jookseb Sangaste kolhoosimajade juurest
Rongi
poole, rinnad hüppamas. Jõuab!
Tema
õnnelik nägu. Valga tühjad tolmused tänavad,
Ühe väikelinna
poisi pilk, nagu väljasaadetu pilk.
Salarõõm:
mina pole siiski enam
Viieteistkümneaastane
ega ela Valgas. Temaga võrreldes
Olen ma
muinasjutuliselt rikas ja vaba.
Neli
prantsuse vanameest Valga jaama puhvetis
Ootamas
Riia rongi. Üks neist vehib kätega
Ja räägib
erutatult: “Napoléon Bonoparte … venu jusqu’ici…
(Siiani
välja jõudnud”) Mais c’est extraordinaire!”
Riia rong
on väike punane kapsauss.
Piirivalvurid
veavad perroonile
Sümboolse
hõbedase keti.
Rahvusvaheline reis.
Ometi suvi
Valgasse saabus
Pedeli
rand, külm õlu, kõik laabus
Näitsik
soovijatele jäätist müüb
Uued näod,
mõni töölt alles vabanend nüüd
Ometi suvi
Valgasse saabus
Üks
kaunitar minu kõrvale maandus
Noored
kutid kambas võrku taovad
Märkamatult
tunnid rannas kaovad
17.06.2006
Kui saabub
suvi ja puhkuse võtad
ning
Lõuna-Eestisse kulgeb su tee,
lausikult
kinkude rüppe sa satud –
kütkestav
vaatepilt avaneb ees.
Oo, kaunis
Otepää! Otepää!
Kaunis on
Otepääl Pühajärv!
Seal saareksed
sõsarad, sõsarad,
saareksed
sõsarad üheskoos!
Vaikselt
voogab järvepind,
kallas
peegeldub selges vees.
Sumedal
õhtul kohtasin sind
järvele
kummardund kase ees!
Oo, kaunis
Otepää! Otepää!
Kaunis on
Otepääl Pühajärv!
Kaunis on
elada kaunil Otepääl,
kaunis on,
kaunis on, kaunis on!
Kui väikse
Munamäe tipule jõuad,
siis Haanja
kuplistik sinab su ees.
Mäeveerul
helkiva lätte sa leiad,
saavad seal
alguse Emajõe veed!
Oo, kaunis
Otepää! Otepää!
Kaunis on
Otepääl Pühajärv!
Seal
saareksed sõsarad, sõsarad,
saareksed sõsarad üheskoos!
Mu sünnikoht Otepää on väikene,
seal, kus
Munamägi, muinasjutujärv.
Seal mind
esimest korda paitas päike,
võlus neiu
sinisilmade värv.
Õisi
noppisin Pühajärve kalda peal,
järvelaintele
annetasin neid.
Laine uhtis
nad jällegi randa,
saatus
näitas mulle tundmatuid teid.
Jää
jumalaga neiuke väikene,
võibolla
sind enam ei näe.
Jää jumalga
sünnimaa päike,
saatus karm
mulle ulatand käe.
Võibolla
aastad mööduvad rutuga,
millal tagasi
tulla ma saan.
Jääge
jumalaga neiuke ja sõbrad,
Pühajärvel
me kohtume taas.
Ühes väikses Eesti linnas,
kus minul on olnud hää.
Selles väikses Eesti linnas,
mille nimi on
Otepää.
Ühes väikses Eesti
linnas,
kus minul on olnud
hää.
Ühes väikses Eesti
linnas,
mille nimi on
Otepää.
Selles väikses Eesti
linnas
on Komsomoli allee.
Tuled Rõngu poolt,
pahemat kätt,
kõige siin poolsem majake.
Maja pööningul
tuttav naine,
hoiab talvel ka
sügise lõhna,
hoiab talvel ka suve
lõhna,
mina mõlemaid tunda
sain.
Ühes väikses Eesti
linnas,
kus minul on olnud
hää.
Ühes väikses Eesti
linnas,
mille nimi on
Otepää.
Kutsuv
maantee oma heleruuget paela
lehvitas
me maja taga –
maantee mindki, hakkasin kui kandma kaela,
ära viima
oli agar.
Jumalagajätuks
tare taga lehvis
ema pihus
valge rätik.
Käisin
roobastel, mis palju rattarehvi
olid
kulutand mu ätil.
Raamäelt
nägin viimast korda koduõue,
Koplikünkalt
järvekallast.
Kurb ja
rõõmus tunne asus kõrvu põue,
olin enda
meelevallas.
Kitsast
kodust suurde ellu viis mind rada,
ta ei olnud
sirge algul –
tihti tuli
ekselda ja otsiskleda,
kuni
kindlalt tundsin jalgu.
Sammu
kindlust läheb aga elus vaja,
teedel pole
kive vähe –
järjest
kaugemale kutsuvad mind rajad
ning neil
pole lõppu näha.
