Esimene eesti talupojasoost mõisaomanik
Esimese eestikeelse muusikateooria õpiku koostaja
Esimene eesti rahvusest gümnaasiumidirektriss
Esimene eesti rahvusest linnapea
Esimene eesti rahvusest professionaalne arhitekt
Esimese lavakunstikäsiraamatu koostaja
Esimene eesti rahvusest loomaarstiteadlane
Tartu Ülikooli esimene eestlasest geoloogiaprofessor
Esimene eesti rahvusest õhuäss
Eesti esimene etnoloogiadoktor
Mats Erdelli perekonna matusepaik Taagepera
kalmistul
Mats Erdell sündis
16. aprillil 1792. aastal Pöögle mõisa Erdo talu noorperemehe Merti ja tema
naise Tio teise lapsena. Ema töötas Pöögle mõisas toatüdrukuna. Tol ajal
külastas mõisat tihti mõisniku Oettingeni sugulane Karl von Staden, kellele
hakanud kenake Tio meeldima. Perekonnapärimuse järgi olevatki tema Matsi
füüsiline isa. Kas see just nii oli, on raske tõestada. Mingil põhjusel
hoolitses von Staden Matsi eest, koolitas teda ja pärandas talle raha, mille
andis hoiule Voltveti mõisa omaniku von Stryki kätte. Matsi täisealiseks
saamisel andis von Stryk raha Matsile üle. Samuti sai Mats endale Sõnni talu,
mille Karl von Staden kunagi võitnud kaardimängus Taagepera mõisnikult.
1816. aastal
vakuraamatu andmetejärgi kuulus Sõnni talu Taagepera talude seas keskmike hulka
(maad üle viiekümne hektari). Selleks ajaks oli Sõnni peremeheks saanud
Mats. Talus oli neli tööjõulist meest ja
kaks naist. Talul oli kolm hobust, kaheks veist. Talu oli veel välja ostmata ja
mõisa heaks tuli veel teokoormist teha.
Ühe Erdellide
perekonnapärimuse järgi olevat Mats oma jõukusele aluse pannud Vene-Prantsuse
sõja ajal hobustega kroonuvooris käies. Siiski võib arvata, et peamiseks
sissetuleku allikaks oli Matsile talupidamine ning äri vilja ja linaga.
XIX sajandi algul,
kui toimus perenimede panek, sai Erdo talu priinimeks Ertel, mis hiljem
saksapäraseks Erdelliks muudeti.
1813. aastal
abiellus Mats Erdo naabritalu peretütre Kertiga. 1826. aastaks oli perel juba
seitse last.
1820. aastate lõpuks
oli Matsist saanud teiste tolle aja talupoegadega võrreldes rikas mees. Ta rentis suurtükiväe kaptenilt Reinhold Otto
Freyrag von Loringhovenilt Patküla mõisa. Mõisa majandamine läks edukalt. Tal tuli tahtmine ise mõisnikuks hakata.
Kui läks müüki väike heade
maadega Roobe naabermõis, otsustas Mats selle ära osta. Tol ajal võis mõis
omada vaid aadlik. Lõpuks leidis Mats lahenduse. Ta sõitis Peterburi ja tahtis
seal Põllutööministeeriumi kaudu mõis ära osta, kuid talle ei antud luba, sest
ta polnud aadlik. Mats ei jätnud jonni. Ta sõitis von Stryki juurde Voltvetti
ja palus, et too ostaks Roobe mõis oma nimele. Von Stryk oli nõus ja ostis
Matsi rahaga mõis ära. Roobe mõis
ostuhinna (75 000 assignaatrubla väärtuses) pantkirjade ametlikuks
omanikuks sai 21. jaanuaril 1833 Mats Erdell. Vastavalt rendilepingule tagas ta
endale ja oma järglastele kuni 1909. aastani mõis valdamise õigused.
Erinevalt rentnikest oli pandipidajal mõis majandamise suhtes peaaegu
piiramatud õigused ja kohustused, kusjuures omanikule jäid vaid maapäevast
osavõtu ja provintsi omavalitsusametites olemise õigused ja kohustused. Seega
sai Matsist täis mõishärra talurahva suhtes.
Erdellide
perekonnaarhiivi andmeil oli Mats Erdell Liivimaal esimene eestlasest mõisaomanik.
1865. aastast alates lubati igal kodaniku saada mõis omanikuks. 27.
aprillil ostis Matsi poeg Hans 18 000 hõberubla eest mõis päriseks.
Mats ise elas Sõnnil. Kui talu 1842. Aastal tütar Kerti ja Abjast
tulnud koduväi Jaak Oja kätte läks, asus Mats Patkülla elama, kus 54-aastasena
maovähki suri.
Pärast Matsi surma Erdellid Patküla mõisa enam ei rentinud, kuid Roobe
mõis jäi Erdellidele kuni 1939. aastani.
Mats jäi oma mulgi kuuega elu lõpuni mulgiks, kuid pojad saksastusid.