1961
Üle Köstre
ja Kaarnamäe palu
pühapäeviti
kumises kell –
kriipis
hinge nimetu valu,
süda
sellest nukker ja hell.
Meelde
jäänud on leeripühad,
millal
tolmavad maanteed
tõid kokku
vankreid ja jalgrattaid üha,
täkud
lasipuus märulit lõid.
Ronida
kõrgele kirikutorni
karjapoisile
suursündmus näis –
et hakid
karjusid ähvardav-mornilt,
asja juurde
siis seegi käis.
Küla
noorpere jalutas ringi,
muljus
manisk ja kägistas krae,
näidati
vastseid kleite ja kingi,
nutvast
orelist üle käis naer.
Kirikus
magusalt lõhnasid kased,
päikeses
tuhmiks lõi küünalde vilk,
lühtrid
läikisid rängast vasest,
neelas
praost Laurit eitede pilk.
Peremehi ja
eakaid taate
kambas
külitas pärnade all –
nii pops
kui asunik aameni saatel
kluksutas
lõbusalt: kull-kull-kall…
Haaras
alles siis rahvast keeris,
kui
kellamees kiriku välja lõi –
tulid
rongkäigus need, kes leeris,
kõik nii
uhked kui vähegi võis.
Plikad
poistele andsid pojenge,
närtsis
kiiresti kuumaga roos,
ainult okas
jäi torkima hinge:
milletarvis
siin vagatsev poos?
Ent vastne
ülikond rõõmustas silma,
õllest
õdusalt surises pea –
tööd sai
rügada ilmast ilma,
leeris kuid
pidu pidama peab!
1960
Minu noorus
jäi Otepää maile
ja viibates
kutsub sinna tagasi.
Ta jäi
karja hoidma Purdemäe pedastikku
ja vajus
koos õngege Vihtjärve vette;
ta jäi
äestama Raamäe kõveraid külgi
ja loogu
võtma Soesilla sohu.
Mu noorus
jäi maikellukesena lõhnama
Sõsarsaarte
vanade tammede alla,
ta jäi
mõladega mõõtma Pühajärve pinda
ja
Tondilossi kolama kevadöiti.
Ta jäi vana
valsi viimase taktina
helisema
keskkooli kitsasse saali
ning
esimese suudlusena
pühapaigastama
Pühajärve metsa.
Nüüd
Purdemäe pedastik harvaks on saetud
ja Rannamäe
rahule jätnud on äkked,
aga ikka
ulatab Vihtjärvelt tõusnud tuul
tooma Soome
laheni möödunud kevadete hõngu.
Pühajärvel
tuiskavad võidu mootorid ja süstad
ning
tõrjutud tondid on Tondilossist,
aga ikka
puhkevad maikellukesed
kannavad
endas nooruspäevade lõhna.
1960
Kord
seitsmesaja viiekümne aasta eest
jäi valvur
Pühajärve kaldal suikuma.
Nool
kiiruluus, lõi hommikhämus tuikuma
ning langes
maha. Kümme sammu eemal teest
noor veri
värvis ruskeks valget küünlalund.
Sõrm krampi
kiskus, odavart ei lasknud valla,
kui viskles
hingeliblik, tuli Toone tund.
Suur vägi
rühkis Otepääle, linna alla.
Ei sellest
sinna viinud enam keegi sõna.
Näen ikka
seda pilti. Kas see polnud mina?
Vana-Otepää,
1. II 1967
Rukkist
jäänud söestund õled.
Otepää
põles:
ränka kuma
nägin,
suitses
koolimaja
läbi öö- ja
päevaaja.
Löödud
Saksa vägi
vägivallast
joobus:
nagu
tuuleratas veeres gloobus,
täägiga
löödud haav
sinna, kus
Eestimaa.
Ja keset
Läänemerd
laik
hüübind verd.
22. IV 1967
Pühi
silmilt kae
pingsal
pilgul kae
üle
sookaela
latt ja
pars
tõrvalille
vars
ära
vikerkaart talla
talla alla
ruskab rooste
raudkülm
paneb jooksma
mööda
liikmeid jooksva
ära õdsus
õõtsu läbi soost
Pöörand
põndaku poole
kuulen kägu
poole
kõrvaga
laia
kaabuservaga
ait ei tuku
teede harul
saun
vajunud sohu
müürikivid
hajunud rohus
kaevu katavad
kasteheinad
palgid
pagevad seinast
lagi
laguneb pedakaiks Purdemäe lagi-
pähe
Aga üle
parrepuude läheb
naaberkülla
takupükstes mees
tüdruk teel
vahib end lättevees
nad ei saa
teineteisest mööda
kahel pool
järved ja sood
ees ja taga
pimedad ööd
ei jää muud
üle
mehel kanda
tüdruk süles
üles mäele
teha tuli
üles
noorikul
võtta laps kura-
käele hüvakule mure
kalmistuni
Muidu oleks
kõi see uni
mina ja
Purdemäe
22. 23. X
1971
Uandimäe
põues
soreda
kruusa all
magavad
muistsed mälestused.