Taagepera surnuaial
Alal asub nelja kivisambaga perekonnakabel, mille laskis ehitada esimene eesti
talupojast mõisaomanik Sõnni Mats ehk Mats Erdell. Kabeli keskel seisab suur
kivitahvel eestikeelse kirjaga :
“Siin hingab rahhoga omma suure töteggemisest
ja hoolekandmisest Sõnni perremees Rope mõisa Pfandhalter ja Pattkülmõisa
Rentnik Matz Erdell – sünd. Pöögle valla Erdo tallus essimesse Kristuse
ülestõusmise pühha jutluse aial 1792
aastal, surnud Pattkülla mõisan 2-sel Detsembre kuu päwal 1847. Kui hüad wimate
keik surnud töuske ülles! So kässi olgu siis ka minno haua küljes, lass kuulda
omma häelt, mo ihho ärrata, et kaunist selletud, saaks taeva seltsi ka.”
(Allikas: Viik,
Piret. Esimene eesti soost mõisnik oli Viljandimaalt // Sakala kalender 2003.-
(2002).- lk. 46-51)
Foto raamatu tiitellehest
Andreas Erlemann
sündis 14. novembril 1833 Rõuge kihelkonna Vana-Kasaritsa külas mõisa kupja
pojana. Kooliteed alustas Kanepi kihelkonnakoolis. Jätkas Võru kreiskoolis ja
aastatel 1853-1856 õppis Valgas Cimze seminaris.
Oli 1856-59 Kanepi
kihelkonnakoolis õpetaja ja köstri abiline. Sattus vastuollu kohaliku
kirikuõpetajaga ning lahkus Helmesse. Oli 1859-81 Helme kihelkonnakoolis
õpetaja ning 1859-1915 köster ja vallakirjutaja. Osales Eesti Kirjameeste
Seltsi asutamises, pooldas ja toetas rahvuslikus liikumises Carl Robert
Jakobsoni suunda.
Koostas ja avaldas esimese eestikeelse
muusikateooria õpiku “Musika öppetus. Üks nodi, laulmisse ja mängimisse
selletuse ramat, isseärranis koolmeistridele ja keigele laulo- ja
mängo-söbradele” (Tartu, 1864). Raamat
tutvustab muusikateooriat, harmooniat, vormiõpetust ja pillide tutvustusi.
Tegutses aktiivselt
kohalikus seltsielus. Asutas Helme Laulu ja Mängu Seltsi ning kihelkonna
laulukoori, osales üldlaulupidudel (1869, 1879, 1891). Juhtis Helmes
Noortemeeste Heategevat Seltsi ja pidas õpetlikke kõnesid talupidamisest, oli
Eesti Aleksandrikooli Helme abikomitee esimees, kuulus Helme Põllumeeste
Seltsi. Oli aastast 1871 Liivimaa Maanõunike Kolleegiumi peavolinik
agraarstatistika alal ning Helme Laenu ja Hoiu Ühisuse asutajaid (1903-13
juhatuse liige.
Suri 12. juulil 1915
Helmes. On maetud Helme kalmistule.
(Allikas: Eesti
muusika biograafiline leksikon. 1. köide. – Tallinn, 2007)
Aleksander Läte
sündis 12. Jaanuaril 1860 Aakre valla Pikasilla külas kõrtsmiku pojana. Pikasilla küla asub praeguses Põdrala vallas.
Peatselt kolisid vanemad Aakre-Rebastele, kus möödus Aleksandri lapsepõlv.
Algõpetuse sai poiss kodus onu Peeter
Muhle käe all. Onu õpetas viiulimängu ja teisi aineid, mis kuulusid vallakooli
kavasse. Kui ta oli oma õpingutega jõudnud vallakooli lõpetaja tasemele, panid
vanemad ta 1873. a. edasi õppima Rõngu kihelkonnakooli. Seal oli muusikaõpetus silmapaistvalt heal
tasemel. Ta sai õppida viiulit, orelit ja ka klaverit. Pärast kooli lõpetamist
1876. aastal astus Aleksander Läte Valga seminari, mille juhatajaks oli Janis
Cimze.
Pärast seminari lõpetamist
1879. aastal asus tööle Puhja kihelkonnakooli. Palk oli väike ja ei
võimaldanud mingisuguseid sääste. Läte polnud veel loobunud edasiõppimise
mõttest. Selleks oli aga vaja raha. Kui
nõos tuli 1883. a. valimisele kihelkonnakooliõpetaja, kes kõrvalteenistusena
võis pidada ka köster-organisti ametit, siis Läte vahetas töökohta. Nagu Puhjas
nii organiseeris ta Nõoski meeskoori.
1891. aastal toimus
Tartus neljas laulupidu, selle kavas oli ka kaks A. Lätte koorilaulu. Ka valiti
Läte üheks orkestrite üldjuhiks.
1895. aastal täitus
lõpuks ometi A. Lätte kauaaegne unistus pääseda konservatooriumi. Ta sooritas
niivõrd edukalt Dresdeni konservatooriumi
sisseastumiseksamid, et ta võeti vastu kompositsiooniklassi kõrgemale
kursusele. Konservatooriumi lõpueksamid sooritas 1897. Aasta hiliskevadel ning
siirdus siis tagasi Nõosse. Õpetas seal nagu varemgi kihelkonnakoolis lapsi,
pidas köstriametit ning mängis Nõu kirikus orelit. Nüüd aga, omades
konservatooriumi lõputunnistust ning kõrgemat eriharidust, hakkas
enesekindlamalt otsima muusika alal uusi ning avaramaid teid. 1900. aastast tegutses Tartus koori- ja orkestrijuhi ning
muusikaõpetajana, esines klaveri- ja orelisolistina. Töötas “Postimehe” muusikaarvustajana.
Vaevalt oli Läte end
Tartusse sisse seadnud, kui ta hakkas otsima võimalusi oma muusikalise tegevuse
laiendamiseks. Tema püüdlused olid suunatud sümfooniaorkestri asutamisele.
Eesti esimese sümfooniaorkestri esimene
esinemine toimus 19. novembril 1900. aastal. Orkestrante oli 30. Mängiti Haydenit, Schubertit ning Cherubini ooperi
“Lodoiska” avamängu.
Esimene sümfooniakontsert
oli Tartus suursündmuseks, avades eesti muusikaelule uued perspektiivid.
Sümfooniaorkestri avalik esinemine tõi veelgi juurde uusi mängijaid ning
järgmist kontserti asus ette valmistama juba 35 orkestranti.
Läte korraldas veel
mitmeid rahvuslikke sümfooniakontserte
ja koos R. Tobiasega vokaalsümfoonilisi
suurvormide ettekandeid.
Venna Eugeni surma
järel 1932. aastal hakkas ta juhtima Tartus asuvat klaveritöökoda
“Sprenk-Läte”. Ta täiustas klaveri konstruktsiooni, tema püüdeks oli valmistada
nn rahvaklaverit, mis oma hinnalt oleks kättesaadav. Läte uuendused ja täiendused ei jõudnud veel
praktikas juurduda. Sõda katkestas Lätte püüdlused.
Aleksander Läte on
kirjutanud valdavalt koorimuusikat. Teosed on põhjamaiselt karged, meeleolult
lüürilis-romantilised. Avaldanud laulukogumikke, uurinud värvusmuusika- ja
akustikaprobleeme.
ENSV rahvakunstniku
aunimetus anti 1945. aastal.
Sõjajärgsed aastad
veetis Rõngus. 8. septembril 1948.
aastal suri A. Läte 88 aasta vanusena. Tema mälestuse jäädvustamiseks asetati
Tartus mälestustahvel 21. juuni tänava majale nr. 25 ning nimetati Lossi tänan
ümber Aleksander Lätte tänavaks.
(Allikas: A. Vahter.
Aleksander Läte. Tallinn, 1963)
Marta pärna sündis
1. detsembril 1867 Tartumaal Rannus kihelkonnakooliõpetaja J. Pehrna ja C. R.
Jakobsoni õe Natalie Auguste tütrena.
Alghariduse omandamise järel asus 1879 õppima Tallinna kõrgemasse
tütarlastekooli, mille lõpetas 1887 koduõpetaja kutsega. Töötas koduõpetajana Vjatkas, Bakuus,
Krimmis, Ukrainas ja Euroopa riikides 1889-1903.
Lääne-Euroopas
täiendas end Cannes’is 1902-03 kirjandusloo ja arheoloogia alal ning Milanos ja
Firenzes 1908 kunstiajaloos.
Oli Tsarskoe Seloos
1903-1908 E. Levitskaja eragümnaasiumis saksa keele ja kirjanduse õpetaja ning
abijuhataja.
Aastatel 1908-1932 juhatas Valga
tütarlastegümnaasiumi, olles esimene eestlasest koolijuht Eestis.
Koolijuhiks saamine
ei olnud lihtne. Riia kuraator ei tahtnud eestlast ja veel naisterahvast kahe aasta vältel
kohale kinnitada. Mõte eesti soost direktrissist tekitas võõristust ka Valgas.
Pastor Treumanni mälestuste järgi oli opositsioon gümnaasiumile suur: “Ainult
üksikud saatsid oma lapsed sinna õppima, sest Valgas tegutses ka mingi
saksapärane erakool, kus õppis Valga „kõrgema seltskonna“ järeltulev sugu.“
Pikkamööda sulasid ka kõige tulisemad vastased. Kool, kus venestamise
tingimustes anti ühena esimestest õpilastele emakeeletunde, sai hakata arenema.
1919. aastal alustas
Marta Pärna juhtimisel tööd eestikeelne Valga tütarlaste gümnaasium. Selle 13 tegutsemisaastat olid tegusad, kool
oli hea mainega. Daamiliku kasvatuse nõu
oli esikohal. Preili Marta Pärna oli kindlakäeline juht ja kooli hing, tark
naine, terava huumoriga, kuid inimhinge läbinägev ja mõistev.
1930. aastad tõid
kaasa majandussurutise ja Valka otsustati moodustada üks ja ainuke
ühisgümnaasium. Selle direktoriks Marta
Päranat ei valitud ja ei aidanud seegi,
et õpilased saatsid haridusministeeriumisse allkirju, paludes valimiste
tulemusi muuta. 24 aastat kestnud töö Valgas lõppes.