Magavad
Ugandi hõimud
rõõmud
kopsakast kesvapääst,
valud turja
tabanud noolest.
Magavad
sünged saladused
tülidest
omavahel,
äraandmistest
võõrastele.
12. XI 1973
Enam ei
jõua, vermeis käed,
tuul koja
asemel keerutab tuhka,
löödud
liivid ja Lembitu.
Matame
maha, alla mulla,
Uandimäe
kivide alla
vana
hõbeda,
Kaleva
rahva kulla,
sõled ja
sõlmitud sõnad.
Kolm jalga
kodu poole,
kümme
küünart küla poole,
viie vene
looga võrra
võõraste
linna vastassihis.
Nüüd ei
leia kätte:
koda
kadunud,
kümme küla
kukil,
suured
linnad ümberringi.
Vana-Otepää,
22. IV 1971
Rehvijäljed,
rattaroopad
künkast
üles, kingust alla,
hobu
päästab sörgi valla –
üle sooniku
Uandimäele.
Orjaahel
leitud selle nõlvalt,
mälestuste
ahel küünib teopõlve,
kui kubjas
mõisast külla kannab
käsu
peredele nime panna.
Mina võtan
endale Kahro,
karukäpad
jäägu naabrile,
kruusakink
me vahele,
et Käpa
talud teineteist ei kisuks.
Kiskumisi
tuli siiski:
k r u u s
ja karuküüs
kippusid
krigisema,
Uandi ümber
urisema.
Lapsed
läksid nelja kanti
tuuleroosi
otsima.
Maa oli
mõnes kohas
ja kes oli
kindel endas,
sel rada
küündis taevani –
Kruuse Leo
lendas Põhjanaba katsuma.
Vana-Otepää,
31. V 1971
Kõrge
katusega tare
kruusakingu
harjal
nõmmepealne
rohi kare
toidab
suvel karja
vesi mööda
kive valgub
läte jätab
pildi silma
halapaju
peseb jalgu
nire pürgib
suurde ilma
üle
roikaist kalatõkke
oja voolab
Elva jõkke
Elva jõgi
Emajõe roogu
lisab
lainetele hoogu
Emajõgi
Peipsi järve
segab
rabarooste värve
Peipsist
uhab Narva jõgi
Soome lahte
rehenõge
Läänemeri
Sundist läbi
surub Käpa
metsa käbi
suure mere
teise randa
seeme kinnitamas
kanda
jälle kuuse
varjus tare
kerkib
kingu harjal
nõmmepoolne
rohi kare
hoiab hinge
sees taas karjal
Pühajärve
põllud
väikesed
nagu
peopesad
päikese
poole
kivid kui
rakud
parkunud
peos
mitmetoonilised
mitmemõõdulised
Pühajärve
põllud
kivikangrutega
peopesad
töökate
meeste
harida ja
hoida
armastada
ja austada
1982
Ma sündinud
ses hallis talus,
kus
tanumates vohas malts,
kus uibud
seisid valges tanus
ja õhtus
hõõgus pilvekalts.
Aeg voolas
sammaldunud sängis
ja higi
kattis kuri hall,
vaen
südametes trampis, mängis,
toas lendas
sõimu tulipall.
Seal vend
sõi
kuid kõiki
toitis ruske põld.
Ätt
närviliselt sente loendas,
et tasa
saaks kord vekslivõlg.
--------
Nüüd süda
haigelt tuikab rinnas,
kui
nädalateks venib vihm
ja otradest
saab rõugus linnas
või maisi
pureb külmakihv…
Sest
sirgusin ses hallis talus,
kus
uimastavalt lõhnas muld
ussaia taga
sünnivalus
mai soojal
sombus hommikul.
1964
(Mats Traat
on sündinud Palupera vallas
Meema külas
Kuutse talus)
Ma ei otsi
seda, mida polnud.
Tuletan
meelde vaid aastaid,
kui olin
siin karjapoiss.
Tee ääres
kruusaaugus,
kus praegu
kohised kõrgeid puid,
siugles
kuusejuuri.
Parandasin
nendega kartulikorvide põhju.
Petroolilambi
valgel
paikas ema
pastlaid,
mina
lugesin
vana
kokkuköidetud “Õpilaslehte”
ja “Don
Quijotet”.
Läbi
möllava tuisu
helendas
Eesti ajast
mesikollaseks
värvitud laudauks.
Kuidas
lõhnas siis õu suvel vahast ja
kummelist
ning nurmed
ja mets
meelt veel
ülendavad aegade tagant!
Kuid seal
akna all kord peremees,
puskarist
purjus,
vibutas
käes halja teraga kirvest
ja
kähistas:
ma lüü su
maha!
1991
Mis lapsena
paistis suur,
on jäänudki
suureks
ja saanud
aegade voos
veel
suurema juureks.
Ei hea tahe
ega usk
saa
õnnetust hoida,
kas jõuab
päästa ka tund,
mis niipea
ei koida.
Et päevad
tahma ei vaoks,
umbvalesse
valgus
ei hajuks
ajus, kus veast
leeb
vildakas algus!
Mis lapsena
paistis suur,
on jäänudki
suureks
ja saanud
aegade voos
veel
suurema juureks
kui kõrge
kirikutorn,
mis alla
kaeb maale,
täis ilu ja
saladust
ning tõe
ideaale.
1990
Kuupaiste
helk vilgub puude lehestikus
kui
võõramaa linnuparve vari.
Lind lendab
pelkkarges udus, lähestikus.
Ei kätte
saa, kõrgel lennu hari.
Ei linnust
ma, ei lennust.
Kas tühi
töö, vaese vaimu närimine
ei ole kõik
need üksindushetked
ja vaevaöö
vastamata pärimine
kõik
endeteed, rahutuseretked?
Apteekrimäe
torn paistab üle metsa.
Sa roni,
näe, morn, sinna otsa
Ja vaata
muldset, sügiskuldset maad.
Ja vaata
kaua, kuni rõõmsaks saad.
1972
Ikka lapsena
mööda,
mööda
õitsevast pajust.
Sama
tundega läbi
soojast
maikuisest sajust.
Aastakümned
ei muuda.
Elu möödub,
ei muutu.
Ema kordaks
kui hauast,
isa
kabeliaiast:
ära otsima
mine
õnne
maailmast laiast!
Hallid
juuksed ei muuda.
Elu möödub,
ei muutu.
Sama
tundega mööda,
mööda
õitsevast pajust.
Veel kord
lapsena läbi
soojast
maikuisest sajust.
1991
Lehmä
saiseva varjun
puu all,
saba sällän.
Päiv
paistse üle mõtsa,
parmu
olliva vällän.
Lamba
lõõtseva, nõna maan,
pulstunu
nigu tuustaku.
Üle
mäekondi paistse sääl
puulpalanu
Nuustaku.
1966
Polnud talli, tallist ühtki hobust võtta –
vanaisa kõmpis Pühajärve sõtta
asjalikult nagu talgutele, teole.
Isa sõitis
Palupera vallamajja,
sohu
heinale või küüti, kohtumajja,
laadale ja
pulma, sünnipäevapeole –
hobused tal
olid omast tallist võtta.
Pojad
sirgusid ja mitmed viidi sõtta,
ei nad
saanud kangelaseks, leidnud kulda,
mõned küll
ideede eestki läksid mulda.
Noorimal
üks hobu, heina ei söö seegi,
kriitik
teda rautab, kühmline ta teegi.
Kui ta
latris ajaviiteks närib närve,
parim sõit
saab Paluperra, Pühajärve.
1965
Kaskede
alla, kaskede alla rohule,
maaema
rüppe langetan mukra pea.
Üles pilk,
vaade valgele kasetohule –
maailma
naaseb kadunud, vilkuv hea.
Siniseid
linde, siniseid linde tabama
meelitas
paiselehtede põlev mai.
Muutnud kas
värvi sinilind, mööda rabama
juhatas
verve igatsus, lõhkuv, lai.
Kohisev
kodukaasiku lõhnapillutus
vaigistab valu,
muresid mudib mul.
Hingest
käib hinge tohuna valge sillutus,
kuumab muld
kõrval maasikamahlast hull.
Sulguda
endas, julgeda endalt küsida
küsimust
igapõlevat, rasket, suurt:
suudad, kas
suudad koduski puuna püsida,
purevad
sala tulised tuuled juurt.
Tulised
tuuled, tulised tuuled tuisaku –
maaema
rüppe langetan nukra pea.
Humorist
surmagi vikatit vilkalt luisaku,
täna, vaid
täna kõnelgu vilkuv hea.
Moskva, 1961
Loodetuu,
sa rändur kõrk ja jäine,
karmilt sulle karjun: peata!
Nüüd, kui
möödas suvi rohupäine,
mulle kodu-uudist teata.
Tihti läbi
hinge tuul käis vinge,
välja tuulas kõhnu ivi,
nagu jõkke
ruttavtüüneid ringe
jättis mõni kuri kivi.
Kuutse
mäelt kes tuli – joostes ilu
elulennus taga ajas,
ootas
tuisus päikest, päikses vilu,
palju õhulosse rajas,
vaikselt
armastas ja valjult needis –
rohelises kevadmarus
kääris läbi
nagu õunakeedis
mõni mõiste noores arus.