Elu viimastel
aastatel tegeles Marta Pärna Tartus oma meelistegevuste – lugemise ja
tõlkimisega. Pärna on avaldanud ajakirjanduses üle 20 luuletuse ja jutte. On
tõlkinud itaalia, prantsuse ja vene keelest. Pärana tõlkes ilmus R. Kiplingi
teos „I. Dshungli raamat „Mowgli““ (Peterburi, 1900).
Viimased aastad elas
Tartus, kus suri 15. augustil 1939, maetud on Vändrasse Kurgja talu kalmistule.
Valgas
tütarlastegümnaasiumi endisel hoonel Vabaduse
tn. 13 on mälestustahvel.
(Allikad: Eesti
kirjarahva leksikon. – Tallinn, 1995 ; Unt, Kristel. Valga ajaloos seisab ikka
eredalt Marta Pärna isik // Valgamaalane, 2002, 12. detsember.)
Johannes Märtson
sündis 25. augustil 1868. aastal Lõve karjamõisa rentniku pojana. Haridusteed
alustas 5aastasena Viljandimaal laialt tuntud väikeste laste kasvatusasutuses -
“Bokaari koolis”. 7aastaselt viidi poiss Fr. Kuhlbarsi õpilaseks.
Pärast isa surma
1876. aastal kolis ema lastega Viljandisse. Laste eestkostjaks sai onu Jaan
Kuppits. Peagi saatis ta Johannese edasi õppima Tartu kreiskooli. Õpingud jätkusid
apteekriõpilasena Peterburis ja Tartus. Aastail 1891-1893 õppis ta Tartu
Ülikoolis rohuteadust ja lõpetas proviisori kutsega, rentis apteegi Tõrvas ja
pidas seda aastatel 1893-98. Seejärel ostis maja Valgas ja avas siin
rohukaupluse.
1901. aasta
detsembris toimunud Valga linnavolikogu valimistel saavutas eesti-läti
valimisblokk võidu seni domineerinud saksa vähemusrahvuse üle. Sakslaste
ringkondades tekitas uudis tõelise tormi, nii et nad andsid kohtusse protesti
valimiste vastu ja nõudsid valimistulemuste tühistamist. Alles märtsis 1902 kinnitas kohus valimistulemused ja linnapeaks valiti
eelnenud sündmuste agara organiseerijana silma paistnud Johannes Märtson,
kellest sai esimene eesti rahvusest linnapea Eestis.
Asjatundlik
ametipidamine, hoolsus ja püsivus võitsid Johannes Märtsonile lõpuks ta
vastaste lugupidamise ja juba 1906. a. valiti ta kõigi parteide nimel
üksmeelselt tagasi. Selge pea ja kindla käega juhatas ta 15 aasta jooksul
linnapeana Valga eluolu.
Valgas teatakse
Johannes Märtsonit agara seltskonnategelasenagi. Ta oli Valga Eesti Seltsi “Säde”, Laenu- ja
Hoiu-Ühisuse, Valga Vastastikuse Krediidi-Ühisuse asutajaid ja juhatuse liige
ning juhtivalt tegev nii reaalkooli ja kommertskooli asutamisel kui ka “Säde”
teatrimaja ehitamisel.
1917. a. märtsis
astus Johannes Märtson linnapeaametist tagasi ja kolis Tartusse. Oli seal
mitmetes ametites, ka linnanõunik. Tema
poliitiline karjäär jätkus üleriiklikul tasandil: ta oli I ja II Riigikogu
saadik Kristliku Rahvaerakonna liikmena.
Aastast 1931 veetis
Johannes Märtson oma vanaduspäevi Tõrvas. Ta suri 9. jaanuaril 1935, maeti
Tõrvas Helme kalmistule.
Valga raekojas on
mälestustahvel.
(Allikad: Mets,
Esta. Johannes Märtson – esimene eestalsest linnapea // Valgamaalane, 1998, 11.
juuni, Eesti biograafilise
leksikoni täiendusköide. – Tallinn, 1940)
Georg Hellat on sündinud 4. märtsil 1870 Pukas talurentniku perekonnas. Hellatite suguvõsa oli päris Sangastest. Georg õppis algul Tartu reaalkoolis, kuid läks edasi õppima Peterburi, täiendades end algul Anna koolis. 1893 asus ta õppima Nikolai I nimelisse Tsiviilinseneride Instituuti. 1900 lõpetas ta Tsiviilinseneride Instituudi ja asus tööle Peterburi Karl Schmidti büroosse.
Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed tõid ta Tartusse seltsimaja
projekti tegema. Tema kavandatud EÜS-i
majast (1902, Tartu) loetakse eesti professionaalse arhitektuuri algust.
22. veebruaril 1901 sai Hellatist siseministeeriumi ametnik ja juunis asus ta tööle nooreminsenerina Mogiljovi kubermangu. Pärast selle ametikoha likvideerimist töötas ta alates 21. jaanuarist 1902 Liivimaa kubermanguvalitsuses teedeinsenerina. Alates 1906. a. Liivimaa Hüpoteegiseltsi insener-arhitektina.
1908-1913 tegutses vabakutselise arhitektina. Projekteeris põhiliselt Tartusse, Pärnusse ja Valka. Tartus on tema projekteeritud Peetri kiriku kool ja kogudusemaja (1910), Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi hoone J.Tõnissoni 3 (1914) ning eramud.
Pärnus juugendlik elamu Aia tn 6 (1908) ja Pärnu Endla Seltsi maja algkavand (1909, valmis 1911, hävis II maailmasõjas).
Valgas: juugendlikud „Säde“ seltsihoone (1911) ja sellega liituv võõrastemaja (1913), tütarlastegümnaasiumi hoone Vabaduse 13 (1908), rahandusameti hoone Aia tn 18 (1908), neoklassitsistlik reaalkool Kuperjanovi 10 (1910-1915), algkool Lembitu tn 2 (1914-24), suured kauplustega üürimajad Vabaduse tn 26 (1908) ja Vabaduse 5 (1910).
Tallinnas: Oru tn 4 juugendi uusklassitsistlik variant (1928), haldushoone Suur-Karja 19 (1927-1928) , tuletõrje maja Viru 14, mille juurdeehitus Vana-Viru tänava poole projekteeriti 1922.a. Hellati poolt, koolimaja Vabriku 18 (1915) – Kalamaja Põhikool.
1913 -1915 oli Georg Hellat Tallinna esimene linnaarhitekt. 1917 – 1923 oli ta Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna juhataja, alates juunist 1927 kuni pensionile minekuni 1939. aastal samas inspektor. Georg Hellat suri Tallinnas 21. augustil 1943.
(Allikad: Eesti
entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Tallinn, 2000; http://www.valgapk.edu.ee/uldinfo/ajalugu/ )
foto raamatu tiitellehest
Adolf Rühka sündis
14. veebruaril 1878. aastal Tarvastus. Hariduskäigu kohta puuduvad teated.
Temast sai kohtukirjutaja, kellena töötas viimastel eluaastatel Otepääl
(Nuustaku alevis).
Tema sulest pärineb
algupärane autobiograafiline jutustus „Vanaisa vaim“ (1901), kus on näidatud
Otepää olusid sajandivahetusel. Teos kutsus esile äia pahameele ning viimane
püüdis raamatud üles osta ja hävitada.
Enne seda oli Rühka
kirjutanud jutte Põhjasõjast „Tannior“ (1900) ja tõlkinud lühinäidendi
„Sõjamehe jõulu-õhtu“ (1901).
Rühka oli innukas näitekunsti
propageerija ning tema postuumselt avaldatud esimene eesti
lavakunstikäsiraamat „Lühike näitemängu õpetus“ (Valga, 1904), leidis asjaarmastajate poolt rohkesti
kasutamist.
Postuumselt avaldati
ka näidend „Vanaaegsed mälestused“ (1908), käsikirja jäid näidendid „Priiuse
varemetel“ ja „Kalev ja Linda“ ning
„Leena kosjad“.
Oli tegev A. Wiera
„Vanemuises“ dramaturg ja tõlkijana.
Adolf Rühka suri
tiisikusse Tartus 19. märtsil 1901.
Eesti Draamateatris
etendus 2005. aastal Andrus Kivirähki näidend „Adolf Rühka lühikene elu“.
(Allikad: Eesti
kirjarahva leksikon, Tallinn, 1995 ; Eesti teatri biograafiline leksikon,
Tallinn, 2000)
Karl Saral sündis 6.
veebruaril 1880. aastal Kuigatsi valla Saviküla talus 8-lapselises peres.
Alghariduse sai Soontaga koolis.
Lõpetas 1904. aastal
Tartu Veterinaariainstituudi, seejärel töötas seal assistendina 1907. aastani.
1907-1917 oli Harju
maakonnas ja 1917-18Tallinna loomaarst.
Võttis osa
Vabadussõjast.
Oli 1919-26 Tartu
Ülikooli loomaarstiteaduskonnas kirurgiadotsent ja 1926-41 professor, ühtlasi
1919-40 veterinaarhaavakliiniku juhataja ning 1923-31 ja 1936-37
loomaarstiteaduskonna dekaan.
1924. aastal kaitses
ta esimese eestlasena loomaarstiteaduste doktori väitekirja.
Osales agaralt
ühiskondlikus tegevuses. Oli Tallinna Eesti Põllumajanduse Seltsi, Eestimaa
Spordiseltsi „Kalev“, Eestimaa Põllumeeste Keskseltsi ja Akadeemilise
Loomaarstiteadusliku Seltsi ning Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees. Tema
algatusel ehitati Tartusse näituseväljak ja korraldati seal esimene
põllumajandusnäitus.
Oli Eesti Rahva
Muuseumi Ühingu abiesimees ja Tartu Skaudisõprade Seltsi esimees. Ühtlasi pidas
1924-41 Kuigatsi vallas Kukula talu.