Kannan
endas justkui tuulist katku,
päikeseta päev näib tühi.
Ikka
keevaist tänavaist ei jatku, -
süda küngasmaale rühib.
Öösiti ta
üksinduses karjub
teab mis kuradima keeli.
Iial kauge
linnaga ei harju –
sünnisügis segab meeli.
Pruunid
lehmad, sammaldunud kivid,
härmalõngad õhus, veeski.
Seal, kust
lennusklevad linderivid –
kuldseis vahtrais minu Eesti.
Mu aastad
kas ei lähe linnas raisku
kui liha, millel puudub sool?
Neis
aastais nõõtasid sa ruuni laisku
ja
oli odranurm su kool.
Ja
pihlaõies oli sinu luule,
sest külviaega näitas see.
Said
aruharva viinaklaasi suule
ja kirikusse rohtus tee.
Su
kulupeale sahistas moraali
tamm üksi künka rinnakul.
Kesk põldu
seisid nagu keset saali
ja
kevad ümber kepsles sul.
See huljuv
hõbedane valgus,
mis üle kingu voogab nüüd,
ehk see
kord lainetas su juustesalgus
kui kureparve sügishüüd?
On hääli,
mid enam ma ei kuule.
Kui kuulekski, ei mõistaks meel.
Liiv
vaikusena vajunud su suule
ja kriiksuv kilkki surnud leel.
Näe, ikka
läbi Sepikojasaare
tee mäkke tõuseb pärast sind
ja üle
sinetava õhtukaare
su aida kohal lendab lind.
Ei karda
talu ammu ühtki kratti.
Kõik põllud – paljas karjamaa.
Kuid sinu hiirelõhnast
kaeramatti
ei siiski maha matta saa.
Mu aastad
kas ei lähe linnas raisku
kui liha, millel puudub sool?
Neis
aastais vedasid sa vilja Pukka,
töö oli sinu ülikool.
Piki musta
sügisööd
nagu
värsket lõputut vagu pidi
tuled mu
juurde, isa.
Su sõrmed
on sõlmised
kui
saarepuu oksad.
Pakud mulle
kollast õuna
nagu
vahakarva mälestust,
pilvede
varjud on õunas,
heinamaa
äikeselõhnad.
Läheme üle
rinnaku alla.
Konnakapsad
on erekollased,
mutimullahunnikud
niidukaelal,
saun köeb
ja piip tossab.
Taat,
kes uskus,
et ajas oli kuristik?
Lepatriinu
ei öelnud tollal,
kevadpilved
varjasid tõde.
Su sõrmed
kui saarepuuoksad,
nad sebinud
rohus ja juustes,
kaeras,
rahas ja mullas, jah, mullas.
Lähed läbi
mu närvide
nagu kõmisevat
kiviteed mööda
ja haihtud
pimedusse
kui puu,
mille võrast
on
sügislinnud lahkunud.
Olid liiga
õiglane,
et pääseda
paradiisi.
Mine
kolkasse, süüta seal küünal
vakstuga
laula, kust küüritud kiri.
Kaas
paberit võta üks küünar,
tuju, mis
pole veel lobjakst viril.
Talumajja
aplaagrisse asu,
unusta
linnade muusika hele,
head ja
halba heaga tasu
ja mõtle
kuukede rohelusele.
Mine
kolkasse, ukse ees pühi
tallaalused
puhtaks kui muiste,
tunneta
hangede puhtust kui pühi,
kõnni läbi
lihtpäevade luiste
otsima
kadunud vaikust ja rahu,
kuni
kevadet künnavad tuuled.
Sumades
läbi liigvete ja vahu
koidus
minema kutsuvad huuled,
mille
tukslevat humalapära
elu ei
suutnud veel liisata ära.
Ma tõusin
aruheinast kodumäel
ja äkki
jalge ees, näe, kurakäel
üks jänes
pani hirmununa plehku.
Ma muigasin
– kas tõesti küti moodi
ehk välja
nägin, seistes keset rohtu.
Jäi maha
jänkul roheline voodi,
nüüd
inimene sinna pesa tehku
ja leidku
loodusvabaduses lohtu.
Mäelt
laskudes jäi mõte ajukurdu:
küll
tormanud sa vahtu, tuulemurdu,
kuid
jänkuna läks noorus koltund sallu –
vaid
mälestuste pikad, kõhnad kõrvad
su kannul
kõnnivad taas isatallu,
ööd-päevad
küsivad ja käivad kõrval.
On
kikivarvul lähenemas susi-
ta nimi
vanadus – erkhaljad värvid
kõik
hiljukesi muudab. Vahetuvad
metsloomad
ainult, nende maitsed, suvad.
Kuid pesa
üks on keset targutusi –
need minu
lihased ja närvid.