On raamatu „Eesti
farmakopöa“ (1937) koostajaid.
Uurimusi kirurgia
valdkonnast, sh traumalise retikuliidi kirurgilise ravi alalt, lõi täkkude
püstikastreerimise meetodi ja rakendas Forsselli operatsioonimeetodit hobuste
künahaukamise puhul.
Vabadusristi
kavaler.
1941 küüditati. Suri Tomski oblastis 13. juuni 1942. aastal. Säilmed sängitati 2009. aastal Raadi Vana-Jaani kalmistule.
(Allikas: Eesti entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Tallinn, 2000)
Hendrik Bekker
sündis 29. detsembril 1891 Tartumaal, Pühajärve-äärse võõrastemaja omaniku
pojana.
Õppis 1903. aastal
Tartu poeglaste gümnaasiumis ja 1904. aastast alates Tartu Alexandri
gümnaasiumis. Selle lõpetamise järel astus 1912. aastal Tartu Ülikooli
loodusteadusi õppima ja lõpetas stuudiumi 1918. aastal kandidaadi astmega.
Lõpetamise järel
määrati Bekker tööle geoloogia kabineti nooremaks assistendiks, aasta hiljem
sai ta mineraloogia ja geoloogia kabineti ajutiseks juhatajaks, olles samal
ajal ka õpetajaks ühendatud Treffneri- ja Aleksandri gümnaasiumis. 1919-21
viibis Bekker kolmel korral Inglismaal Briti Muuseumis ja Londoni ülikoolis,
kus kaitses 1921. aastal doktoriväitekirja. 3. märtsil 1922 sai ta dotsendi
kutse. Bekker sisustas Ülikooli Aia (nüüd Vanemuise) tänava õppehoones
geoloogia muuseumi ja rajas seal Eesti aluspõhja geoloogia vaatekogu.
23. mail 1924 kinnitati ta erakorraliseks
professoriks geoloogia ja paleontoloogia alal. On Tartu Ülikooli esimene
eestlasest geoloogiaprofessor.
Ta algatas 1924.
aastal sarja "Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi Toimetused", oli
aastatel 1823 -25 Loodusuurijate Seltsi sekretär ja osales Eesti Kodu-uurimise
Seltsi kodumaa tundmaõppimise toimkonnas.
Bekker uuris Eesti
aluspõhja Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni stratigraafiat ning fossiile. Tema
peateosed on ühenduses meie põlevkiviga: Kukruse lademe üksikasjaliku
kirjeldamisega tegi ta kindlaks Loode-Eesti põlevkivikihtide paksuse ja leviala
ning kirjeldas leitud uusi brahhiopoodide ja sammalloomade perekondi ning
liike, andis nime Aseri lademele ning alustas Saaremaal Siluri ladestu
stratigraafilist ja Kagu-Eesti karbonaatse Devoni lasundi uurimist. Hendrik
Bekker võttis osa nii eestikeelsete taimenimede ja botaanika oskussõnade kui ka
emakeelsete geoloogiliste oskussõnade loomisest ning joonistas Eesti
geoloogilise kaardi.
On esimese
eestikeelse ajaloolise geoloogia õpiku „Ajaloolise geoloogia õpperaamat“ (1923)
ja mitmete geoloogiaalase populaarteadusliku teose autor. Loonud palju
eestikeelseid erialaseid oskussõnu (kivim, kivistis, juhtkivistis,
tootsad kihid, ladestu, ladestik, lade
jpt).
1974. aastal avati
Pühajärve lähedal asuva Poslovitsa elumajal mälestustahvel loodusteaduste
doktoritele H. Bekkerile ja A. Audovale.
Hendrik Bekker suri
33-aastasena 22. juunil 1925 Tartus.
Allikad: Eesti
entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Tallinn, 2000; http://www.elus.ee/planeetmaa/?show=3&do=1)
Jaan Mahlapuu sündis
11. (või 9.) novembril 1894. aastal Valgas raudteelase 6-lapselise perekonna
esiklapsena. Pärast algharidus omandamist töötas raudtee depoos lukksepana.
Kui algas Esimene
maailmasõda, läks Jaan Mahlapuu vabatahtlikuna armeesse. 1915. aastal
suunati ta Pihkva lennukooli, mille
lõpetas 1916 ja saadeti Riia rindele. Esimene lahing, millest Mahlapuu oma
lennukiga Nieuport 11 osa võttis, toimus
25. augustil 1916. Üldse sooritas Jaan Mahlapuu üle neljakümne lahinglennu.
Ta tulistas alla 5 Saksa lennukit ja oli
seega esimene eestlasest õhuäss.
10. märtsil 1917
pidas õhulahingu Riia kohal linnaelanike silme all, selle
võiduka lõpetamise eest autasustati teda
Georgi risti III järguga ja ta valiti Riia aukodanikuks.
Lipnik Jaan Mahlapuu
hukkus lennuõnnetuses 6. augustil (20. juuli) 1917. aastal.
(Allikad: Eesti
entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Tallinn, 2000; http://airfighters.ru/mahlapu.php)
Alfred Neuland (kirikuraamatus Karl-Alfred Neiland) sündis
Valgas 10. oktoobril 1895. aastal. 20. sajandi esimetel aastatel kolis
Neilandite pere Riiga. Isa sai katlakütja koha lauavabrikus, ema pesi sakste
pesu.
Kooliteed alustas
Alfred Riias, kus algasid ka tema
treeningud spordiseltsis Marss. Seal märkas teda võimlemispedagoog Voldemars
Cekuls. Ta lasi teda ujulasse, õhutas võimlema ning suunas hiljem poisi
tõstetreeninguid. Esimesed ülevenemaalised rekordid püstitas juba 1911. aastal
Riias olles ainult 16 aastat vana.
Peterburis elav
kalevlane, raskejõustikutegelane Ernst Aastalu kutsus Neulandi Peterburi, kus
sealses Kalevis olid lahedamad treenimisvõimalused. Ta sai treenida ka
Gerkulessis ja Sanitases.
Neuland võitis 1914.
aastal Venemaa olümpial kergekaalus
kulla, 1915 tuli kergekaalus ja 1916. aastal keskkaalus Venemaa tõstemeistriks
ning 1916 Petrogradi Kalevi meeskonnas Venemaa köieveomeistriks.
Esimene maailmasõda
katkestas sportimise. Tsaariarmee autojuhina viidi Alfred Neuland Kaukaasia
rindele. Mõni kuu oli Neuland Tiflisi laatsaretis ja siis jälle Piiteris.
Revolutsioonikeerises
tuli Alfred Neulad Eestisse, kodumaale saabus Riiast Neulandi pere ja Valga
Purakülas hakati elujärge sisse seadma.
1918. aastal treenis
Alfred Neuland juba Tallinna Valvajas.
Kui algas Vabadussõda, läks Juhan Neilandi kõik kolm poega sõtta. Alfred
oli esiti soomusrongil, seejärel soomusautol.
1919. aasta sügisel
hakati Tallinnas sõjaväe spordikursusi
korraldama, Neuland oli üks osalejatest. Eesmärgiks oli Antverpeni
olümpiamängud. Antverpeni läks 53 atleeti 14 riigist. Kergekaalus Alfred
Neulandil arvestatavat vastast ei olnud.
Alfred Neuland võitis 1920 Antverpeni
olümpiamängudel kergekaalus tulemusega 257,5 (72,5+75+110) kuldmedali ja sai
Eesti esimeseks olümpiavõitjaks.
Edukad esinemised
jätkusid: MM-il 1922 sai kergekaalus kulla, 1923 võitis esikoha Göteborgi
mängudel.
1924. aastal Pariisi
olümpiamängudel võitis keskkaalus hõbemedali (455). Autasuks sai moodsa
külgkorviga mootorratta – punase „Indiani“. Tsikliga mindi kalavetele, käidi
mööda Lõuna-Eesti kauneid paiku uudistamas.
Isiklikke rekordeid:
surumine 97,5, rebimine 100, ühe käega rebimine 82,5, tõukamine 125, ühe käega
tõukamine 92,5, viievõistlus 455 ja kolmevõistlus 305.
Alfred Neuland on
püstitanud 12 maailma-, 14 olümpia- ja 45 Eesti rekordit. Ta oli tõstespordi uuendaja: lai haare ja sügav kükk
rebimisel, lukkhaare (pöial kangi haaramisel sõrmede all).
1921. aastal asutas
Alfred Neuland Valgas Vabaduse tänav 12 kalaspordi püügiriistade äri, kus
tegutses 20 aastat. Ta armastas ka ise kalevetel käia.1922. aastal Neuland
abiellus, perre sündis 4 poega. Valgas tundis Neulandi iga inimene. Alfred
olnud üle linna kõige paremate maneeride ja kõige soliidsema esinemisega mees.
Ta oli ka agar seltskonnategelane, juhatas Kaitseliidu Valga spordiosakonda.
Tema hobiks oli viiulimäng ja viiulite kogumine. See on andnud ainest Valev
Uibopuule novelli „Toselli serenaad“ kirjutamiseks.
Teise maailmasõja
ajal põgenes Neulandi pere Jõhvi, sealt naasti Valka, sealt Lääne-Eesti
rannikule, kuid üle mere ei jõutud minna. Elupaigaks sai Viljandi, kus ta
teenis leiba väikeste piiritustootjate artellide juhina.
1950. aastal kolis Alfred Neuland perega Tallinna. Kalevlaste juht
Lembit Lüüs korraldas nii, et Alfred
Neulandist sai Tartu Õlletehase karastusjookide Tallinna osakonna juhataja.
Pärast karastusjookide tootmise ümberkorraldamist 1951. aastast juhatas
Tallinna Limonaaditehast. Oli
selles ametis 1955. aastani. Töötas Kalevis ja Kommunaaris tõstetreenerina.
Tegutses kohtunikuna.
Alfred Neuland oli
Kalevi auliige (1964), ENSV teeneline sporditegelane (1964).
Ta on kirjutanud
tõstespordi teemal Eesti Spordilehes ja Kehakultuuris.