Suve lõpp
raudrohi hilju roostetab pruuniks
kõrge
valendav tolmusaba lehvimas kannul
kuumal
päeval sõidame kruusateed
see on see
tee mille Arula talumeeste kogu
(kohal oli
ka mõisamaapidaja ja von Bark ise)
otsustas
14. juulil 1889 –
(sada
aastat pärast Bastille’ vallutamist)
ehitada
Arula mõisast Puka valla piirini
sest
raudtee oli juba valmis
progressi
raudruun tormas rööbastel turnates
läbi
raudrohu köömnete metsalillede
alla Valga
poole
juhatades
sisse suure liikumise ajastu
kõik
kiitsid tee ehitamise heaks peale ühe
Teoreinu
peremees Ludvig Roose
(õpetaja
Lauri oletatava prototüübi isa)
oli vastu
Puka
raudteejaam on nüüd nukker ja tühi
raudrohi
raudruun roostes
taasiseseisvumisaegne
võsa
tungib
väsimatult peale
põllumaale
kingule ei
paista enam kätte
Rebaste
magasiaida maakivist müürid
ega
koolimaja mille ehitamist
vallavanemana
alustas minu isa
Euroopas me
kogu aega
(väitku
enesehaletsejad vastupidist)
kas tulevik
tähendab tühermaad
aga see tee
on armas
et vana et
isaaegne
see tee
2005
Vaata ja
imesta:
lõppematu
mets lõpeb
pilgule
avaneb puust eesti Eiffel
Üllatusvaade
tornist
lõikab
laialt
nii kaugele
kui silm ulatub
üle
hüljatushalja Liivimaa
kus maastik
minetanud mineviku –
siit ülalt
tahaks valju häälega lugeda
Olevikku Nordlivländische Zeitungit
soojad
vihmapiisad haavlitena
rabisemas
vastu selga
läbistamata
tajumust
tolmlevast
rukkist
Kadunud
krahv
kõva
kuulmisega
puhub
jahilossi ees sarve
kõneleb
kevadel 1906
pärast
punast aastat
Sangaste
kihelkonnakooli lõpetajatele
grüünes
lõkketule ääres
asjust mida
muuta ei saa
paneb
südamele: õppige pillimängu
Vihm
tugevneb toksib transis rähnina
torni
käsipuud
kõmisevat
taevatreppi
läbi
tulevikuähma ei tungi
tänapäevlase
tühinägelik pilk
tõesti haub
vapustusi aeg
kas uusi
vanu
oleneb
vaatepunktist
2005
Kruusateel
põras
me vanker
mets kajas
vastu
kõrge ja
hele kui lapse meel
kuuskede
taga viirgas vesi
surutud
suurtee ja järve vahele
järsul
rannaribal
kükitas armetu
maja
ei umber
lapikestki maad
vahtisin
suuri silmi seda onni
kuidas siin
elada saab
tormilaine
käib vastu seina
uks avaneb
vette
isa vaikis
tükk aega
siis ütles
see järv
rändab
on kuskilt
tulnud
võib ka
minema lennata
Peremehe
noaga
millele
graveeritud viljapead
lõikasin
metsast
õngeviba
lõuna ajal
kui kari
kodus
õngitsesin
elu esimesed
ja viimased
kalad
perenaine
nurises:
möödunud
suvel
tegi
karjapoiss kõiki töid
oli sulase
eest
sina vahid
järve ääres
eelmine karjapoiss
oli
viisteist aastat vana
mina üheksa
Ämblikuvõrgud
helendasid päikesepaistes
meie
kolmanda klassi lapsed
istusime
rohul
esimesel
koolinädalal
Kaarnajärve
kõrgel kaldal
peeti vabas
looduses
maateaduse
tundi
õpetaja
seletas
kuidas maastikul
määrata ilmakaari
kuidas
päike ja kuu
liiguvad
taevavõlvil
miks
tekivad varjutused
järvepind
virvendas sõbralikult
äratas
imelikke igatsusi
kauge saar
Tuhasillalt
üle Silla mäe
alla
Vanatare järvele
(ametlikult
Ahvenjärv)
kus klaasjalt
helkiva jää all
liigutasid
hapnikuvaeguses uimi
ahvenad
haugid
mööda Silla
talu ussaiast
üle
seljandiku
õhukese
lumega kaetud
Nõuni
järvele ees paremat kätt kaugel rannal
rootsipunane
koolimaja
märtsihommiku
kirkas päikeses
läksin
kooli üle kahe järve
suu ees ema
kootud sall
meeled
kinni Kippar Bontekoe laevapoistes
vihik
joonistatud täis
ererohelisi
palme
Lõnamere
rannal
üle
kahekümne kraadi külma
kohal viis
last tunnid jäid ära
klassijuhataja
võrk hallinevatel juustel
käes saksakeelne
Hauff
käigu pealt
tõlkides luges
meile
muinasjuttu
Kas kohises
järv all puukuuri taga
vahetunnil
kevadpäeval
kui ahav
lennutas tolmu ja linde
me
tormasime õue mängima rahvaste palli
või sügisel
kui koolimaja
uppus
floksidesse astritesse
peenras
paisunud porgandid
mis
külvasime maikuus
kui
koolijuhataja lausus poolehoidvalt
väike Mats
(see polnud
tõsi
olin suur
nagu hobune)
järv pidi
ju mõnikord
kõnelema
vihaste voogude keeles
enne tunde
pärast lõpukella
aga ei
mäleta lainete märatsemist
pinginaabrilt
küsida ei saa
lauda mille
taga istusime
mina akna
all Ilmar klassi pool
ei ole ka
enam
kool kinni
koolimaja küll alles
klassitoale
tehtud euroremont
see tundub
nii väike ja kitsas
kunagi
mahtus siia liitklass
alles akengi
kust paistis kooliaed
aia taga
kõrged vibajad kased
tee
Otepääle ja Tartusse
imelisse linna
kus seiklesid Tips Traps ja
Trull
2008
Otepää
kinkudel lõhnab loog,
liigeldi-loogeldi
silmuskleb voog;
otse ju
mäkke murda ei saa,
jõgi siit
läbi lõunasse lõikab,
käänuga
tagasi põhja põikab.
Ühele poole
jääb Mulgi-,
teisele
Tartumaa.
Kaldad need
mõndagi näinud,
palju siin
rapsitud päid.
Kes kõik
siit üle on käinud,
tulnud ja
olnud ja läinud,
mulk ja
tartlane jäid.
Liigeldi-loogeldi
Emajõe veed,
vinderdi-vänderdi
valged teed.
Mida siis
teha, kui muidu ei saa?
Mulgi
mõistest ja tartlase tarkust
rohkem kui
varem
vajab see
maa.
1959
Kuulen sinu
laente laksu,
Sala vete
kohinat,
Näen su
vaikse voode pinnal
Päikse
kiiri helkivat.
Siis su
rannal sõuan, jõuan
Välja
väikse venega,
Ja su halja
saaredele
Tõttan
vaimus rändama.
Sinu saare
puude varjult
Leian
Ja ma tahan
hoolimatult
Teda ära
noppida…
Kaugel,
kaugel end’se ajad,
Pühajärva,
sa kaugel ka, -
Siiski sinu
sala kahin
Hingest ei
saa kaduda.
1900
Koidu
nägemata lained mängivad
Suveöö
hämaral palgel,
Mäetippude
metsaladvad
Naeratavad,
Nagu
seletaksid nad
Läbi une
Ligineva
valguse
Kuldsete
voogude harju…
Järv hingab
nagu ununend sügavus,
Kui öö
igatsevad mõtted
Uduna
otsivad
Valguse
eksinud helki;
Saarte
kallaste üksilduses
Ümisevad
lained laulu
Põldude
põuasest pinnast,
Väljade
vaikivast janust,
Kauge mere
sügavuse rahust;
Ja virve
hõõgub
Nagu arm
nende südames,
Kes
pimedusse
Teed
raiuvad
Nõrkadele.
Üksinda
vaatan ma kõrgel kaldal –
Tukkuvas
viljas
Hüüab üksik
rääk
Ja koidu
nägemata lained
Punuvad paisudes
Talu
sammaldunud pää ümber
Tuleva
hommiku
Ilu ja
võimu.
Veel
valitseb öö;
Mäetippude
metsaladvad aga
Naeratavad,
Nagu
seletaksid nad
Läbi une
Ligineva
valguse
Kuldsete
voogude harju, –
Ja ma
kuulen ilu-unenäos
Looduse
saladuste juttu
Pühajärve kõrgel
kaldal.
1905
Üle järve
lendavad varjud
Nagu
tasesed õhtu-palved;
Päikese
viimased kiired
Sosistavad
raugedes
Tervitusie
kevade-ööle,
Kes
armastuse-laulu tasa ümisedes
Saarte
vaikuses üksinda seisab
Ja
veerevale valgusele järele vaatab;
Vesi
virvendab
Nagu
avaksivad lained
Oma
igatsevat südant
Ja
näitaksid teed
Kadunud
varanduse poole,
Mis
sügavuses ootab…
Ma näen
pisarpärleid sätendamas,
Tarkuse
kulda kumendamas,
Mida orjad
lunastanud
Talu-tarede
tumeduses
Vabaduse-laste
ehteks…
Ja kevade
võimsas rahus
Hõõguvad
põllud,
Koit vaatab
Hämariku silmi
Ning kaldal
tõstavad
Jaanililled
ja kullerkupud
Oma lõhna
udutiivu
Lennuks
Emajõe jälgile
Ilu-unenägusid
viima
Wäsinute
vaimu.