Alfred Neuland suri
16. novembril 1966 ja on maetud
Metsakalmistule.
Valgas on püstitatud
mälestussammas (1995, skulptor Mati Karmin) ja tema kodumajal on
mälestustahvel.
(Allikad: Eesti spordi
biograafiline leksikon. Tallinn, 2011; Saarmann Henn. Alfred Neuland. Tallinn,
1995)
Ferdinand Linnus
(a-ni 1935 Leinbock) sündis 20. mail 1895. aastal Riidaja valla Kalma talus
rätsepa pojana.
Lõpetas 1915 Tartus
Aleksandri gümnaasiumi. Õppis 1915-17 Tartu Ülikoolis. Mobiliseeriti
tsaariarmeesse ja saadeti Peterhofi lipnike kooli, 1918-19 osales leitnandi
auastmes luurekomando ülemana Vabadussõjas. Töötas lühemat aega ametnikuna
Tallinnas Põllutööministeeriumi Metsade Peavalitsuses.
1921 jätkas õpinguid
TÜ filosoofiateaduskonnas, peaaineteks kujunesid etnograafia ja arheoloogia.
Töötas õppimise kõrvalt ERM-i rahvateaduse osakonnas.
1927 kaitses
magistritöö. Suviti tegi uurimis- ja kogumisreise Saaremaale, Muhusse,
Hiiumaale, Läänemaale, Põhja-Eestisse ja Ruhnu saarele.
1927-29 kogus
etnograafilist ainest Kuramaa Liivi külades.
1929 määrati ERM-i
direktori kohusetäitjaks, aastatel 1938-41 oli direktor.
Linnusel on suuri
teeneid ERM-i teadusasutuseks ning tugevaks vajaliku muuseumiainese,
teatmekataloogide ja bibliograafiliste kogude etnograafilise uurimistöö baasiks
arendamisel. Ferdinand Linnus algatas ülemaalise ERM-i korrespondentide võrgu
rajamise. Tema toimetamisel ilmusid ERM-i aastaraamatud, etnograafia osad EE-s
ja ÕES-i kogumikes. Ta on koguteose „Eesti ajalugu“ autoreid. Algatas koostöös
„Eesti Kultuurfilmiga“ etnograafiliste filmide tegemise.
Ta täiendas end
Soomes, Rootsis ja Taanis.
Kaitses 1938 Tartu Ülikoolis
doktoriväitekirja „Eesti vanem mesindus I. Metsamesindus“, sai Eesti esimeseks
etnoloogiadoktoriks.
See töö, mis tõi
noorele teadlasele rahvusvahelise tunnustuse, paistab silma oma võrdleva
haardeulatuse ja naaberteaduste kasutamise poolest, olles niiviisi esimese
kompleksse uurimismeetodi praktilisi tulemusi.
Ta oli mitme
teadusliku ühingu liige ja esindas eesti etnograafiat paljudel rahvusvahelistel
nõupidamistel. Temalt on ilmunud ajakirjanduses ja koguteostes ligi 100
artiklit või ülevaadet etnograafia, museoloogia, kodu-uurimise ja rahvakunsti
taaselustamise vallast.
Ferdinand Linnus
vangistati valesüüdistuse põhjal 1941. aastal
ning saadeti Gorki oblastisse vangilaagrisse, kus suri 23. veebruaril
1942.
(Allikad: Eesti
teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000; Veri, Karl. Nimekaid
teadlasi Valgamaalt // Kommunist, 1982, 17. aug.)
Tiiu Koplus (a-ni
1939 Markus, Ottilie-Therese) sündis Valgas 10. jaanuaril 1901. aastal tisleri
peres kolmanda lapsena.
Alghariduse omandas
Valgas, keskhariduse aga Tartus, kus 1917. aastal lõpetas A. G. Žilova tütarlastegümnaasiumi. Aastatel 1919-25
õppis Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonnas ja 1925-26 filosoofiateaduskonnas.
Oli 1925-40
Riiklikus Seerumiinstituudis ja Tartu Ülikooli seerumilaboratooriumis teadur,
1944-67 töötas Tartu Rajoonidevahelises Veterinaarbakterioloogilises
Laboratooriumis.
On teinud uurimusi
nakkushaiguste laboridiagnostika ja vaktsiinide alalt. Osales
veterinaarpreparaatide hemamiini ja laktamiini ning sigade tursetõve
preparaatide väljatöötamises.
ENSV teeneline
veterinaararst (1965).
Tiiu Koplus tegeles
aktiivselt spordiga. Eriti tuntud oli iluuisutajana, on saavutanud sel alal
Tartus esikohti ning vabariiklikel võistlustel auhinnalisi kohti. Teda tunti
kui väljapaistvat
tennisisti.
Suri 23. aprillil
1987. aastal Tartus.
(Allikad: Eesti teaduse biograafiline leksikon. 2. köide. Tallinn, 2005; Kristal, T. Eesti esimene naisloomaarst 85-aastane // Sotsialistlik Põllumajandus, 1986, nr. 2, lk. 40)