1905
Kuskil
kaugel küla taga vainul
Pillihelin,
pidujutt;
Kõmin
metsas, kaja kaugel –
Ja nad
laulvad vallatades –
“Oh sa
Pühajärveke” …
Käsi kätt
nii pigistades –
“Armas oled
minule” …
Valgel ööl
on tuhat armu,
Tuhat kokku
mõistmata,
Õö ja õnn
ei kest kaua –
Tõtta õnne
otsima.
Ja nad
laulvad vallatades,
Laulvad
kütked südame –
Oh sa
Pühajärvekene,
Armas oled
minule…
Kõmin
metsas, kaja kaugel,
Pillihelin,
pidujutt –
Oh sa kauge
kuldne kodu,
Noore suve
muinasjutt.
1920
Luulerikkalt vastu
kallast löövad lained lusti loost,
toovad tervist vete vallast,
kõnelevad suurest soost.
Pyhajärve pärli pinda
vaatab vaba särav silm.
Sõsar saari lilli rinda
palmib laulik – luule-ilm.
Kaldail kuulen kaunist koha
ennemuistse hiie puist.
Vanemuine vaimu pyha
luules laulva linde suist.
Pyha põhjan paistva päikse
kiiriga kulleatnd kodurand. –
Ehit Eesti Pyhajärv väike …
ilmund ilma luulelend.
Jaanip. 1922
(Värsid
Pühajärve postkaardilt)
Kui talt
mulle – oli valge öö –
ootamatult
kiri ulatati,
süda äkki
tühiseks
jäi laual töö.
Mägesid ja
metsi udus selgus,
lehestikust
välja veeres Pühajärv.
Oli suveöö
kuupaisteline helgus,
vett ja
kallast kattis hõbevärv.
Oli hea
seal kahekesi
järvel
laisalt mõlatseda koos,
kuulda
sahinat, mis tekkis roos,
näha,
kuidas hõbejoomeks langes vesi.
Liuglesime
kogu öö nii koos.
Aegapidi
nagu loeraskus
hingepõhja
raske suudlus laskus.
Lähedal
kaks südant peksles,
paat – see
kaua mõlatuna eksles.
Avan akna.
Valgus õhetavad soojad puud.
Tähetatud
vaagnal taevas kannab kildu kuud.
1919
Su juurde
jälle tulen täna, Pühajärv,
kui
kuuteistkümne ma kauge aasta eest.
Sest ajast
muutunud on minu juuste värv, -
seesama
nägu vaatab vastu sinu vees.
Ei kaeba
ma, et murdnud mind on saatuslöök:
veel kõnnin
inimeste keske püstipäi.
Mis sest,
et kõigist meist saab muld ja ussisöök, -
nüüd tahet
mõte teritab kui terast käi.
Ma tahan elada
kui loom, ja lind, ja taim,
ent siiski
teisiti, sest olen inimen:
et selgeks,
sügavaks ja haaravaks saaks vaim,
ma avasilmi
käies kõiki silmitsen.
Su rannal,
Pühajärv, ma olen armastand, -
ja suur
ning jumalik on esimene arm.
Sekssamaks
igavesti jääb su kaunis rand,
ja kuni
kestab ilm, jääb samaks naise šarm.
Kui joomar
meeletuks ma olen sellest joond:
mis võiks
küll asendada rikkust kireöö!
On päike
taevane kord maise elu loond –
tuld
taevast säilitab kui altar naisevöö.
Oh, musta
pettumust ja mürki kibedat!
Oh,
kaksipidi-mõtteid, needmist, ahastust,
ja tühja
heitlemist, keelt sala-libedat,
ja hinge
vassimiste vahel lahastust!
Teist
aastakümmet ju sa hingad mulla all,
ja mina
elan veel, ja mina armastan.
Maa liigub
laotuses kui kerge mängupall,
sa vaevalt
tõusta saad, kui õhtu juba man.
Ja nõnda
lüinud aeg, ja ajas taltund tusk:
mis oli
valus kord, on rohtu kasvand nüüd.
Ja uusi
katsumusi kannatand mu usk,
ehk mürki
kaasa toond küll mõni mungarüü.
Kõik elus
rändama me peame sama rea:
öö päeva
üsast saab, ja ööle järgneb päev.
Aeg heidab
unustusse suurimagi vea,
ja pöördub
sadamasse ükskord lahkund laev.
Su juurde
jälle tulen täna, Pühajärv,
kui
kuuteistkümne aasta eest.
Kui peenim
kandlekeel nüüd nõtke minu närv:
on heitlus
enesega lapsest tahund meest.
Suurt rahu
igatsen, mis varjab sinu pind,
suurt
sügavust, et kõik, mis tajub kõrv ja
silm,
kui
äraseletatult kajastaks mu rind,
ja et ma
laulda saaksin: kaunis on maailm!
1929
On iga pale huvitavam ilman,
löönd teravjooneliseks mille aeg, -